Keiu Virro
Vala välja! Minu veiniteekond Kosmosest sommeljeekoolini
Varrak 2022
Tiit Pruuli ja Rene Satsi juhtusid täiesti juhuslikult lugema ühel ajal Keiu Virro raamatut „Vala välja!“. See raamat räägib veinist.
Rene: „Mulle tegelikult meeldib viina võtta. Peab olema küll pitsi kaupa ja toostidega. Lalala. Klõmm!“ kirjutab Keiu Virro mulle hommikul, kui samal ajal uniselt tema raamatut – mis räägib veinist – loen ja olen üllatunud: keegi suudab veinist ja veinijoomisest vaimukalt ja huvitavalt kirjutada!
Tiit: Mulle meeldib, et Keiu raamatus pole selliseid lihtsaid truisme nagu wine and friends are a great blend või in vino veritas. Aga nüüd – veinis peitub tõde – on aeg sulle, kirjanik Satsi, öelda: „Loe rohkem!“ Eesti õhukeses veinikultuuriruumis on kaks meest, kes on kirjutanud veinist suurepäraseid lugusid: Kalev Kesküla ja Rein Kasela. Nii et oli ikka Keiul julgust nende kõrvale astuda. Aga kuraasi Keiul on ja mulle meeldib, et kasutatud kirjanduse loetelus on Kesküla ja Kasela kõrval ka näiteks Baer, Puškin ja Baudelaire.
Rene: Mul on eelarvamused. Mulle ei meeldi vein üldse. Olen see mees, kes joob lauaviina apelsinimahlaga. Ähvardan Keiut, et kui ma pärast raamatu läbilugemist peaksin hakkama veini tarbima, siis on tema see, kes peab peenetes restoranides mulle veini välja tegema. Sest see on tema süü. Ja tundub, et seda raamatut sirvides ma vaikselt veini poole kaldun.
Tiit: Mul ei tulnud veini poole kaldumine mingist raamatust. Mind ei kalluta raamatud, vaid elu ise. Ja tuli see vanusest – ei jõua enam kanget alkoholi läbi kere lasta. Kõik see pläma, mida ka Keiu kirjutab, et vein on romantiline, on teisejärguline. Lihtsalt kui inimene on saanud vanemaks, tekib tavaliselt kaks asja: ta mõtleb oma tervise peale ja tavaliselt on selleks ajaks tekkinud ka veidi raha, et lubada endale vähe peenemat toitu ja valida sinna kõrvale mõni edev vein.
Rene: (uudishimulikult, ettevaatlikult) Aga Tiit, sina oled kultuurne inimene ja ilmselt taipad veinidest üht-teist. Kuidas Keiu raamat sind üldiselt kõnetas? Banaalne küsimus, aga kas said pärast seda teksti midagi uut teada, mida varem ei teadnud? Raamatus on palju „Tasub teada“ lõike. Teadsid juba enne kõike seda, mida on mainitud?
Tiit: Probleem ongi selles, et viin on viin, aga veine on neetult palju. Ainult hinna järgi ei saa ju alati öelda, kas on hea või halb. Selles maailmas orienteerumine on tohutu teadus. Ma pole teadlane, mul on vaja kedagi, kes andmekorje ja eksperimendid minu eest ära teeb. Samas ma ei taha elada ka nii lihtsat elu, et vaatan poes, kas pudelile on kleebitud silt „Hea vein“ ja „Väga hea vein“ ning osta ainult neid.
See raamat on rõõmus abimees veinimaailma turistile. Sellisele turistile, kes on juba esimesed autobussiga grupireisid teinud ja nüüd julgeb omapäi ringi vaadata.
Ei ole mingit diipi ingumist ja argieluhala, hoopis enamasti päris vaimukad lood. Õpib ka maailma tundma – Ameerika, Venemaa, Makedoonia ja Hiina pole kindlasti klassikalised veinimaad, aga põnevat uudist leiab sealtki.
Aga eks seda raamatut lugedes tekib ikka lõpuks sama küsimus, mis uut veinipudelit avades: on see siis teekond alkoholismi poole või siiski kultuurne eneseharimine. Mul on hea meel, et ka Keiu on oma teoses ise selle küsimuse tõstatanud.
Raamatu tagaosas on ära toodud ports küsimusi, mis Keiu ja keegi Liisa on valmistanud, KuKu joogi- ja toidumälumängust. Lõbus vaheldus, saab teadmisi ja ennast proovile panna. Kas sina, Rene, näiteks teadsid, mis on aadama kahvel, mida Eesti talurahvas sageli toidulaua taga kasutas?
Rene: See on vist esimene ja viimane viktoriiniküsimus, millele suutsin oma peaga vastuse leida. Näpud! (Ehk siis käsi, kui vastuseid vaadata.) Aga olen sinuga veiniraamatu suhtes ühel nõul: selles kirjutises ei ole mingit diipi ingumist, mis on ütlemata tore, ja ainuüksi tänu sellele raamatule – ausalt – joon varsti maitsva toidu kõrvale oma elu esimese teadliku klaasi veini. Proosit! (Pagan, peab Keiu käest uurima, kas niimoodi tohib üldse öelda…)
Tekst: Tiit Pruuli, Rene Satsi