Venelased saadavad Antarktikasse Antarktise avastamise juubelit tähistama kolm suurt purjekat:„ Sedovi” Kroonlinnast, „Pallada” Vladivostokist ja „Krusensterni” Kaliningradist. Aivo Pidim meenutab, kuidas ta 1988. aastal vaid 15-aastasena Tallinna Kalatööstusliku Merekooli õpingute raames neljamastilisel parklaeval „Krusenstern” õppepraktikal viibis.
Tallinna sadamast merele väljasõitu ma ei näinudki, sest istusin kambüüsis. Olin esmarivistusel ennast välja pakkunud, kui juba teist korda küsiti, kes vabatahtlikult läheb kambüüsi kartuleid koorima. Mõtlesin, ehk saab seetõttu edaspidi lihtsam olema.
Nõnda, ilma eemalduvat sadamakaid nägemata, algas 5. septembril 1988 minu peaaegu kahe kuu pikkune õppepraktika neljamastilisel parklaeval Krusenstern. Septembri esimeses pooles olin veel 15-aastane, sest ühe õppeeksperimendi jaoks oli kaks rühma Eesti poisse Tallinna Kalatööstuslikust Merekoolist enne koolipinki laeva määratud. Eesmärk oli tuvastada merele sobilikkus ja anda poistele valikuvõimalus enne tõsisema teooria juurde pöördumist. Ühtedest oleks pidanud saama kalalaevade püügitehnikud ja teistest tüürimehed. Selline oli plaan.
Järelevaatajate pilgu all
Tollel ajal oli laeval 220 hinge ja neist 60 olid meeskonnaliikmed. Nooremad ja vanemad kursandid Tallinnast, Liepaja merekoolist ja Klaipeda merekoolist. Ühe kooli omad majutati laevas enamasti kokku. Meelde on jäänud detail, et laeva aastaseks ülalpidamiskuluks oli tollal 5 miljonit rubla. Ilmselt väga kallis, aga paradoksaalselt oleks maailm ilma kallite asjadeta hulga vaimuvaesem paik.
Õppepraktilist tegevust korraldasid mastipootsmanid ja vanemad kursandid. Teooriat õpetasid kaks kooli õppejõudu. Meie staatus laevas oli natukene eriline. Olime kõige nooremad ja kooli jaoks ilma eelneva merealase koolituseta, mistõttu vajasime esmasel merereisil vastutavaid järelevaatajaid. Õppejõud olid eestikeelsed ja -meelsed – üks mees ja naine –, kuid laevaperet ühendavaks keeleks oli vene keel. Vanemad kursandid olid koolis saanud juba merekõlblikuks ja oskasid enda eest rohkem seista.
Mullegi oli meri tuttav, sest sama aasta suvel olin just mõne nädala veetnud Noorte Mereklubi laeval „Juku”. Sõitsime sellega mööda Väinamerd ja kaugemale. Teel Kihnu poole oleksime öösel Vene allveelaevale otsa sõitnud. Olin öösel roolivahis, kui vahitüürimees äkki minult rooli haaras ja järsult kurssi muutis. Hetk hiljem andis ta rooli mulle tagasi ja istus oma toolile. Küsisin, mis oli, sest mina ei näinud midagi. Vastuseks kostis vaid: „Podvodnaja lodka.” (allveelaev − toim.) Aga see on teine lugu.
Esimene öö „Krusensternil” möödus ilma ühegi märkimisväärse vahejuhtumita. Järgmist päeva alustasime avatud tekil hommikuvõimlemisega, ja nii kõik järgnevad hommikud. Praegu tunnen võib-olla isegi puudust nende kargete ja tuuliste hommikute järele. Teisel ööl hakkas meie „kasvatamine”. Vanemad kursandid korraldasid öiseid rivistusi, sellele eelnenud kiirriietumise meisterlikkuse me saavutasime. Mõne aja pärast sain kirja rühma teise aja, 47 sekundit, et koikust välja saada ja täisriietuses rivis seista. Trikk seisnes selles, et lahti riietudes tuli riided õigesti valmis panna, et eriolukorras riietudes aega võita. Kes seda ei teinud, see jäigi ennast sättima, kui teised juba rivis ootasid.
Vormiriietuse korrasoleku ja väärika väljakandmise eest tuli hoolt kanda pidevalt. Seda kontrolliti iga päev rivistustel. Kui näiteks püksirihm ei olnud korralikult pingul ja pandlast keerates õnnestus üks tiir peale keerata, siis töökaristuse said. Selleks võisid olla enam-vähem meeldivad või üldse mitte meeldivad tööd. Lisakohustusi valiti enamasti samade tööde hulgast, mida me tavaliselt tegime, nt laeva vaskdetailide puhastamine, laevakella puhastamine jne. Laevateki pesemine ja muu korrastustöö oli rühmaviisiline seltskondlik tegevus. See, kes on laevadega kokku puutunud, teab ehk ütlust, et enne lõppeb põrgus tuli kui laevas töö. Praktika algul on alati lihtsam lisatööde tegijaid leida, sest kursandid kalduvad reeglitest kergelt kõrvale. Praktika edenedes kasvab kogemus, tekib vilumus kõike korralikult teha.
Ainukene aeg, kui laevas midagi ei toimunud, oli „admirali tund”. Legend räägib, et pärast lõunasööki magama jääda püüdnud admirali häirisid meeste hääled ja kopsimine laeva tekil, seepärast käskis ta kõik tööd tunniks peatada. Valitses vaikus ja rahu. Maismaal tähendas „admirali tund ehk admiraliteedi tund” hoopis midagi muud ja ulatub Peeter I aegadesse.
Kõhedust tekitav vahejuhtum purjekaga
Ühel tuulisel ööl Soome lahel olime roolivahis. Neli poissi pidid avatud tekil suure rooliratta abil etteantud kurssi hoidma ja üks poiss tunniste tsüklite kaupa ees vööris vaatlejana vahti pidama. Vahitüürimees oli roolikambris ja meie väljas tekil. Vahel käis ta meie juures kontrollimas kompassinäitu, aga üldjuhul andis kursimuudatustest teada välitelefoni kaudu. Praeguseks on „Krusensterni” juhtimine viidud üle roolikambrisse ja mehaaniliselt toiminud rooli ei kasutata. Vööri laevakella tuli helistada iga poole tunni ja tunni järel, ilmselt selleks, et kõik oleksid kindlad, et vaatleja ei ole end purjekotti magama sättinud.
Olin parajasti vööris vahis, kui märkasin äkki meie ees purjekat. Andsin kella, aga sillal sisse lülitatud prožektori valgusvihku sattus purjekas alles pärast meie eest läbisõitmist. Nägin tundmatu purjeka tekil veel ühte inimest vantide vahel kiiremaid liigutusi tegemas. Meie vahe võis olla umbes sada meetrit. Süda jättis paar lööki vist vahele, sest tundus, et kohe põrutame alusele otsa, aga pimedusse nad kadusid. Vahitüürimees võttis mu hiljem letti, et miks ma kella ei helistanud. Jäin endale kindlaks, et tegin kõike nii, nagu ette nähtud.
Saime Soome lahel mitu korda edasi-tagasi sõeluda. Kord ida poole ja kord lääne suunas. Üks öine roolivahikord jäi eriti meelde. Jällegi pime öö, laev täispurjes suunaga ida poole. Eesseisva teekonna tutvustusega anti teada, et peame kurssi nii hoidma, et Soome lahe keskosas asuv Goglandi saar (Suursaar) jääks vasakusse pardasse ja meremärk paremale. Mõtlesin, kuidas me suudame kurssi nii kindlalt hoida, et puusse ei pane. Suurt purjekat on liigselt rooli keerates lihtne n-ö üle keerata, sest laev reageerib roolile viivitusega ja õiget etteantud kurssi pole kerge hoida. Vahitüürimees oli mind just äsja enda juurde kutsunud ja teatanud, et peame kursi hoidmisel hoolikamad olema. Pilk läbitud teekonna salvestisele näitas, et jah, kursist kõrvalekaldeid ehk laineharjal kõikumist tuli liiga sügavalt ette. Lubasin hoolikam olla.
Saime suure vaevaga sealt Suursaarest kell 1 öösel mööda ja ohkasime kergendatult, kui järsku kostis alarm: „Purjele, purjele, purjele, kõik see mees tekile!” Kapten andis korralduse manöövriks ja poisid saadeti masti purjepinda vähendama, korraldus kursimuudatuseks sinna, kust tulime. Vintsidega pöörati ka purjeraad uue tuule jaoks valmis. Seejärel oli poistel jälle tegemist, et purjed seatud saaksid. Mõelge, seal oli neli masti ja üle 3000 ruutmeetri purjepinda. Kõik toimis nagu kellavärk ja mõne aja pärast vilistas tekil jällegi vaid tuul. Sellist öist manöövrit ei tehtud peaaegu kahekuulise praktika ajal enam kordagi. Päevasel ajal oli kursimuutusi palju ja purjesättimisi tuli tihedalt ette. Ei olnud ju tegemist lõbusõidulaevaga.
Kuldnokkade päästmine
Ühel septembrikuu ööl purjetasime Läänemerel ja järsku ristus „Krusensterniga” rändel olevate kuldnokkade tee. Laevatekile hakkasid potsatama uimased või surnuks kukkunud kuldnokad. Pimeduses helendavad purjepinnad ilmselt eksitasid linde, sest nad jäid laeva ümber tiirlema. Kuldnokasadu lõppes, kui laevas kustutati mõned suuremad tekivalgustid. Mõne uimase suutsime ka lennuvõimeliseks turgutada. Kuna laevaga sõitsid vahel kaasa mõned pisikesed linnud, siis neid nähti pidevalt kuskil siutsumas. Meile tundus see tore ja seetõttu olid kursandid eriti verised, kui kapteni kass laevatekil linnujahti pidades mõne neist kinni püüdis. Keegi vist arvas, et ehk peaks üle parda viskama. Kuna kassi nägime väga harva ja sügise arenedes linde laevas enam ei olnud, siis lausekõlksuks see ka jäi.
Laeval saime mõne rubla ka praktikatasu ja selle kulutamiseks oli võimalik soetada imepisikesest laevapoest hädavajalikke esemeid, lisaks maiustusi ja sigarette. Väga paljud meist suitsetasid aeg-ajalt, aga poest vanuse tõttu suitsu veel ei müüdud. Loomulikult olid kauba kättesaamiseks teised viisid ja suitsetajad varusid endale kõige odavamaid filtrita suitse. Laevateki ahtris oli meie istumise ja suitsetamise ala. Ajal, kui poistel suitsud otsa lõppesid, nägin imetrikki, kuidas lühikeseks põlenud filtrita suits võeti kahe tiku vahele ja sealt sai kolm poissi igaüks veel mahvi.
Peatusime kogu laevapraktika ajal vahepeal vaid kahes sadamas, Tallinnas ja tollases Leningradis. Mõni aeg enne Leningradi jõudmist hakkasid laevas liikuma jutud, et meie poisid, kes väikese rühmana vööris suurema rühma leedukate juures elavad, on pidanud kogema vägivaldsusele kalduvat kiusamist. Olin Leningradi sadamas olles öösel roolikambris vahis, kui mingi hetk käis sealt läbi üks meie kooli instruktor, vanemkursant. Uuris, kas ohvitsere on liikumas, kuid kõik oli vaikne. Pärast vahikorda rühma majutusalasse jõudes leidsin eest väga elevil seltskonna. Selgus, et eestlased olid grupeerunud ja hiilinud vaikselt ohvitseride teki koridori mööda leedukate juurde. Kusjuures Tallinna kooli vanemad kursandid aitasid sellega kaasa, et andsid ettevõtmisele õnnistuse ja korraldasid üldist järelevalvet. Vööriteki majutusalasse jõudes korraldati leedukatele kiiremat sorti peksutalgud ja siis joosti kiirelt enda poolele tagasi.
Nii et rahvuste vahel pinget ei olnud, aga koolide vahel küll. Mõne järgmise päeva jooksul püüdsid leedukad meist mõned ükshaaval kinni ja kui selgus, et olid n-ö ekspeditsioonil käinud, siis said koosa. Minnes vööri prügi viima, haarati ka minul varrukast kinni ja uuriti, kas olin osaline. Üks leedukas oskas öelda, et mind pundis ei olnud, ja rüselus jäi ära. Hiljem võtsid mastipootsmanid meid rivistuse ajal ette ja saime kõik sõimata. Eriti need, kes olid endale sinise silma saanud. See merekoolide omavaheline kemplemine nii Tallinnas kui ka mujal oli tavaline. Leningradis peatudes ja linna minnes hoiatasid õpetajad, et me Leningradi kursantide käest peksa ei saaks. Mõni päev varem õpetasid vanemad kursandid meile, kuidas raske pandlaga püksirihma enda kasuks tööle panna.
Kuna septembri esimeses pooles laeva minnes olin alles 15-aastane, siis mastironijate ohutuskoolitusele ma ei pääsenud ja masti ronimise luba mul ei olnud. Minu kohustuseks oli tekil sootide pingutamine ja vintsimeeskonnas tegutsemine. Pidevalt alt üles vaadates tekib ikka soov teada saada, kuidas oleks sealt ülevalt mastist alla vaadata. Leningradi sadamas olles võtsime selle ronimise ühe kaaslasega salaja ette.
Kolmanda käest saime ronimisrakmed ja mõne õpetussõna. Kõike seda vaikselt ja salaja. Ronisin ära 43 meetri kõrgusele (võin täpse numbriga eksida) teisele platvormile ja edasi enam ei julgenud. Üleval olles püüdsin ette kujutada, mis tunne võib neil olla, kes purjeraal tegutsema peavad. Kõrgusest alla vaadates saiselgeks, et purjeraal töötamiseks peaksin vist veel natukene julgust juurde kasvatama. Alla tekile jõudes ootas mind juba ees mastipootsman, kes uuris, miks ma ilma loata masti ronisin. Selgitasin, et huvi oli. Kuna kaasronija oli mõni minut varem alla läinud, siis tema vahele ei jäänud. Karistuseks määrati mulle paar tundi koristustööd laeva masinaruumis. Merepäeval, kui masinaruumi töökord kätte jõudis, loksutas all piisavalt palju, et jäin peaaegu kohe seal umbses ja soojas ruumis merehaigeks. Pool tundi hiljem olin juba tööst prii ja koikus siruli ning sellega asi piirdus.
Käed püksitaskust välja
Meie järelevaatajad suhtusid ühte merenduse reeglisse väga tõsiselt. Nimelt oli rangelt keelatud laevatekil ja treppidel liikudes käsi püksitaskus hoida. Koperdades ja ennast vigastades sead ohtu terve meeskonna toimimise. Need, kes teolt tabati, pidid oma püksitaskud kaheks nädalaks kinni õmblema. Tuli ka minul niit ja nõel kätte võtta. See kasvatusmeetod mõjus ülihästi, veel palju aastaid hiljem olen valmis nii mõnelegi niiti ja nõela pakkuma.
Milliste sõnadega kirjeldaks inimene elukogemust või reisisihtpunkti, mis on nii erinev paljude teistega võrreldes? Võimas! Just sõna „võimas” on siinkohal õige tähendusega, sest kuidas muidu nimetada südaöist manöövrit täispurjede all koos suure ja hästitoimiva meeskonnaga. See annab teadmise, et olid sel hetkel just õiges kohas. Nii tunnevad tõenäoliselt inimesed, kes liiguvad eesmärgipäraselt suurte tegudeni või satuvad suurte asjade keskele mööda teed, mida hiljem nimetatakse saatuseks.
Kas on vaja suuri tegusid, suuri ettevõtmisi ja ekspeditsioone, esma- või kordusreise? Jah, sest me vajame tegusid, mis mastaapsuselt erineksid tavaelust ja viiksid meie mõtted kaugele horisondi taha. Millised on võimalused, et Uku Masing, sündides 63 aastat pärast Vene admirali Adam Johann von Krusensterni surma, paarkümmend kilomeetrit eemal, oli vaimustunud omakandimehe elukäigust ja leidis nooruses kuuldud lood piisavalt inspireerivad oma valikute tegemisel?
Laevapraktika lõppes viie eksamiga. Ma ei mäleta kõike detailselt, aga eksami sooritamiseks oli vaja tunda praktiliselt kogu laeva ja iga purjedetaili ja neid oli väga palju. Lisaks pidi teadma märke, lippe ja iga plagu, kuhu oli midagi tähenduslikku peale joonistatud. Kapteni kiituskirja vääriliseks valiti mõlemast grupist üks inimene. Üks
kiituskiri on minu käes. Allkirjaga „Kapten Kolomenski 27.10.88”.
Tekst: Aivo Pidim
Foto: Jaan Künnap