Peeter Vähi – tagasi Venemaal

Peeter Vähi ja Tiina Jokinen tegid sel suvel koos kaaslastega kahe ja poole kuise autoreisi Siberis ja Mongoolias. Sõideti kahe Toyota Land Cruiseriga, läbiti 17 641 kilomeetrit. Nende varasematest reisidest on valminud telesaated ning ka raamatud „Siiditeel” ja „Ring ümber Aafrika”. Tiit Pruuli uuris täpsemalt tänavuse reisi kohta.

Peeter, mitmes suur autoreis see teil Tiinaga nüüd oligi?

Kui mitte võtta arvesse veerevate eestlaste reisi, mis oli sinu ja Raido Rüütli korraldatud (Rolling Estonians – toim), siis oli see neljas reis: Siiditee, Arktika-Antarktika läbi Ameerikate, ring ümber Aafrika ja nüüd siis neljas.

Miks seekord just Venemaa? Miks mitte näiteks Austraalia?

Ka Austraalia käis meie peast korra läbi…

Kas tundus liiga lihtne?

Jah, mõnes mõttes tõepoolest liiga lihtne. Kuna meie ekspeditsioonid toimuvad koostöös teleproduktsioonifirmaga Osakond ja suunaga ETV ekraanile, siis tundus, et pärast Aafrikat, mis oli väga riskantne ja paljude ohtudega seotud, oleks Austraalia liiga „lust ja lillepidu”. Kui püstitada teemade ring Venemaa versus Austraalia, siis kõik meie idanaabriga seonduv on tänases maailmas igatahes aktuaalsem ning seega märksa enam tähelepanu keskpunktis.

Teiseks, kõik senised reisid olid suurel määral minek eksootikajahile. Näeme, kuidas lõvi pistab antiloobi nahka või kuidas Aafrikas tantsivad katmata ihuliikmetega mehed-naised. Või kuidas süüakse konni ja rotte – kohe tahaks haarata fotokaamera, see erineb sedavõrd meie igapäevaelust. Ent rännak Venemaale tundus mu jaoks justkui minek teisele ringile, isegi mitte teisele, vaid kolmandale või neljandale – seal on varem ju mitmeid kordi käidud. Venemaal puudub meil ka keelebarjäär. Seetõttu oligi plaan reisida kohta, kuhu saaks minna süvitsi.

Ühesõnaga – sul oli varasem isiklik kogemus?

Jah, kuna olen neis paigus varem käinud, tekivad huvitavad võrdlusmomendid. Tõsi, valdavalt olen seal käinud veel nõukaajal, 1980ndatel. Aga see annabki võimaluse hinnata toimunud muutusi ajas.

Kuidas Venemaa läbi aastakümnete sinu silme läbi muutunud on? Oskad sa seda dünaamikat sõnastada?

Need arvamused on subjektiivsed ega pretendeeri lõplikule tõele. Jagaksin selle teema mitmesse gruppi. Esiteks põlisrahvaste kultuurilised ja identiteedimuutused, teiseks linnade areng või taandareng, kolmandaks elustiili ja suhtumiste muutused.

Alustame näiteks linnadest.

Järgnevalt öeldu ei pruugi paljude lugejate ootustega kokku langeda. Sageli arvatakse meil, et Venemaal on tohutud kontrastid, et Moskva ja Peterburi on läikima löödud metropolid, aga need kauged provintsid ja ääremaad... Kindlasti see mõneti nii on, aga kaugeltki mitte sel määral, nagu me mõnikord usume. Kaug-Ida ja Siberi suurlinnad Habarovsk, Irkutsk, Krasnojarsk, Tšita, Vladivostok – need on rahvusvahelised metropolid ja uskumatult palju positiivses suunas muutunud neist aegadest, millest neid mäletan. Vaadates Vladivostoki uusi sildu – Kuldne ja Vene sild –, siis San Francisco kuulus Kuldvärava sild jääb nende varju. Lisaks uusrikastele on Venemaal tekkinud suhteliselt jõukas keskklass, mis on sedavõrd arvukas, et sellest on kujunenud ka oluline kultuuritarbija. Toimuvad kõrgema klassi artistide kontserdid, kunstinäitused, linnad on täis trendikaid gurmeerestorane. See oli üllatav. Isegi kui meeldiks vastupidist rääkida, jutustan, mida nägin.

Samas võime näha ka risti vastupidist tendentsi. Kaug-Ida tööstuslinnad, mis on tekkinud kunagiste GULAGi vangilaagrite baasil, näiteks Oruktukan, Atka, Kadõktšan ja teised sarnased kaevanduslinnad Magadani oblastis on haletsusväärsed. Kui kaevandused suleti, siis kadus töö, paljud lahkusid, teised hakkasid jooma, tüdrukud hakkasid prostituutideks. Järk-järgult hakati kinni panema koole, lasteaedu, haiglaid, postkontoreid. Infrastruktuur lakkas funktsioneerimast, lõpuks keerati kinni paneelmajade küte ja viimased elanikud olid sunnitud lahkuma. Linnad, milles kunagi võis elada 15 000 elanikku, on praegu täielikud tondilossid või kummituslinnad. Teeveerde maha jäetud autod võitlevad roostega… Käisime mõnes korteris, kust viis-kuus aastat tagasi on ära mindud – hea tahtmise korral võiks mõnes köögis süüa teha, gaasiballoonis on veel gaasi. See on masendav pilt, täiesti masendav. Tarkovski oleks „Stalkeri” jaoks siit saanud märksa ehedamaid kaadreid. Eriti grotesksena mõjus tuba, mille aknalauda kaunistas ämblikuvõrkude vahel vaas närtsinud roosidega. Kes teab, võib-olla tosinkond aastat tagasi kinkis keegi kavaler need oma kallimale.

Räägime nüüd inimestest.

Nimetatud kummituslinnades inimesi polegi, aga üldiselt… Positiivne on, et Siberis on vähenenud kunagine totaalne alkoholism, mida mäletan nõukaaja lõpust ning mis tulenes käegalöömisest ja lootusetusest. Kapitalistlik riigikord on sundinud inimesi mõtlema töökoha säilimisele, rahale, edukusele. Või on eeskujuks olnud president Putini karske eluviis?

Sõitsite läbi paljude põlisrahvaste aladelt: sahhad, eveenid, evengid, burjaadid, tõvad. Hiljuti rääkisime just seoses soome-ugri konverentsiga Eestis sellest, et meie hõimlased on Venemaal kujunemas muuseumirahMagadani oblast. Mitmed töölisasulad on muutunud kummituslinnadeks. vaks, kellele küll rahvatantsud alles jäetakse, aga keelt ja sügavamat enesemääratlust enam ei ole. Kuidas on Kaug-Idas olukord?

Läbisime tõesti jakuutide ehk sahhade – nagu neile rohkem meeldiks kuulda – alad, olime burjaatide, tõvade, hakasside, altailaste juures. Mongoolias puutusime kokku lisaks halhimongolitele ka kasahhidega. Külastasime eveene ja evenke, Primorje krais kohtasime nanaisid ja udegeesid.

Neist rahvastest ei saa üldistavalt rääkida. Kui midagi üldist öelda, siis ehk seda, et identiteedi kasv on märgatav. Paljud, kes häbenesid kunagi oma rahvust ja pidasid end venelaseks, tunnistavad praegu hea meelega, et on mõne väikerahva liikmed. On toimunud ka põlisreligioonide – šamanismi ja budismi – taassünd.

Aga need rahvad on kõik väga erinevas situatsioonis. Kõige võimsamalt on enesekindlus tõusnud sahhadel.

Kas tänu majanduslikule tagapõhjale?

Jah, see piirkond on rikas – teemandid, kuld, kõikvõimalikud maavarad. Seda rahvast on suhteliselt palju, seal elab ligi miljon inimest, kellest umbes pooled on sahhad, lisaks evengid, eveenid, jukagiirid, tšuktšid ja teised põlisrahvad. Pindala on kümneid kordi suurem kui Eestil. Sahhad peavad end sahhadeks ning räägivad oma keelt. Sahha keele on omandanud ka paljud seal elavad väikerahvad.

Kui Vene Föderatsioon peaks – teoreetiliselt, reaalselt ma mingeid selliseid märke ei näe – lagunema, siis Sahha (Jakuudi) Vabariik saaks iseendaga hakkama. Nende ainus probleem oleks, et nad on lukustatud geograafiliselt Venemaa sisse. Avatud põhjapiir polaarmerele ei võimalda suhtlust maailmaga.

Burjaadid?

Burjaatiaga pole nii hästi. On küll olemas Burjaadi niinimetatud vabariik, aga palju burjaate, täpsemalt lääneburjaate, elab Irkutski oblastis. Samuti elab burjaate ka endises Tšita oblastis ehk praeguses TagaBaikali krais. Seega on burjaadid jaotunud kolme administratiivüksuse vahel, mis vähendab nende ühtsusetunnet. Aga siiski – nad on piisavalt suur rahvas, keda ühendab ka budism. Neid ei hirmuta oht sattuda punasesse raamatusse.

Tõvad?

Tänaste tõvade kultuur ja rahvuslik meelelaad on suuresti mineviku pärand. Selle esmapilgul mitte kuigi olulise maa ja rahva ajalugu on oh kui eriline. Pärast tsaarivõimu langemist Venemaal oli Tõvas äärmiselt segane aeg, võimu püüdsid haarata punased, valged, hiinlased, mongolid, samuti niinimetatud burhanistid ehk panturgi vabastusliikumine. Ja ennäe imet, Stalin lasi Tõval kuni 1944. aastani iseseisvust mängida. Kuid pärast ühinemist Nõukogude Liiduga jäi see väike maalapp välismaailma jaoks peaaegu suletuks ligi pooleks sajandiks ning see oli ühtlasi Tõva õnnetus ja õnn. Õnn ses mõttes, et eeldused arhailise algupärase elustiili ning rahva kollektiivse alateadvuse säilimiseks on tõvadel mõnevõrra suuremad kui mitmel teisel nõukogude võimu alla sattunud Siberi rahval.

Aga väikerahvad?

Halvemad on lood eveenidega, evenkidega, jukagiiridega, nanaidega, udehedega… Neid on üsna vähe ja nad elavad laialipillatuna tohutul territooriumil, neil puuduvad administratiivsed ja kultuurilised keskused. Seetõttu on nad sunnitud rääkima vene keelt, nende haridus on venekeelne, venestumine on paratamatu. Vaid vähesed vanemad inimesed räägivad külades oma keelt. Kohtusin ühes Amuuri-äärses kalurikülas nanai mehega, kes oskas oma esivanemate keeles öelda küll „tere”, kuid „aitäh” osutus juba liiga keeruliseks lingvistiliseks konstruktsiooniks.

Nimetasid budismi. Kuidas budismi olukord on, kui palju see aitab rahvuslikku identiteeti hoida?

Loomulikult on religiooni roll oluline. See on nõnda nii Venemaal – Burjaatias ja Tõvas – kui ka Mongoolias. Budism oli paari sajandi vältel neis piirkondades valitsev ja kultuuri kandev religioon. Stalini ajal, eriti 1930ndatel, pandi kinni kõik kloostrid, enamik põletati maha, mungad tapeti või saadeti vangilaagritesse. Olukord hakkas veidi muutuma 1940ndatel, 1945 taasavati Ivolga klooster. Avati ka Aginski klooster. Ikkagi – budism oli tugeva ideoloogilise surve all, laamade olukord oli endiselt keeruline, Nõukogude Venemaal oli kaks kloostrit, Mongoolias kunagise 770 kloostri asemel vaid üksainus.

Veidi enne liidu kokkuvarisemist taastati mõned kloostrid muuseumina. Nüüd, pärast kommunistliku režiimi likvideerimist, pole mõistagi enam mingeid piiranguid. Eelkõige Burjaatias ja Tõvas on budistlikud kloostrid, templid, stuupad ja laamad taas omandanud rahvusliku identiteedi sümboli staatuse.

Juba tsaariajal kuulutati Vene imperaatorid ühe väga populaarse naisjumaluse – Valge Taara – kehastuseks. See algas Jelizaveta Petrovnast ja jätkus hiljem Nikolai II-ni välja. Kui president Medvedev külastas 2009. aastal Ivolga kloostrit, olevat ka tema kuulutatud burjaadi munkade poolt Valge Taara ümbersünniks. Muide, neli aastat hiljem väisas kloostrit praegune president, talle jumalanna inkarnatsiooniks kuulutamise au osaks ei langenud.

Kuidas kulgeb šamanismi taassünd?

Meil vedas, sest kohtusime kahe päris šamaaniga ja kahe „pool-šamaaniga”. Viimati nimetatute kohta öeldakse, et nad on šamaani 12-astmelisel hierarhiaredelil jõudnud kusagile poole peale. Nemad ei vii läbi päris šamaanirituaale, kuid me osalesime nende traditsioonilises algõzrituaalis.

Tõvas Jenissei jõe ääres osalesime tunde kestval rituaalil, mis jääb kauaks meelde ja mille viis läbi naisšamaan, kes kuulus niinimetaud mustade šamaanide hulka. Aga Altais viis meiega rituaali läbi valge šamaan, tema oli mees.

Altaist ostsin pojale kingituseks korraliku šamaanitrummi, aga kuna ma ise šamanistliku traditsiooniga seotud pole, oli väike hirm, kas see oli ikka õige ost ja ega see midagi halba ei tee. Altai šamaan vaatas trummi ja ütles, et kuna sellesse pole pandud šamanistlikku väge, tuleb seda võtta kui väga kvaliteetset muusikainstrumenti ja sellisena ei too trumm kellelegi halba.

Alati tekib muidugi küsimus, kui tõelised need šamaanid on. Aeg-ajalt kostab hääli, et liiga palju on trikitajaid. Arvatakse koguni, et tänapäevased šamaanid on tegelikult üksnes „šamaanikesed” ja mõned neist lausa šarlatanid, sest tõelised šamaanid hävitati 1930ndatel ja traditsioon on pöördumatult katkenud.

Olen kuulnud sama seisukohta, et kuna ei ole olnud võimalus ühelt šamaanide põlvkonnalt järgmisele õpetusi anda, on ahel lõhutud ja šamaanisaladused kosmosesse haihtunud.

Meie kohatud mõlema šamaani esivanemad olevat olnud šamaanid, seega nende võimed ja vägi olevat saadud pärandusena. Väidetavalt on ka teisi viise šamaaniks saamisel: tulevane šamaan on taeva poolt ära valitud ja põeb niinimetatud šamaanihaigust, mille käigus lagundatakse tema isiksus laiali ja kogutakse uuesti kokku. Ent mul endal puuduvad teadmised ja piisav läbinägemisvõime otsustamaks, kes on tõeline šamaan, kes mitte.

Kas šamaanidel on tööd palju, kas neid hinnatakse, neisse usutakse?

„Tööd” on piisavalt, eriti neil, kes tegelevad ravitsemisega. Kui inimesed ei usu enam tavapärasesse meditsiini, pöördutakse ikka šamaani poole. Olen sarnaseid šamaan-ravitsejaid kohanud ka mujal maailmas, India kirdeosariikides ja Aafrikas, samuti Okeaania saartel ja Põhja-Ameerika indiaanlaste külades.

Muidugi ei saa ma jätta küsimata su muusikaliste elamuste kohta sel reisil. Mu enda ilusaimad muusikalised hetked ses piirkonnas olid kunagi Tõva metsades, kus sain kuulda tõsiste kõrilaulikute võistulaulmist. Kuulsite kusagil ka ehedat kohalikku rahvamuusikat?

Muusikaga puutusime kokku väga mitmel puhul: sahhade juures kuulsime parmupilli, rahvamuusikakontserti nautisime Altais ning pea kõik budistlikud rituaalid sisaldavad palju autentset muusikat. Samas käisime ka õigeusu kloostrites, kus kuulsime koorilaulu. Kõige eredama elamuse jättis Tõva rahvamuusika orkester – umbes 30-liikmeline kollektiiv, kusjuures kõik pillimehed valdavad erinevaid kurgulaulustiile.

Lääne inimesed räägivad ülemhelilisest kurgulaulust, kuid tõvade arusaamade kohaselt on sõgõt, höömei ja kargõraa midagi enamat kui laul, pigem on see Kõrgemate Jõudude poole pöördumise heliline vorm.

Kokku tegin sellelt reisilt kümneid tunde audiosalvestusi.

Kas see on midagi Huun-Huur-Tu laadset, keda mina olen kuulnud Berliinis, aga kes on sinu kutsel olnud esinemas ka festivalil Orient?

Huun-Huur-Tu viljeleb mitmeid kurgulaulustiile ja teeb seda väga professionaalselt. Aga sageli on nõnda, et need, kes üleilmselt tuntuks saavad, on kaldunud iidsest traditsioonist kõrvalrajale – muutunud popbändi moodi artistiks. Nende kodumaal öeldakse mõnikord, et need on kommertsitegijad.

Nojaa, aga see, mida Trad.Attack! on teinud eesti rahvamuusika populariseerimiseks, on fenomenaalne. Sama kehtib Huun-Huur-Tu kohta mu arvates.

Tõsi. Aga ega vast päris tõsine folklorist ei ütle, et Trad.Attack! ja Kihnu Virve esindavad autentset eesti rahvamuusikat. Sest nende esitatavas muusikas on märkimisväärne osa „võõrast” elementi, mis mõistagi ei kahanda nimetatud artistide väärtust. Ega tänapäeval enam 100% autentsust polegi olemas. Aga see eespool nimetatud Tõva rahvamuusika on üpriski autentne.

Kas kedagi võiks neist ka Oriendil kuulda?

Jah, järgmise aasta mais tuleb loodetavasti seesama Tõva orkester Eestisse. Kõige selle kohta võib leida täpsemat infot veebisaitidelt www.siberiamongolia.com ja www. festivalorient.com.

Lõpetuseks, kas ehk meenub mõni ehedam kohtumine kohalikega?

Meeldejäävaid ehedaid kohtumisi oli palju: Aginski kloostriülema Badma-laamaga, Magadani oblasti ja Jakuutia kullakaevandajatega, Siberi off-roader’itega, Mongoolia kasahhide naadam’i ratsavõistlusel osalejatega, stepinomaadide-karjakasvatajatega jne. Teiste seas lööb ereda tähena särama kohtumine Siberi Jeesus Kristusega.

...?!

Ajavahemikus 1923–1928 toimus Roerichite ulatuslik Sise-Aasia ekspeditsioon. Nikolai Roerichi üks eesmärke oli leida müstiline valgustatud Šambala-maa. Me ei tea, kui lähedale soovitud sihtmärgile Roerich jõudis. Oma 11 aasta taguse Siiditee-tuuri ning tänavuse Siberi-Mongoolia reisi raames oleme läbinud suurema osa Roerichite kunagisest marsruudist ning aeg-ajalt on ka meie mõtetes ja vestlustes esile kerkinud Šambala teema. Äkitselt, 1. septembril 2018 hommikul kell 8 jõudsime taiga sügavusse peitunud Päikeselinna värava ette. Läbinud värava, valdas mind iseäralik tunne, otsekui oleks väljunud igapäevasest tavamaailmast ja sisenenud mingisse teise dimensiooni, Šambala-taolisesse valgustunud maailma, kus toimivad hoopis teistsugune moraal ja maailmavaade, ökoloogiline elukorraldus, taimetoitlus, alkoholi- ja suitsuvaba ühiskond, mitte rahasuhetel põhinev majandus.

Kuidas on see XXI sajandil võimalik? On võimalik. Endine liiklusmiilits, ajaloolise Jeesus Kristuse reinkarnatsioon, Õpetaja Vissarion on rajanud enda ümber uue ühiskondliku formatsiooni, millel on üsna vähe ühist meie harjumuspärase sootsiumiga.

Tsiteerin Vissarioni: „Jah, ma olen Jeesus Kristus. /.../ Seda sai lubatud Iisraelis 2000 aastat tagasi, et naasen viimaks, et viia lõpule poolelijäänu. Ma pole Jumal. On väär näha Jeesust Jumalana. Aga ma olen Jumal-Isa elav sõna. Kõike, mida Jumal tahab öelda, teeb ta läbi minu.” No mida selle peale kosta? On see tõsi või...? Kas tõepoolest on tegemist „Taeva suursaadikuga Siberi taigas”? Mina endale sellist küsimuseasetust üldse ei püstita. Ja üht-teist sai muidugi selgemaks poolteist tundi kestnud privaatse vestluse jooksul Vissarioniga. Aga see on juba omaette teema.

Tekst: Tiit Pruuli

Fotod: Peeter Vähi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga