Peko-peko, pan-pan, kura-kura!

Kui meie Jaapani kodus Hiroshimas helistas paar päeva enne vana-aasta õhtut sõbranna Sadako, arvasin, et tegemist on kutsega ühele järjekordsele bonnenkai’le ehk vana-aasta murede ärasaatmise õhtule. Aastaid vaadeldakse Jaapanis kui täiesti eraldiseisvaid. Jaapanlased usuvad, et uus aasta annab võimaluse kõike uuesti alustada. Kõik tööd lõpetatakse ära, terve majapidamine korrastatakse väga hoolikalt, vanad võlad tasutakse ära ja tülid lahendatakse. Just seetõttu on aastavahetuse eelne kuu täis suuremaid ja väiksemaid pidustusi, mis aitavad vana aasta probleeme ja muresid unustada.

Kui meie Jaapani kodus Hiroshimas helistas paar päeva enne vana-aasta õhtut sõbranna Sadako, arvasin, et tegemist on kutsega ühele järjekordsele bonnenkai’le ehk vana-aasta murede ärasaatmise õhtule. Aastaid vaadeldakse Jaapanis kui täiesti eraldiseisvaid. Jaapanlased usuvad, et uus aasta annab võimaluse kõike uuesti alustada. Kõik tööd lõpetatakse ära, terve majapidamine korrastatakse väga hoolikalt, vanad võlad tasutakse ära ja tülid lahendatakse. Just seetõttu on aastavahetuse eelne kuu täis suuremaid ja väiksemaid pidustusi, mis aitavad vana aasta probleeme ja muresid unustada.

Telefonis kõlas Sadako ojakesena vulisev, vaevuaimatava korea aktsendiga hääl: Kertu-san, oshōgatsu ni osechi o tabeni oide! (Tulge uusaastal meile osechi’t sööma). Kutse uusaasta tähtsaimale söömaajale on aga midagi erilist, sest uue aasta esimest päeva tähistatakse enamasti perekonna ringis. Lisaks koos söömisele ja televiisori vaatamisele külastatakse uue aasta alguses mõnda perekonna jaoks olulist templit ja pühamut. Võtsime austatuna kutse vastu ja uusaasta esimesel pühal läksimegi vägagi tänulikena terve perega Sadako külalislahkust ja kokakunsti nautima. Sadakol on küll Korea juured, aga pärast kahte aastakümmet Jaapanis on temast saanud täisvereline jaapani pereema. Perenaiste jaoks on vana aasta viimane nädal täis askeldusi, sest lisaks põhjalikule suurpuhastusele tuleb jaapanlaste jaoks aasta tähtsaima perekondliku koosviibimse jaoks hakata varuma ja valmistama kõike suupärast pidulikuks uusaasta vastuvõtmiseks. Kui jaapanlaste igapäevasel toidulaual leidub rikkalikult eri maailmaosadest pärit hõrgutisi, siis vana-aasta ärasaatmise ja uusaasta vastuvõtmise road on veel siiani paljude jaoks rangelt jaapanipärased. Kuigi pühade ajal leidub osechi’t (traditsioonilised uusaasta suupisted) moodsas ja mugavas Jaapanis igas supermarketis ja nurgapealses kaupluses, teab iga õige perenaine, missugune vahe on kodus valmistatud või poest ostetud pühaderoal. Mõte tõeliselt kodusest osechi’st pani meie kõhud ootusärevalt hõikama peko-peko (jaapanikeelne onomatopoeesia, mis väljendab tühjust). Algselt oli uue aasta esimese kolme päeva jooksul tabu kasutada tuleaset ning seega oli ka toidu valmistamine võimatu. Seetõttu oli oluline, et suupärast valmistati veel vana aasta sees piisavas koguses kogu pühadeks. Samas on osechi’l ka palju pragmaatilisem tähendus − naised said pärast pingutusterohkeid toimetusi uue aasta esimestel päevadel hetkeks söögitegemisest hinge tõmmata. Osechi roogade puhul järgitakse toidu valmistamisel ning ka säilitamisel sajandeid vanu tavasid. Igimuistsed võtted soovitavad toidu „kuivatamiseks” kasutada riisiäädikat ja soola ning magusas sojakastmes, mirinis ja sakes hautamist. Osechi puhul on valdavaks juurviljad ja grillitud kala, näiteks merikoger (tai) või kuldsaba (buri). Kõikide suutäite valmistamisel järgitakse toatemperatuuril söömise nõuet ning seda, et toitu oleks võimalik säilitada ilma külmikuta. Kõik suutäied asetatakse kaunitesse lakitud mitmekorruselistesse karbikestesse jubako. Jaapani toitu süües on oluline, et kasutaksime kõiki oma viit meelt, esindatud oleksid viis peamist maitset, viis peamist värvi ja viis erinevat valmistamise viisi. Ainukese erandina oli uue aasta esimesel kolmel päeval lubatud keeta zōni’t. See samurai ajastust pärit selge puljongiga või misoga maitsestatud supp, mille üks peamisi koostisosi on mochi (tambitud riisist pätsike), lisaks juurviljad ja mereannid, nägi Sadako variatsoonis hõrk välja. Lauale tuues jäi Sadako jaapanipäraselt üdini tagasihoidlikuks: kuchini awanai kamoshirenai kedo tabetemite! (’see ilmselt ei ole teile suupärane, aga proovige!’). Supi värviks oli Sadako kasutanud porgandist lilli ning mizuna ja magusherne erkrohelust. Yuzu (jaapani tsitruseline) koore killud lisasid värske aromaatse varjundi. Meie tütar Melissa, kelle jaoks on mochi alati olnud sünonüüm sõnaga „maitsev”, haaras pärast esimest itadakimasu’t (lihtne tänusõna, millega hakatakse vastu võtma seda, mida pakub meile loodus) kõhklemata pulgad pihku, hammustas mochi’t ja ümises mõnuledes oishii (’maitsev’). Kui Sadako avas jubako karbikesed, ilmutasid kiht-kihilt meile Sadako kunstianne ja pühendumus ning aastatuhandete tagused Jaapani maitsed, tarkused ja uskumused. Suutäite kaunis asetus väljendas küllust ning igal toidul oli oma sümboolika ja tähendus. Osechi puhul saavad oluliseks hoolsalt valitud õnnetoovad värvid − erkroosa ja valge kamaboko kalapastast koogike, kohaku namasu valge ja punane salat; numbrid − kõike on ühes karbikese kas üks, kolm või viis; toitude sümboolne tähendus – näiteks kazunoko ehk heeringamari tähendab sõna-sõnalt palju lapsi, kuromame ehk siirupis pikalt hautatud magusad mustad oad sümboliseerivad tervist ja viljakust, tazukuri ehk sojakastmes hautatud kuivatatud sardiinid sümboliseerivad rikkalikku saaki (sõnasõnalt tähendab tazukuri riisipõllu valmistajat, ajalooliselt kasutati kala riisipõldude väetisena, millest on saanud rikkaliku saagi sümbol), ebi hiidkrevettide pikk habe ja painutatud vöökoht sümboliseerivad pikka iga; krõmpsuv renkon ehk lootosjuur on budistlik sümbol (renkon’i augud aitavad näha vaimset teekonda, mis just nagu lootos saab alguse inimese süngetest ihadest, valust ja kannatustest, kasvades ülespidi valgustatuse, selguse ja kaastunde poole, puhkeb viimaks täiuslikuna õide). Rikkust ja õnne toovat kuldkollast värvipaletti esindasid datemaki (üsna magus rullitud omlett krevettide või kalaga sümboliseerib soovi saada palju heaendelisi päevi ja teadmisi), daidai (jaapani mõrkjas apelsin) ja kurikinton (kastani kuldpüree, kus kreemjad maguskartulid on täiusliklt sobitatud kokku suhkrustatud kastanitega). Kogu see värvide, uute üsna intensiivse soolase, magusa, hapuka, mõrkja ja umami maitsete mitmekesisus ergutas kaunitest karbikestest ikka lisa võtma, kuni meie kõht ei öelnud enam sugugi peko-peko, vaid pigem juba pan-pan (’täis’). Toitude vahele hüüdsime jaapanlaste kõige pühamat nestet saket mekkides: kampai. Tundsime, kuidas pea mõnusasti kura-kura sumisema ja hingekellad helisema hakkasid. Lõpetuseks pakkus Sadako magusat saket amazake, mille esimene lonks võib tunduda läägelt magus. Kuna amazake alkoholi ei sisalda, siis pakutakse seda lastelegi. Tol hetkel üheksa-aastane Jesper, kes on tänapäevani väga ettevaatlik uute roogade proovimisel, oli osechi’t proovides ennast niigi ületanud ja lausus üsna otsustavalt: „Selle põhjasettinud kissellilaadse valge olluse jätan vahele.” Sadako selgitas küll kannatlikult, et just sellist sooja amazake’t pakutakse Jaapanis tõbistele mudilastele jõu tagasisaamiseks. Jesper jäi vankumatuks. Minu jaoks oli amazake tuttav, sest eelmisel õhtul olin seda templikellade kumisedes järele proovinud meie külakese budistlikus pühamus. Karges öös maitses see väga kosutavalt. Kui täiusliku osechi valmistamise kunst tundub siiani minu jaoks sama kättesaamatu kui Kuu peale sõit, siis toshi-koshi soba perele pakkumine on minu jaoks täiesti jõukohane ülesanne ja me jätkame Jaapani vana-aasta ärasaatmise traditsioone ka Eestis elades. 31. detsembri õhtul on lausa kohustuslik süüa toshi-koshi soba’t, mis sõnasõnaliselt tõlkides tähendab ’aastaid ületavad tatranuudlid’. Pikad nuudlid sümboliseerivad pikka iga, tervist ja energiat tuleval aastal. Osaliselt on sellisel lihtsal roal ka väga pragmaatiline alge – koduperenaistel ei ole lihtsalt pärast aastalõpu kiireid toimetusi aega ja jaksu keerukaid toite vaaritada ning piirdutakse üsna lihtsa, mõne hetkega valmiva toiduga. Samas ei tohi unustada, et toshi-koshi soba nuudlite järelejätmine on sama mis ebaõnnele käe ulatamine. Jaapani uusaastatoit paitab nii silma kui ka suud ning lisaks paneb südame laulma ja hingekellad helisema. Oishii yo (’maitsev’)! *** Kohaku namasu salat Kohaku tähendab jaapani keeles punast ja valget. Neid kahte värvi seostatakse õnne ja pidustustega. 1/3 suurt valget redist daikon 1/2 keskmist porgandit 1 tl soola Kaste: 5 spl riisiäädikat 1/2 spl mirin’it 4 tl suhkrut 1/4 tl soola Viiluta daikon ja porgand õhukesteks kangideks, raputa peale 1 tl soola, lase 20 minutit seista. Juurviljadest nõrgub välja vedelik. Nõruta ja pigista vedelik välja. See muudab salati mõnusalt krõmpsuks. Lisa juurviljadele kastmekomponendid. Lase külmas seista veel 30 minutit, et maitsed saaksid seguneda. Peale võib raputada seesamiseemneid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga