2017. aasta suvel käisid kuus eesti mägironijat – Allan Sülla, Kalle Kiiranen, Katrin Merisalu, Krista Kirsipuu, Ain Rästa ja Meelis Luukas – Tadžikistanis, ambitsioonika eesmärgiga tõusta sealse Pamiiri mäestiku kõrgeimasse, Ismoili Somoni (7495 meetrit) tippu.
Andsime endale aru, et Ismoili Somoni on ikka märksa tõsisem katsumus kui Lenini mäetipp (7134 meetrit), kus viimati kõik olime käinud. Seda nii kõrguselt, marsruudi pikkuselt kui ka tehnilise külje pealt. Vikipeedia andmetel on Ismoili Somonile tõusnud vaid 28 eesti alpinisti, samal ajal kui Leninil on aegade jooksul käinud umbes 130 kaasmaalast.
Viimati, 2006. aastal käis Ismoili Somoni tipus alpinist Priit Joosu. Lisaks on sealsamas ka teine seitsmetuhandeline – 7105 meetri kõrgune Korženevskaja mäetipp, millel eestlased on mitmel korral käinud. Loomulikult pidasime enne nõu teiste kaasalpinistide Üllar Põllu, Raivo Plumeri, Helme Suuki, Kalev Muru, Priit Joosu, Johan Küti, Priit Roodeni, Zoli Pali ja teistega. Päris palju infot leidsin ka internetist. Kui paljud üritavad teha mõlemad seitsmetuhandelised – algul „Korženeva” ja pärast Ismoili Somoni, siis meie panime kohe alguses kõik ühele kaardile –ainult Ismoili Somoni.
Eelmised käigud
Nende ridade autor on olnud sealkandis ka 31 aastat tagasi. Sellel 1986. aasta Pamiiri mägimatkal läksime viimasest külast Moskvina ja Sulojevi alpilaagriteni jalgsi peaaegu nädal aega, ületades tormilise Muksu jõe ja mitu mäekuru ning turnides Fortambeki liustiku kõrval olevatel järskudel konglomeraat- ja rusunõlvadel. Tookord ei olnud meil eesmärgiks sealsed tipud, kuid kui ületasime 6000 meetri kõrguse Mušketovi kuru, siis sealt olid nii Kommunismi tipp kui ka firniplatoo suurepäraselt näha. Tadžikistanis aga olin viimati käinud mitte just ammu − 2013. aastal matkasime Dušanbest umbes 150 kilomeetrit põhja pool asuvates Fani mägedes.
Ettevalmistus
Alpilaager tegutseb tänapäeval ainult Moskvina väljal ja seda haldab firma nimega Pamir Peaks. See rahvusvaheline laager toimib vaid lühikesel ajavahemikul, tänavu 15. juulist kuni 13. augustini. Sissesõit toimub tavaliselt nii: kuus-seitse tundi autosõitu Dušanbest Džirgatoli ja sealt kopteriga umbes poole tunniga 4300 meetri kõrgusel asuvasse Moskvina alpilaagrisse. Nii veetakse kohale ka laagri personal ja kogu varustus, sh toiduained. Muul ajal on laager konserveeritud, sinna väljale satuvad ehk vaid üksikud matkagrupid. See kõik teeb laagripaketi hinna kalliks – 1500 kuni 2500 dollarit. Arvestades juurde veel lennukipiletid, kindlustuse, viisa jms, hindasime selle retke kogukuluks umbes 4000 eurot. Lennufirmana oleme viimastel aastatel sinnakanti reisimistel eelistanud Turkish Airlinesi – Tallinnast või Riiast läbi Istanbuli Dušanbesse. Nii ka seekord.
Esialgu olime Allaniga kahekesi, kuid aprilli alguses ühines meiega ülejäänud neli inimest. Pidasin Pamir Peaksiga tihedat kirjavahetust, mai alguseks saime formaalsustega ühele poole. Saatsin ära kõigi ankeedid, passikoopiad, kindlustused, viisad jne. Viisaga oli lihtne – seda saab nüüd teha vastavas internetiportaalis. Omaette peavalu tekitas aga mägikindlustus. Varasematel aastatel olime teinud mägikindlustuse Austria Alpiklubi kaudu − liikmemaksu tasumisega saab aastaks ajaks ka kindlustuse. Kuid see kehtib kuni 6000 meetrini. Austria Alpenverein on üks väheseid, kes ka üle selle müstilise piiri lisakindlustust teeb, paraku oli selle maksumus just sel aastal hüppeliselt tõusnud. Kindlustuse taotluses tuli märkida ka giidi nimi. Leppisime kokku, et giidiks ja ühtlasi meie tõusujuhiks saab olema Meelis, kuna ta on juba kaks korda Ismoili Somonile tõusu üritanud (Üllar Põllu grupis 2013. ja 2015. aastal) ja oludega kõige enam kursis. Seda enam, et nii tema kui ka Ain olid varem sealsamas jõudnud ka Korženevskaja tippu.
Pooled meie grupi liikmetest soovisid varem kohale sõita, et kusagil eelmägedes paremini kohaneda. Esialgu lubati Pamir Peaksi poolt, et seda võiks teha kõrgemal Deepshari (Devsiari) külas Muksu jõe ääres, mis oleks ka uus stardikoht kopterile. Plaaniks see jäigi, kuna „keelati valitsuse poolt ära”. Samas külas on ka piirivalvekordon, ehk siis sellepärast. Seega tuli aklimatiseerumine teha ikka Džrgatoli lähedal, aga ka seal leidub kuni 4000 meetri kõrguseid mägesid. Meie eelsalk (Katrin, Krista ja Meelis) sõitiski Eestist välja 7. juulil, ulejäänud (Allan, Ain, Kalle) 12. juulil. Tagasisõidupiletid Dušnbest olid kõigil võetud 17. augustiks.
VÄLJAVÕTTED REISIPÄEVIKUST
13. juuli. Dušanbe
Dušanbe lennujaamas on vastas Pamir Peaksi siltide ja särkidega asjalikud noored poisid. Meid jaotatakse väikestesse bussidesse ja sõidutakse hotelli Avesto. Saame veidi puhata ja hommikust süüa, siis on kohe väike pressikonverents, kus ka siinkirjutajal tuleb esineda.
14. juuli. Kohanemine
Džirgatoli jõuame pärastlõunasel ajal – meid majutatakse baasi, kus kohtame kohe ka oma eelsalka. Neil on kõik hästi, olid käinud telkimas umbes 3000 meetri kõrgusel. Teeme nüüd linna peal aega parajaks, käime nii lennuväljal maad kuulamas kui ka õhtul kohalikul staadionil jalgpallimatšile kaasa elamas. Ilm on pilvine ja vihmane, kopter vajab aga head nähtavust. Lubatakse, et ehk ülehomme, kui ilm paremaks läheb.
15. juuli. Ootamatu kopterisõit
Jaotame toas parajasti oma asju, kui tuleb teade, et kopter lendab täna, olge kümne minutiga valmis! Kaasa haaratakse nüüd kõik, ka poolikud melonid. Väikese veoautoga sõidutatakse meid lennuväljale, kus ongi valge MI-8 ootamas. Tavaliselt kaalutakse kotid üle ja ülekaalu korral küsitakse raha. Kuid nüüd on nii kiire, et kaalumine katkestatakse poole pealt ja kotid loobitakse kopteri keskele hunnikusse. Mahutame umbes 15 inimesega end pinkidele istuma, kopter võtab tuurid üles ja lähebki sõiduks lahti! Kopter teeb auringi ning maandub Moskvina väljal madala ja selgeveelise järvekese ääres. Mootoreid seisma ei panda, loobime kotid maha ja kopter tõuseb kohe õhku, et tagasi lennata. Tassime oma varanduse jaokaupa laagri peamaja (söökla) poole. Kõrgus 4300 meetrit annab ikka tunda, võtab enam hingeldama.
21. juuli. Katrin haigestub
Veedame öö jälle 5100 meetri kõrgusel. Abalakovi äratuskell ajab öösel mind telgist välja. Näen Katrini ja Aini telgis valgust ning aiman halba. Nii ongi. Hommikul selgub, et Katrin on haige – palavik, oksendamine ja kõhuvalu. Ainuvõimalik otsus selles olukorras on laskuda tagasi alla. Läheme Ainiga teda saatma, teised kolm aga tõusevad kahe telgiga üles teise laagrisse 5600 meetri kõrgusele. Allani telk koos mõne asjaga jääb siia. Ilm on ilus, liustik sulab jõudsalt. Selle paremas ääres on väikesed järvekesed pilgeni täis − pakun, et vett kinnihoidev tamm kaua vastu ei pea. Nii ongi, saame liustikukeele all oleva jõekese ületatud ja vaevalt mõnisada meetrit minna, kui näeme, et mööda jõesängi tuleb alla korralik selivool. Suured kivid veerevad porises vees kolinal alla. See oli nüüd küll napikas!
23. juuli. Tagasi laagrisse
Katrin jääb baaslaagrisse kosuma, meie Ainiga liigume varahommikul tuttavat rada pidi tagasi üles. Ilm on sompus ja poole tee peal hakkab ka lund sadama, mis matab raja ja tuurid. Ühes kohas eksimegi veidi, laskudes liiga alla. Õhtuks jõuame 5600 meetri peale, kus laagerdavad meie kaaslased. Mahutame end kolme mehega Hillebergi kahelisse tunneltelki – kitsas on, kuid elab üle. Päeva kokkuvõte: tõusime Ainiga täna 1270 meetrit. Pole paha?
24. juuli. Laviin
Hommikul on tegu priimuste töölesaamisega. Viga pole mitte priimustes, vaid selles, et balloonid olid külmas. Edaspidi hoiame öösel vähemalt ühte gaasiballooni alati soojas magamiskotis. Haaratsite (žumaaride) abil tõuseme ükshaaval mööda tugiköisi üles laugema osa peale. Seal on jällegi lume all ootamas salakavalad lõhed, nii et tuleb end panna köiega seongusse. Niiviisi jõuame pika kaldalõhe alla, kus üritame tükk aega üles saada. Lumi on pehme, kirka ei pea. Lõhe all näen lausa koobast – mis saab, kui see kõik sisse langeb? Keegi hõikab järsku „Laviin!”. Kummardume, teeme ennast nii väikeseks, kui veel saab. Õnneks on see väike pinnalaviin, mis üle turja lendab. Lõpuks õnnestub esimesel siiski ennast üles vinnata, köit mööda on teistel juba lihtsam. Ilm läheb uduseks, hakkab kergelt lund sadama. Oleme kõik külmunud ja surmväsinud, kui lõpuks jõuame laagrisse kõrgusel 6100 meetrit –kitsas lumine mäehari, kus on juba ees üks telk ja ruumi veel kahele.
25. juuli. Katrin üritab Korženevskaja tippu
Hommik 6100 meetri kõrgusel. Põõname niikaua, kui päike hakkab telkidele peale paistma ja neid soojendama. Ilm on ilus ja siit avaneb väga uhke vaade Ismoili Somoni tipule ja firniplatoole – oleme ju viimasest kõrgemal! Piki harja teisel pool on näha edasist järsku tõusu Korženevskaja tipu poole, seal on ka tugiköied. Meie aga ei plaanigi edasi tõusta, selle asemel otsustame veeta veel ühe öö siin. Raadio abil saame rääkida Katriniga – tal olevat parem ja plaanib koos vene grupiga tõusta siiapoole, et üritada Korženevskaja tippu. Ismoili Somoni jaoks tunneb ta end hetkel nõrgana. Tark otsus! Meie aga viidame telgis lebades aega, näiteks kuulame minu mobiilist Võssotskit ja Meelise omast Ööülikooli loenguid.
26. juuli. Allani kadumine
See öö möödub mul piineldes. Nimelt ilmneb huvitav nähtus, mida kogesin mõnikord juba Leninil – uinumisel „unustan” hingamise ära. Nagu hakkan magama jääma, ärkan lämbumistundega. Kui olen ärkvel, siis on kõik korras. Täna on Meelise sünnipaev ja lasen hommikul oma mobiilist käima vastavateemalise muusikapala. Pärast hommikusööki paneme laagri kokku ja hakkame tuldud teed pidi alla laskuma.
Ootan Allanit, kuid teda ei tule. Vaatan üle ääre alla, näen meest veel teisel pool jõe ääres. Viipan – tule nüüd ometi! Istun edasi. Vaatan uuesti alla – nüüd pole mitte kedagi. Jätan oma suure seljakoti siia raja äärde ja laskun alla – mees on nagu õhku haihtunud! Püüan raadiosaatja abil baaslaagriga ühendust võtta – ehk läks Allan minust kuidagi märkamatult mööda ja on juba seal. Liigun lauge sadula teises ääres oleva künka peale, kus avaneb ilus vaade õhtusele Moskvina väljale. Kell on juba 18.30 ja päike veel paistab. Baaslaagris keegi minu kutsele ei vasta. Ega midagi, kinnitan raadio õlarihma külge nagu giididel ja laskun alla Moskvini liustikule. Laagrisse jõuan kella 19.30 ajal. Sööklas on lõbus seltskond, tähistatakse Meelise sünnipäeva ja baas on selle puhul šampuse välja teinud. Kuid Allanit EI OLE! Otsustame veel hilja õhtul kolme mehega minna otsima, teavitan kadumisest ka laagriülemat Alisheri. Võtame kaasa kerged seljakotid hädapärase avariivarustusega ja pealampide valgel liigume jälle üle tuttava liustiku. Minul on sees suur väsimus – magamata öö 6100 meetri peal ja 1800 meetrit laskumist. Kuid me ei kiirusta ja öösel liikuda on isegi hubane. Kammime läbi jõeäärsed kaldad, samuti lauge sadulapealse, hõigume ja vilgutame lampe. Tulemus null! Laskume tagasi baaslaagrisse. Kui lugeja arvab, et nüüd läksime magama, siis ta eksib – Meelise sünnipäev tahab ju tähistamist. Istume oma telkide ees "puhkusenurgas", ajame juttu ja mekime Meelise poolt lauale pandud "Vana Tallinna", pea kohal säramas Pamiiri tähistaevas.
27. juuli. Sügav uni ja süvenev mure Allani pärast
Hommikusöögigong ajab mind lausa surmaunest üles. Kohe tulevad meelde eileõhtused sündmused − Allani kadumine ja otsimine. Meelis ja Ain lähevad pärast hommikusööki uuesti Allanit otsima. Jõuavad lõunasöögiks surmväsinuna tagasi − olid näinud vaid ühte jälge, kuid ei enamat. Õhtupoole läheb asi juba tõsisemaks, mind hakkab küsitlema üks giididest, pean joonistama veel ühe skeemi. Esmalt ei taheta uskuda, et nii lihtsas kohas keegi eksib. Kui jetirünnak ja grupikaaslase mõrv kõrvale jätta, jäävad vee peale kaks varianti: 1. terviserike – siis aga ei tohiks ta rajast kaugel olla, 2. eksimine – siis võib olla kus iganes, sh ka terviserikkega. Lepime kokku, et homme lähen suurema otsingugrupiga kaasa. Muremõtetega poen telki magama.
28. juuli. Juhtub ime
Magasin väga sügavalt, aga hommikul kella 8 ajal ärkan millegi peale üles ja kuulen Allani häält. Arvan, et näen und. Aga ei, tuttav nägu vaatab rõõmsalt telgiuksest sisse. Peaks nüüd ütlema „Oled sa tont või inimene!“ ja viskama millegagi. Olevat eksinud, seal jõe ääres hakanud „otse” üles punnima ja siis raja kaotanud. Kuna telk ja söök olid seljakotis, polnud tal probleemi. Pärast arvutan, et mees oli kadunud 38 tundi! Tulevad ka teised inimesed Allanit katsuma −et kas on ikka päris või koopia.
29. juuli. Allan jätkab eraldi
Nii pääseme suurest otsingust ja saame oma plaanitud puhkepäevad baaslaagris veeta. Omaette arutame seda kadumise ja eksimise lugu. Meenutame eelmisel aastal Leninil laskumisel juhtunut ja otsustame üksmeelselt, et Allan peaks giidi võtma ja eraldi liikuma. Ta sai asjast tegelikult ise ka aru, on loomulikult löödud, kuid nagu hiljem näeme, ei jätnud jonni ja käis koos ühe kaaslasega ikka Ismoili Somonil ära! Õhtusöögilauas aga kuuleme head uudist – Katrin on Vene grupiga tõusnud Korženevskaja tippu! Õhtul õnnestub satelliidi kaudu internetti saada ja saadan kohe selle uudise Facebooki kaudu avalikkusele.
30. juuli. Kohalik "Teeme ära!"
Naudime siin väljal ilusat ilma, tegeleme joogaga ja lööme kaasa kohalikus „Teeme ära!” ürituses. Traktor T16 saadi juba ammu tööle, sellele on nüüd kinnitatud suured kõlarid ning tadžki rahvamuusika saatel koristame laagri ümbrust. Tasapisi hakkavad alla saabuma tipus käinud inimesed. Meie ootame loomulikult Katrinit, seame valmis foto- ja filmiaparaadid, ostame karastusjooke. Kella 16 paiku Katrin saabubki, koos Vene grupi liikmetega. Kallistame-õnnitleme. Oli ta juba varemgi sale, kuid nüüd on lausa piitspeenike. Jõuab käia enne ühist õhtusööki veel saunas.
1. august. Neljakesi
Jätame Katrini ja Allaniga nägemist ja astume neljakesi teele, et jõuda täna Valteri liustiku kõrval olevasse ABC-laagrisse 4550 meetri kõrgusel.
2. august. Ikka ülespoole
Minema saame kella 6 ajal. Esmalt ületame moreeniga kaetud, kuid hästi läbitava Valteri liustiku ja selle teises ääres paneme kassid alla. „Sirp” kujutab endast hiiglaslikku jääastangut laiusega umbes 100 meetrit ja pikkusega umbes 500 meetrit. On näha, et hiljaaegu on siia langenud võimas laviin, ulatudes ka üle ääre alla Valteri liustikule. Mõned köietäied „žumaaritamist” ja jõuame kõrgusele 5300, kus tavaliselt tehaksegi esimene laager. Meie aga otsustame ikka edasi liikuda. Ain murrab ees, siis Meelis, siis mina ja Krista. Jõuame kaldalõhe alla, kus ülevalpool on jälle tugiköied. Viimastest kõrgemal oleval lumenõlval võib aimata lõhesid ja paneme end seongusse. Meelis teatab, et siin kukkuski 2013. aastal üks ukrainlane lõhesse. Kusagil kella 15 paiku jõuame 5600 meetri peal olevasse laagrikohta, kus on ees juba mõned telgid. Kaevame ka enda telkidele siia platsid ja jääme laagrisse. Õhtuse raadioseansi ajal kuuleme, et homme on lumesadu, aga siis on kolm ilusat päeva.
3. august 6200 meetrit
Lõpuks jõuame lumisesse tippu, mida kutsutakse "rindadeks" (6200 meetrit). Ei jää siia pidama, vaid laskume mitusada meetrit alla firniplatoole (5900 meetrit). See lõik tuleb üllatavalt lihtsalt, olime valmis hullemaks. Ilmselt sellest, et uduga lihtsalt ei näinud seal nõlval järsemaid kohti.
5. august. Tipp on lähedal
Laager 6600 meetri kõrgusel − hommik on tõesti imeilus, taevas ei ole mitte ühtegi pilve! Tõuseme kaljuharjale, edasi on jälle lumised nõlvad. See päev eriti pikaks ei kujune, juba parast lõunat oleme Dušanbe tipus ja selle taga, kõrgusel umbes 6900 meetrit ongi viimane laager. Seal on ees juba palju telke, kuid ka meie kaks mahuvad veel sinna.
6. august ehk 23. päev mägedes. Tipuvallutus
Täna ongi siis see päev, kui tuleb minna eesmärgi poole, mille pärast me oleme siia üldse tulnud ja peaaegu kolm nädalat oma keha ja vaimu harjutanud taluma hõredat õhku ja füüsilist pingutust! Ilm on väga ilus – päikesepaisteline ja vaikne. Seekord on seljas väikesed kerged kotid, kus veidi juua-süüa, riideid ja tehnikat. Mööda lumist mäeharja liikudes jõuame Ismoili Somoni „labida” alla, seal traavers vasakule ja siis algab äkiline tõus lumenõlval. Õnneks on lund parajalt ja jäljed ees, tuleb vaid kindlalt astuda. Kassid on loomulikult all, käes on kepid või siis kepp ja kirka. Seongus ei ole –nagunii ei suudaks kaaslast samaaegsel liikumisel pidurdada. Ain ja Meelis liiguvad ees, siis mina ja Krista. Enne harja on üks tugiköis, kuid erilist vajadust selle järele ei ole. Hari ise on täitsa ronitav, tuleb olla vaid väga ettevaatlik. Üle karniisi lõuna poole piiludes aiman nägevat ka Fedtšenko liustikku. Ismoili Somoni tippu (7495 meetrit) jõuame kella 14 ajal. Seal on ees juba palju rahvast – väsimatu ja rõõmsameelne tšehh Jan, Tomski grupp, Vene eriväelased. Peab jälgima, et eufoorias üle ääre lõuna poole ei kuku – seal on püstloodis sein. Filmin Krista viimaseid tõusumeetreid – on ta ju teine Eesti naine, kes siia tippu jõudnud. Esimene on loomulikult legendaarne Helme Suuk. Loomulikult teeme ühispilte, Jan klõpsib meie kaameratega. Enesetunne on üllatavalt hea. Tipus oleme umbes pool tundi, siis hakkame tuldud teed pidi laskuma. Telkide juurde jõuame umbes kella 17 ajal. Seal tuleb vastu giidide pealik Sergei ja loomulikult on tal ainult üks küsimus. Jaa, käisime kõik tipus! Õnnitleb ja kallistab. Poen telki, kus Ain on juba ees. Õhtuks keedame teed, süüa eriti ei tahagi.
8. august. Motiveeritult allapoole
Hakkame laskuma Borodkini ribi mööda alla, lootes veel täna jõuda all paistvasse baaslaagrisse. Põhiküsimus on selles, kas riskime praegu läbida all „sirbil” laviiniohtlikku lõiku. Kiikame platoo serval rippuvaid lume- ja jäämasse, täna pole midagi tulnud. Teiselt poolt –siit on kutsuvalt näha baaslaager, kus ootamas söök, saun, õlu... Ka kopteripõrinat on kuulda. Pikka arutelu me ei pea, otsus on minna! Olen seltskonnas viimane ja näen, kui kiiresti suudavad grupikaaslased tegelikult liikuda! Jõuame kõik õnnelikult alla Valteri liustikule, ületame selle ja olemegi jälle ABC-laagrikohas. Jõuame ka baaslaagrisse, kus paistab vähe rahvast. Alisher tuleb vastu meid õnnitlema. Kutsutakse kohe sööma, kuigi õhtusoööini on veel aega. Küsitakse, kas me tahame varem ara sõita, kopter pidavat tulema ülehomme. Tahame küll, paneme end kirja.
9. august. Uudised Allani tippujõudmisest
Istume pärast hommikusööki jälle oma telkide ees puhkenurgas ning imetleme Ismoili Somoni tippu ja firniplatood ümbritsevaid püstloodis seinu, aga hoopis teise pilguga kui varem. Täna „pommitab” seal korralikult, järjest tuleb alla kolm laviini ja otse „irbi” peale, lumepilv kandub üle selle serva ka alla. Loodame ainult, et sel hetkel polnud seal kedagi. Kuuleme, et Allan oli samuti tippu jõudnud ja laskumas. Baaslaager aga valmistub juba õhtuseks pidulikuks sündmuseks, kus tunnustatakse tippu tõusnuid. Õhtul saame ka meie kätte tagasihoidliku disainiga tunnistused.
10. august. Kokkuvõte
Alisher hommikul kella 7 ajal: „Kopter tuleb poole tunni parast, kas saate valmis?” Tassime oma kiiruga pakitud kotid alla järveäärsele kopteriplatsile ja käime sööklas veel kohvi joomas. Varsti ongi kuulda kopteri põrinat −maandub järve äärde, mootoreid seisma ei panda. Loobime pöörleva tiiviku all end küüru hoides kotid sisse, viipame veel Alisherile ja tõusemegi õhku. Täpselt nii, nagu siia tulles – kiiruga, nagu missioonisõdurid ikka. Ja meie missioon on edukalt täidetud.
***
Dušanbes saime olla kaks päeva, meil neljal õnnestus vahetada oma lennukipiletid 12. augustile. Ööbisime ikka hotellis Avesto ja veetsime linna peal mõnusalt aega. 11. augusti õhtul toimus hotelli pargis Pamir Peaksi hooaja pidulik lõpetamine, kus esines ka Tadžikistani turismiminister. Ja jälle lennukis. Istanbulis meie teed veidi lahknesid – Ain, Meelis ja Krista läksid Tallinna lennule, mina Riia omale. Allan jõudis Eestisse varem plaanitud ajal ehk 18. augustil. Katrin oli Eestisse jõudnud juba varem, 8. augustil.
Kokkuvõttes – meie retk „Pamiir 2017” õnnestus väga hästi. Kõik kuus liiget tõusid seitsmetuhandelisse tippu. Allan oli meie grupis ilmselt kõige suurem eneseületaja. Katrin oli aga kindlasti teine –poolhaigena ja pooliku aklimatiseerumisega tõusta 7105-meetrise mäe otsa on kangelastegu!
Tekst ja fotod: Kalle Kiiranen