Mis on saanud kunagise vägeva Pärsia impeeriumi aladest tänapäeval? Allan Kaldoja artikkel Iraanist sisaldab ehedaid killukesi suhtlusest iraanlastega ning kasulikke soovitusi, mida ette võtta Iraani suuremates linnades.
Iraanist ei tea me Eestis kuigi palju. Harvad kajastused rahvusvaheliste uudiste plokis kõnelevad peamiselt sellest, et Iraani tuumaprojekti puudutavad läbirääkimised on taas ummikusse jooksnud. Eemalt vaadates tundub, et tegu on pigem ebameeldiva režiimiga, kus ajatollad kurja kulmukortsutusega läänemaailma ähvardavad. 1931. aastal sõlmiti küll Eesti Vabariigi ja Pärsia Keiserriigi vaheline sõprusleping, kuid suhted tänase Eesti ja 1979. aastal islamirevolutsiooni läbi teinud Iraani vahel on pehmelt öeldes napid.
Millest mõtlevad tavalised iraanlased ja kes nad üldse on ning milliseid avastusi peidab see riik ränduri jaoks, sellest me suurt midagi ei tea. Kuid kooliaegseid ajalootunde meenutades kerkivad silme ette mälupildid vägevast Pärsia impeeriumist, sealsetest tarkadest valitsejatest ja nende kujuteldamatuis rikkustes suplevaist pealinnadest Pasargadaest ja Persepolisest. Sellised vastuolulised sihtmärgid on rännumehe maiuspalad. Olen poisipõlvest saati unistanud Persepolisesse jõudmisest ja detsembris 2014 see lõpuks juhtus.
Allolev pärineb mu reisideaegseist märkmeist, kirjutan lisaks mainituile põgusalt ka suurematest Iraani linnadest, mida külastasime, ning toon näiteid iraanlaste uskumatust külalislahkusest. Tegu on nappide killukestega, kuid loodan, et mõni lugejaist saab neist toetust soovile ise Iraani avastama minna.
TEHERAN
Teheran on Iraani pealinn ja värav, kuna selle lähistel kõrbes asuvas imaam Khomeini nimelises lennujaamas maandub enamik rahvusvahelisi reise. Minu jaoks oli väga üllatav, et tegu on maailma suuremate hulka kuuluva linnaga, kus elab koos eeslinnadega üle 12 miljoni inimese. Paraku pole linnaplaneerimine suutnud rahvastiku ja transpordivahendite arvu kasvuga sammu pidada ning nii on peamine mälestus Teheranist Narva-Jõesuust pärit eestlase kopsude jaoks vastuvõtmatu „õhk”. Kodus tagasi olles kuulen raadiost uudist, et ühe päeva jooksul viidi Teheranis tänavail saadud vingumürgitusega haiglasse 500 inimest. Eriti sünge on vingune suurlinn siis, kui tähistatakse mõne kunagise usuliidri surma või mõttelise taevassemineku aastapäeva – meie sealolekul oli terve Teheran dekoreeritud hiiglaslike süsimustade lippudega, mis aeglaselt halli linna kohal vonklesid.
SHIRAZ
Shiraz (1 450 000 elanikku) asub Teheranist 1,5-tunnise lennu või 13-tunnise bussisõidu kaugusel Iraani lõunaosas. Tegemist on kohaga, kust algavad Persepolise ja Pasargadae uurimisretked. Linna ennast kutsutakse poeetide, rooside ja ööbikute linnaks ning seda mitte juhuslikult. Soovitan ööbida Niayeshi hotellis, mis asub õdusalt vanalinnas ning mille töötajad korraldavad selges inglise keeles suheldes kõikvõimalikud reisid ning lahendavad muud soovid.
PASARGADAE ja PERSEPOLIS
Tegemist on iidse Pärsia impeeriumi vanade pealinnadega, kust omal ajal juhiti planeedi suurimat riiki. Mõlemasse saab kõige paremini Shirazist, väikebuss terveks päevaks maksab umbes 90 Ameerika dollarit, bussikesse mahub vabalt kümme inimest.
Pasargadaest pole säilinud just kuigi palju. Üksikud kivihunnikud, sambakatked ja müürijupid väikese külakese kõrval suurel tasandikul, kus kepsutavad kitsed ning mida ääristavad mitmest küljest mäed. Mõnel kivil vana-pärsia, elamiidi ja akkadi keeles kirjad „Mina olen Küüros, Ahhemeniidide kuningas”. Pealtnäha ei midagi erilist. Ainuke paremini säilinud objekt on pisike kivist mausoleum. Selles puhkabki Küüros Suur.
Kes oli see valitseja? Küüros Suur oli Pärsia Ahhemeniidide suurriigi rajaja ja Pasargadae oli tema pealinn. Küüros tegutses 6. sajandil eKr ning tema impeerium oli suurim, mida maailmas seni nähtud, ulatudes oma tippajal Vahemerest Induse jõeni ning Kesk-Aasiast Araabia mereni. Valitseja oli väga edukas tänu praegugi eesrindlikuna tunduvale poliitikale – ta ei anastanud vallutatud alade rahvaid, ei hävitanud neid, nende kultuuri ega usku. Ta seadis sisse efektiivse territoriaalse juhtimissüsteemi, kus iga provintsi juhtis satraap ja mis tipnes „valitsusega” Pasargadaes. Iga rahvas tohtis oma kombeid viljelda ja jumalaid teenida niikaua, kui nad ei rünnanud teisi impeeriumi alamaid ja maksid makse. Küüros Suur on ainuke mittejuudist prohvet piiblis, kuna peale Babüloonia vallutamist lubas ta seal vangipõlves viibinud juutidel naasta Palestiinasse ning taastada Jeruusalemma templi. Impeeriumi eri nurgad olid ühendatud sillutatud teede võrgustikuga, toimis postiteenus, mille ülesanne oli toimetada kiri ühest impeeriumi nurgast teise maksimaalselt kahe nädalaga. Seda taset ei suuda paljud riigid tänapäevalgi hoida.
Kindlasti polnud Küüros tiibadega ingel, tunnusmärk sellest on ka tema vägivaldne surm lahingus Sõrdarja jõe juures aastal 530 eKr. Ent tegemist oli maailma ajaloos vast ühe võimekaima juhiga, kes liitis eri piirkonnad suureks impeeriumiks lisaks jõule ka tarkusega, hoidudes hävitamast rahvastele olulist ning keskendudes oma alamate elujärge parandavale juhtimisele. Küüros maeti tema pealinnas olevasse tagasihoidlikku mausoleumi ja selle kõrval seistes on elamuslik mõelda suurele valitsejale ja sellele, et taamal paistev mägedesiluett ei ole tema päevadest muutunud – Küüros nägi seda samasugusena.
Persepolis ehk Pärsia linn asub Pasargadae ja Shirazi vahel, mõlemast umbes poolesaja kilomeetri kaugusel. Selle linna rajas Pärsia impeeriumi uueks pealinnaks Küürose väimees Darius I, ehitus algas kümmekond aastat pärast suure eelkäija surma ning seda jätkas Dariuse poeg Xerxes I. Linn rajati Rahmati mäe nõlvale tasandatud platoole ning oli kuni hävimiseni aastal 330 eKr toonase maailmaimpeeriumi võimukeskus ja tseremoniaalne süda. Häving saabus tules, mil linna vallutanud Aleksander Suure väed panid ilmselt pidustuste käigus ja õnnetusena põlema. Aleksander, Pärsia impeeriumi hävitaja ja seniajani maailmaajaloos pärast Tšingis-Khaani impeeriumit suuruselt teise riigi looja, oli Persepolise hävimise üle väidetavalt väga pettunud. Teise versiooni kohaselt hävitas Aleksander linna kättemaksuks selle eest, et Persepolise valitseja Xerxes oli varem maha põletanud Ateena. Kuidas ka polnud, Persepolis põles maha, linna varemed mattusid aegamisi liiva ja tolmu alla ning olid sisuliselt maailmakaardilt pühitud, kuni alles 1930. aastatel asuti varemeid välja kaevama.
Tänapäeval on Persepolis vaid õrn mälestus omaaegsest suurusest (125 km²) ja uhkusest. Ometi annavad uskumatult hästi säilinud detailidega trepid, sammastikud, skulptuurid ja väravad fantaasiale palju ainest, et ette kujutada omaaegseid värve, lõhnu, põlevaid tõrvikuid ja pasunatega heeroldeid kuulutamas järjekordse rahvusvahelise delegatsiooni saabumisest. Linna siseneti, tõustes laia madalaastmelist treppi pidi platoole tänaseni suuresti säilinud Kõigi Rahvaste värava ette, millel vana-pärsia, uus-babüloonia ja elamiidikeelsed kirjad, muuhulgas „Kuningas Xerxes ütleb: Ahuramazda (zoroastrismi jumal) abiga ehitasin ma selle Kõigi Rahvaste värava. Palju muudki ilusat rajasin siia Persepolisesse, mis ehitati minu ja mu isa poolt.” Väravaid valvavad assüüriapärased habemega inimpeaga härjad. Ning iga siseneja tunnetab, et on saabunud tõeliselt rahvusvahelise impeeriumi keskpunkti. Seda on tunda ka nüüd, 2500 aastat hiljem.
Persepolise olulisemaid vaatamisväärsusi on uskumatult hästi säilinud Apadana lossi trepp, mille külgi kaunistavad detailsed bareljeefid 23 allutatud alade delegatsioonist, mis toovad Ahhemeniidide valitsejale andameid – siin on etiooplased, araablased, kašmiirlased, egiptlased, meedialased, kapadooklased, traaklased jne. Lisaks on kindlasti soovitatav lihtsalt varemete vahel ringi jalutada, avastada nurgataguseid ning erinevaid vaateid ja bareljeefe. Kunagise varakambri juures seisatades võib ette kujutada, kuidas Aleksander Suur vajas väidetavalt 3000 kaamelit, et kogu seal seisnud kullavaru minema toimetada.
Kui teil jääb mahti, soovitan ronida mööda mäenõlva linna kohale, sinna, kus kõrgub Artaxerxes II kaljuhauakambri sissepääs. See on mõnus koht rahulikuks istumiseks, pilk silitab kunagi maailma keskpunktiks olnud Persepolise varemeid ning libiseb siis kaugusse. See on hea koht, Darius tundis selle ära ja selle võib ära tunda ka tänane rändur. Siin tulevad head mõtted.
Persepolise külje all asub Naqsh-e Rostam, kalju, milles on neli koobashauda. Siin puhkavad Darius I, Xerxes I, Artaxerxes I ja Darius II. Haudade all on kaljujoonised, mida võite olla kohanud ajalooõpikuis. Ning nende vastas salapärane kandiline torn, mille funktsioonis ajaloolased seniajani selgusele pole jõudnud – oli see siis tulekummardajaist zoroastristide tempel, varakamber, päikesekell vms. Kindlasti tasub ka siin tunnike peatuda.
YAZD
Yazd (430 000 elanikku) on väga ehe kõrbelinn, mis on tuntud oma maiustuste, tüüne elustiili, maa-aluste veekanalite ning õhkusirutuvate õhupüüdjate-badgir’ite poolest. Samuti on tegu maailma olulisima zoroastristliku pühamu asupaigaga. Linn asub nii Eşfahānist kui ka Shirazist viie-kuue bussisõidutunni kaugusel ning bussid on Iraanis korralikud. Samas on enamikule rännueestlastele taskukohane ka juhiga auto rentimine kiireks linnadevaheliseks liikumiseks. Üks mõnus Yazdi hotell kannab nime Silk Road ja asub vanalinnas peamiste vaatamisväärsuste vahetus läheduses.
IRAAN – pildikesi inimestest
Meie seltskonna inimesed soovisid Teheranis metrooga teatrisse sõita, kuid kuna kasutasid seda transpordivahendit esimest korda, tõstsid jaama sisenedes uuriva pilgu, et selgitada, millise liiniga ja mitu peatust sõita. Hetkega moodustus möödakäijaist rühm aitajad, kes juhatasid nad võrdlemisi kaugel asunud õigele perroonile, selgitasid, mitu peatust vaja sõita, ning ostsid tagatipuks ka sõidupiletid. Ja see kõik toimus õhtuse tipptunni ajal, mil sealsetel inimestel on sama kiire kui meil meie igapäevaaskeldustes.
Kulgen rahulikult Shirazi turul, olen peast tõrjunud kõik mõtted, lasen linnal endasse imbuda ning turumelul end vaikselt kohaliku suurima pühamu Aramgah-e Shah-e Cheragh ehk Valgusekuninga mausoleumi poole kanda. Tegemist on ühe Iraani olulisima šiiitliku pühamuga, sinna on maetud üks 9. sajandi imaami Reza 17 vennast, Sayyed Mir Ahmad. Tegelikult olen veidi eksinud. Äkki koputab keegi mulle seljale. See on üks habemik mees, kes viipab mind endale järgnema. Tavaliselt siin keegi nii ei lähene, pärslased respekteerivad su privaatruumi ega tülita isegi turul kuigi pealetükkivalt. Arvan, et tegu on vaibakaupmehega ja raputan naeratades pead. Tema aga üritab mind siiski leebelt edasi juhatada, mainides lõpuks sõna mosk. Järgnengi talle umbes pool kilomeetrit läbi turulabürindi ning ta viib mu otse mošee sissepääsuni (kus kõik sisenejad muuseas läbi otsiti, et keegi relvi ega muud säärast mošeesse ei toimetaks). Väravas jätab mu teejuht viisakalt hüvasti ja kaob sama äkki kui oli ilmunudki. Tõeline mõtetelugeja. Õrn ja omapärane kogemus. Pühamu on vinge.
Sõidame taksoga Shirazi bussijaama, et seal Yazdi ööbussile istuda. Roolis on taksojuht, umbes 55-aastane kohalik Lible, kes meid viimastel päevadel mitu korda sõidutanud. Keegi meist uurib, kas tal ka lapsi on. Vana pursib inglise keeles, et jah, nelja-aastane tütar. Ning täpsustab siis, et oli 20 aastat lastetus abielus olnud, kui äkki – üllatus! Ning naerab selle peale nii pikalt, siiralt ja õnnelikult, et meil ei teki mitte mingisugust tahtmist eesti kombel küünilisi naabrimehe-nalju teha.
Sõidame bussiga Yazdi poole. Mingil hetkel mina nuuskan ja reisikaaslane Aarne aevastab. Seepeale tõuseb meie ees istuv keskealine mees püsti, otsib ülariiulilt oma kotist midagi ning – ulatab meile kummalegi kaks tabletti, osutades enda ninale ja kurgule. Milline tähelepanelikkus ja abivalmidus!