Õnnelikud sipelgad, mustad mäed ja kasside linn

Maakaarti vaadates tundub Euroopa pisike kui saiapuru ning Eestit pole prillikandjal palja silmaga üldse võimalik eristada. Kes aga vähegi puuhalust uudishimulikum, teab, et ilu ei pea olema laiali määritud sadadele tuhandetele ruutkilomeetritele. On paiku, kus põhjused, miks üldse elada ja hingata, sulle tihke kontsentraadina kandikul kätte tuuakse. Üheks selliseks muinasjutumaaks on Eestist veel tükk maad pisem Montenegro. Türkiissinise veega fjorde embavad uhked mäed toovad kõigepealt pisara silma ja tekitavad lõpuks sellise üledoosi, et tahaks kasvõi paar minutit mõnd lagedat loopealset jõllitada.

Reisimiseks on hulk võimalusi, neist kiireim kahtlemata lendamine. Meie pere ei lenda, õigemini mu naine ei lenda. Tal on miski, mida mina oma peas B.A. sündroomiks nimetan. No teate küll toda kuldketifetišiga jõmmi „A-rühmast“. Kuna mul pole südant oma kallist kaasat silmaringi laiendamise ja elamuste kogumise eesmärgil iga jumala kord oimetuks muuta, liigume ringi autoga. Istun rooli alati kerge südamega, sest kõik alates ööbimistest kuni vaatamisväärsusteni on patsiendi poolt välja otsitud. Isegi asjatundmatule spontaansena tunduv lõunasöögiettepanek kätkeb endas juba konkreetset istumiskohta, mille menüüd reisikorraldaja peast deklameerida võib.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *