Cambridge’i ülikooli lõpetanud teadlane Kadi-Liis Saar kirjutab Suurbritannia haridussüsteemist ja eestlaste võimalustest hariduse omandamiseks pärast Brexitit.
Kuivõrd on Brexit mõjutanud eestlaste edasiõppimisvõimalusi Suurbritannias?
Eestlaste Suurbritanniasse õppima minek on pärast Brexitit tõesti läinud keerukamaks. Seda eelkõige seetõttu, et varem kohtles Suurbritannia Euroopa Liidu liikmesriikide tudengeid samaväärselt kohalike tudengitega, mistõttu eestlaste jaoks ei olnud Suurbritannia mistahes ülikoolis õppimine kulukam kui kohalikele noorele. Nüüd aga on õppemaks Euroopa Liidu tudengite jaoks võrdsustunud teiste välismaa tudengite omaga ja seeläbi kallinenud vähemalt kaks korda. Kuigi Suurbritanniasse õppima minek on olnud populaarne üle kogu Euroopa Liidu, siis ei ole kogu välistudengite arv Brexiti tulemusena paljudes Suurbritannia ülikoolides ülemäära muutunud, väljastpoolt Euroopa Liitu tulijaid on enam kui varem.
Minu soovitus on alustada protsessiga võimalikult varakult. See ei ole vajalik mitte ainult viisa taotlemiseks, vaid ka stipendiumitele kandideerimise tähtajad on varem kui ülikooli kandideerimise tähtajad. Samuti soovitan kindlasti meeles pidada seda, et õnn eelistab valmis vaimu (luck favours the prepared mind). Et võimalustest maksimum võtta, on abiks see, kui sul ei ole mitte ainult kõrge motivatsioon, vaid ka kindel siht silme ees.
Suurbritannia haridus on kõrgelt hinnatud, Briti ülikoole on saja maailma parima hulgas rohkem kui ülejäänud Euroopa ülikoole kokku. Mis siis britid õigesti teevad, et ülikoolid nii kõrgeid reitinguid saavad, ja kas Eesti teadusasutustel oleks siit midagi õppida?
Brittidel on aastasadade pikkune ainulaadne kogemus oma kultuuri ja hariduse eksportimisel. Oli ju kuninganna Victoria ajal, Ühendkuningriigi ajaloo ühel tipp-perioodil, monarhi valitsemisala nii suur, et päike ei loojunud impeeriumi pinnal kunagi ning inglise keele ja kultuuri võtsid omaks rahvad üle maakera. Kas võluv on kultuur ise või oskavad britid seda hästi müüa – üheaegselt nii sarmikalt kui ka tagasihoidlikult –, on küsimus omaette, aga igal juhul pean seda üheks peamiseks põhjuseks, miks britid on riigi ja kultuurina nii edukad olnud.
Ma ei arva, et Suurbritannia haridus on iseenesest parem kui mõne teise riigi haridus. Pigem on keskkooliteadmisi mõõtva PISA-testi tulemused Suurbritannias isegi kehvemapoolsed. Kuid britid on suutnud üles ehitada ülikoolide võrgustiku, kuhu juba aastasadu on igalt poolt soovitud tulla. Hariduse pakkumine inglise keeles loob selleks soodsa pinnase ja nagu paljude intellektuaalsete teemadega juhtub – kus on, sinna tuleb juurde. Tugevad teadlased naudivad koostööd teiste innovatiivsete teadlastega, doktorandid soovivad töötada koos maailmatasemel liidritega ja bakalaureusetudengid saavad õppida oma valdkonna absoluutselt tippudelt. Aina kasvavad ülikooli õppemaksud ja nüüd lisandunud Brexit on seda kõike mõjutanud, aga mitte hävitanud.
Õppida on meil siit eelkõige ühiskonnal kui tervikul: ainult siis, kui sa oled viisakas, avatud ja tolerantne erinevuste suhtes, lood sa keskkonna ja olukorra, kuhu kõik tahavad tulla – ka need parimad, kelle jaoks on lahti pea kõik maailma uksed.
Teil on kogemus nii eragümnaasiumist kui ka maailma tippude tipust Cambridge’i ülikoolist, kus olete teinud keemiainseneri ja biotehnoloogia alal magistrikraadi ning biofüüsikas kaitsnud doktorikraadi. Kuidas nüüd Suurbritannias teadlasekarjääri tehes sellele tagasi vaatate?
Suurbritannia haridussüsteem erineb Eesti omast selle poolest, et gümnaasiumis õpitakse vaid kolme kuni kuut õppeainet, s.o kaks-kolm korda vähem kui meil. Sellisel varajases vanuses valikute tegemisel on nii plusse kui ka miinuseid. Eragümnaasiumites on õpperühmad väikesed ja õpetajatel on võimalik iga õpilast toetada individuaalsemalt kui suures klassis, kus igaühe juurde alati lihtsalt ei jõua. Ka maailma globaalsuse mõistmiseks on Suurbritannia eragümnaasiumid unikaalsed, sest toovad kokku noored üle kogu maailma. Ma ei arva, et oleksin Inglismaa keskkooli läbimata praegu teistsugune teadlane või inimene. Küll aga tegi see käik mõne valiku elus sirgjoonelisemaks, pärast seda oli just Suurbritannia ülikooli minek juba väga loogiline samm.
Ameerikas hinnatakse väga kõrgelt spordialaseid saavutusi, aga kuidas Suurbritannias, kas tennisemängust on olnud kasu?
Tennis ega muud spordialad ülikooli sisseastumisel eelist ei anna. Ülikoolidel ei ole eraldi kvoote sportlastele, nagu paljudes USA ülikoolides, seni kuni nad teadmiste kontrollis määratud miinimumlävendid ületavad. Üksikud ülikoolid on sellise ideega eksperimenteerinud (tennises näiteks Durhami ülikool, paljudel muudel spordialadel Bathi ülikool), aga suurt kandepinda selline lähenemine saavutanud ei ole.
Erasmuse õpirände programm ja Suurbritannia?
Huvitaval kombel ei saavutanud Erasmuse programm briti tudengite seas kunagi nii tugevat kandepinda kui Mandri-Euroopas. Nii minu kogemuse kui ka statistika põhjal oli Suurbritannia suhteliselt ahvatlev sihtkoht Euroopa tudengitele, kuid britid ise Erasmuse programmi mujale Euroopasse õppima minekuks võrdväärse aktiivsusega ei kasutanud. Olen sageli tajunud, et Mandri-Euroopa tunneb Suurbritannia vastu huvi rohkem kui vastupidi. Suurbritannia ise vaatab palju muidugi USA suunas.
Tippülikoolidega seondub ränk vaev ja töö, aga kas tudengielu pakub ka rõõmu ja meelelahutust?
Arvan, et meelelahutusvõimaluste poolest Cambridge’i ülikool teistele alla ei jää. Sotsiaalseid kogunemisi on ülikoolilinnakus tohutult, olgu huvialaklubide kaudu, mida ülikooli juures on tuhandeid, või lihtsalt sõpradega ööelu nautides ja pidutsedes. Võib-olla peavad tudengid oma aega natuke efektiivsemalt õppimise, huvitegevuste ja lõbutsemise vahel jagama, sest keskmine Cambridge’i tudeng käib Suurbritannia keskmisest tudengist ilmselt mõnevõrra harvem pidutsemas, aga see ei tähenda, et ta seda ei tee!
Mis on näiteks Cambridge’is need kohad, mida kindlasti külastama peaks ka mittetudengina? Meenub lõbus paadisõit jõel koos kohalike sõpradega.
Täpselt, paadisõit jõel ehk punting, nagu selle kohta Cambridge’is öeldakse, on miski, mida vist enamik Cambridge elanikke oma külalisi tegema viivad, eriti suvel ilusa ilmaga. Mõnus on ka jalutada parkides ja käia kesklinna rohketes kaubanduskeskustes, muuseumides või näiteks botaanikaaias. Fitzwilliami kunstimuuseum on maailmatasemel. Väga palju huvitavat leidub aga ajaloolistes kolledžites ja nende raamatukogudes.
Enamik kolledžeid on turistidele avatud osa päevast, kuid külastada on lubatud vaid turistidele mõeldud alasid. Nii mõnegi parima pärli juurde on võimalik pääseda vaid koos kolledži liikmega, tudengi või veel parem mõne teaduri või õppejõuga, kelle kaardid veelgi enam uksi avavad. Kolledžites soovitaksin vaadata näiteks Christopher Wreni projekteeritud Trinity College’i raamatukogu, kus võib muu hulgas näha Isaac Newtoni „Principia Mathematica“ ja A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi“ originaalkäsikirju, King’s College’i kabelit ning Inglise vabariigi (1649–1660) juhi Oliver Cromwelli pea hauda Sidney Suddexi College’is.
Tekst: Stina Eilsen
Foto: Lukasz Pajor / Shutterstock
***
Lugemissoovitus
George Orwell
Loomade farm. 1984
Tõlge Mati Sirkel, Tõnis Arro, Tiit Kusnets, Rünno Vissak, Tänapäev 2021
Tegemist on kriitika ja satiiriga NSVL-i suunas, ka termin külm sõda on Orwelli väljamõeldis. Neis raamatuis on kõike totalitaarsete režiimide kohta laiemalt, sealhulgas Orwelli enda vahetud kokkupuuted Hispaania kodusõjas osalemise kaudu, osaliselt on seega tegemist ka „reisikirjandusega“. Demokraatia on väga habras, autoritaarsuse pisik ja kõva käe ihalus on olemas ka igas avatud ühiskonnas, seega on need raamatud ka peegliks.
Klen Jäärats, Riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktor