Poolast kaitstakse Euroopa piiri

Uko Särekanno on juba aasta elanud Varssavis, kus ta on Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti (Frontexi) peadirektori üks asetäitjatest. Eesti Vabariigi 105. sünnipäevaks oli Uku kodus käimas. Rääkisime temaga juttu 24. veebruaril Pärnu maantee ja Vabaduse väljaku nurgal, taustaks Eesti kaitseväe paraad.

Meist marsivad praegu mööda meie piirivalvurid, politseinikud, kaitseväelased. Kas Euroopa piir on kaitstud?

Paremini pole Euroopa piir kunagi kaitstud olnud. Nii palju tehnikat ja inimressurssi pole varem piirile välja pandud. Nii palju koordinatsiooni liikmesriikide vahel pole samuti varem olnud. 

Aga piir ei ole mingi iseseisev asi. See, mis seal toimub ja mis seal tehakse, on mingitpidi tagajärgedega tegelemine. 

Venemaa sõda Ukrainas on pannud meid olukorda, kus oleme silmitsi kõige suurema varjupaigakriisiga. Seni oleme sellega kenasti hakkama saanud. Nüüd on lisandunud Türgi-Süüria maavärina tagajärjed, mis puudutavad 15 miljonit inimest. Varem või hiljem tulevad selle järelmid ka meie piiridele. Lisaks kliima soojenemine, globaliseerumine, üleüldine ebakindlus ja ebavõrdsus – kõik see mõjutab seda, mis piiridel toimub.

Seega tehniliselt on meil piiril ressurssi rohkem kui kunagi varem, aga ka surve piiridele on suurem kui kunagi varem.

Frontexil olevat oma vorm, aga Eesti piiril pole ma selle vormiga inimesi näinud, ikka Eesti Politsei- ja Piirivalveameti vorm ainult.

Mine Narva, seal on praegu Frontexi vormis 34 inimest.

Miks, kas meie omad ei saa hakkama?

Nad on siin harjutamise jaoks. Eesti ei ole rahvastikuvoogudele suur transiidi- ega sihtriik. Aga kui ühel hetkel peaks siin mingi kriis olema, siis on Frontexis olemas inimesed, kes teavad kohalikke olusid. Ja teisalt on siis Eesti võimudel juba koostöökogemus meiega. Seega käib praegu mingis mõttes koosmängu harjutamine.

Kui suur sõda Ukrainas eelmisel aastal algas, leppisime Eesti politsei- ja piirivalvega kokku, et lähetame ka Eestisse grupi, kes aitab patrullimisega ja dokumentide kontrolliga. Nad teevad sama tööd mis Eesti piirivalve, raporteerivad Eesti piirivalvele.

Suurem oli meil meeskond Leedus, kuhu lähetasime üle 150 inimese, kui Valgevene alustas piiril oma operatsioonidega. Seal oli kaasas ka meie tehnika, muu hulgas helikopterid.

Kui suur Frontexi meeskond üldse on?

Me kasvame iga aastaga, eesmärk on jõuda 10 000 ohvitserini aastaks 2027. Praegu on meil operatsioonidel väljas 2230 inimest, lisaks peamajas 1000 inimest, kes tegelevad situatsioonipildi, koordineerimise, kõigi operatsioonide tehnilise toe ja rahastamisega.

Miks on Frontexi peakorter just Poolas?

Peakorterit taotles aastatel 2005–2006 vahetult meie EL-iga liitumise järel ka Eesti, aga me polnud selleks väga põhjalikult valmistunud. Poola oli valmis.

See, et peakorter on Varssavis, on Eestile selles mõttes kasulik, et Frontexi keskus asub meie regioonis, riigis, mis reaalselt tegeleb välispiiri valvega nagu meie. Algselt oli Frontex ka hoopis teistsugune asutus – 150 töötajat ja fookus sellel, kuidas koordineerida rahalise abi osutamist liikmesriikidele ja kokku panna algelist riskianalüüsi. Nüüdseks oleme jõudnud faasi, kus meil on kolm põhisuunda.

Hakkame sinu suunast peale!

Mina vastutan situatsioonipildi eest. Selle eest, et ühte kohta Euroopas, meie peakontorisse Varssavis tekiks meie välispiiridest terviklik vaade. 

Kuidas see vaade tekib?

Satelliitide, radarite, sensorite ja liikmesriikide igapäevaste raportite kaudu. Selle alusel pakume otsustajatele teavet ja teeme riskianalüüsi.

Mis on teine suund?

Operatiivne suund. See töö kasvab praegu kõige rohkem. Pakume tuge liikmesriikidele, kus surve on kõige suurem. Näiteks Kreekas on praegu mitmesuguste mereoperatsioonidega seotud 600 inimest. Suur rändekanal on praegu Lääne-Balkanil, ka seal on meil sama palju inimesi väljas. Idapiiril on praegu 330, tipphetkel eelmisel aastal oli üle 550 inimese.

Ja kolmas suund?

Kolmas on väljasaatmised. Nende kodumaale saatmine, kes on saanud lõpliku otsuse, et peavad Euroopa Liidust lahkuma. Sel aastal läheb meil sinna 100 miljonit eurot. Mahud on suured. Probleemid on suured.

Ei taheta lahkuda?

Seal on mitu tasandit. Kui inimene ikka ei taha minna, siis on seda keeruline teha. Saab muidugi, aga see nõuab tööd. Teiseks pole paljud riigid, kust inimesed on tulnud, väga koostööaltid neid tagasi võtma. On ka riike, kuhu polegi võimalik kedagi saata – näiteks Afganistan ja Süüria, mis pole turvalised kohad.

Teie eelarve on ilmselt päris suur ja kasvab veelgi?

Eelarve kasvab 2024. aastal ühe miljardini. Viimase viie aasta jooksul on toimunud hüppeline kasv.

Kuidas Poola on hakkama saanud venelaste tekitatud Ukraina kriisiga?

Poola on väga hästi hakkama saanud nii piiril kui ka riigisiseselt. See viimane tähendab, et Poolas on praegu ca 1,5 miljonit ukrainlast ja Poola on suutnud tööturule hõlmata juba üle 600 000. See on väga oluline näitaja. Mure ongi ju see, et kui sõda venib pikemaks, siia mis saab inimestest, kellel saavad ühel päeval lihtsalt elatusvahendid otsa, kui tööd ei ole. Poola on suur riik, neil on kriisi puhul palju välja panna. Poola on ka väga uhke riik. Valgevene kriisi majandasid nad täiesti iseseisvalt, kaasasid ka sõjaväe, meid piirile vaja ei olnud. Meie tugi piirdus tagasisaatmise operatsioonidega.

Eesti vananeva rahvastikuga väikeriigina on siin raskemas olukorras. Seepärast olengi koos Eesti politseijuhtidega arutanud, et nad oma kriisikavades arvestaksid ka selle panusega, mida Frontex saab lisada Eesti oma jõududele.

Kui palju oled jõudnud kabinetist välja minna ning Poolas puhata ja ringi vaadata?

Minu viimane kogemus oli Rzezów, kus käisin kohtumas USA siseministriga.

Vabandust, küsimus oli, kas sa puhkamas ka oled käinud.

No seal oli väga uhke vaadata, kuidas Rzezówi tsiviillennuväli on õhutõrjekahuritega varustatud. Päriselt ka, Rzezów on väga kena linn. Poolas tasub rongiga sõita, näiteks Varssavist Krakówisse ja nautida sealseid losse, soolakaevandusi, keskaegset õhustikku. Lastele on seal lähedal üks suuremaid Euroopa lõbustusparke Energylandia.

Heade rongiühendustega seoses peaks ilmselt rõhutama, et meie põlvkonna mälestused 1990. aastate Poolast, mis oli midagi segast, suurt ja kriminaalset, mis segas meil läände jõudmast, ei ole enam ammugi tegelikkusega kooskõlas.

Infrastruktuuri areng on olnud Poolas väga kiire. Uued raud- ja maanteed teevad liikumise väga mugavaks.

Eestist tulles võiks peatuda Masuuria järvede ääres. Lõuna-Poolas on ideaalsed mägimatka võimalused. Poola-Valgevene piiril võib vabas looduses näha piisoneid.

Põhja pool soovitan kindlasti külastada Gdańskit, mis on väga Madalmaade nägu. Kui on soov näha uut Berliini, siis tasub tulla Varssavisse. Varssavi on väga hea linn nädalavahetuse veetmiseks – head restoranid, kaunis välikohvikutega jõeäär. Varssavi on viimase 20 aastaga väga palju arenenud.

Tekst: Tiit Pruuli

Foto: Frontex

***

Lugemissoovitus

Adam Mickiewicz

Pan Tadeusz 

Tõlge Aleksander Raid, kirjastus J.-K. Raid 2000

Julgen soovitada poolakate rahvuseepost, šlahta lugu. Mitte vaid sellepärast, et eepose tõlkis oma elu lõpul eesti keelde mu vanaisa Aleksander Raid, kellele see jäi n-ö elutööks, vaid pigem pidades silmas, et tegemist on maailmaklassikaga, ilma igasuguse naljata. 

Juku-Kalle Raid, ajakirjanik

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *