Omaan on alles üsna hiljuti oma riigipiirid külalistele avanud, üllatades külalisi mitmekülgse looduse, külalislahkuse ja ajaloolise arhitektuuriga. Ehedat araabiat käis kogemas Peeter Raudsik.
„Kõige üllatavam kogu selle reisi vältel oli see, et ma ei näinud mingisugust vägivalda või agressiivsust, kuigi ma olin valmis kõige hullemaks,” jutustas mulle Eestist pärit rändur pärast oma tuhandete kilomeetrite pikkust reisi mootorrattal läbi Türgi ja Iraani, jõudnud lõpuks Omaani pealinna Masqaţi. Praegu meediat jälgides võib tihti muslimitest jääda mulje kui sõgedatest usuhulludest, seetõttu pole esialgne negatiivne „reisiootus” sugugi ootamatu.
Kohapeal käinud teavad siiski hästi, et araablaste või pärslaste külalislahkus pole tühipaljas sõnakõlks. Omaan on viimase elav kinnitus. Nii kirjutas juba kolm sajandit varem, enne kahe leemendava eestlase südaöist vestlust õlleklaasi taga, Masqaţis viibinud briti rändur John Ovington: „Nad [araablased] on väga viisakad ja väljapeetud kõigi võõraste suhtes ning kuigi nad võtavad oma usku väga tõsiselt, ei sunni nad seda kellelegi peale.”
Omaanlaste iseteadlikkus kestab tänini, mis väljendub oma kodanike õiguste ja privileegide kiivas kaitsmises. Näiteks ei tohi välismaalased omada kastiga autosid ja olla taksojuhid. Nende piirangute eesmärk on oma inimestele kindla töökoha tagamine (kastiga auto on tihti väikeettevõtja tunnus). Samamoodi soosib valitsus omaanlaste palkamist välisettevõttesse erinevate maksu- ja äritegevuse soodustuste kaudu.
Sultanaadi pealinn Masqaţ
Tänu kohaliku elanikkonna heaolu eest seismisele on omaanlased kohal nii avalikes asutustes kui ka ärides, erinevalt näiteks Katarist või Dubaist, kus araablaste kohalolu võib võõrtööliste suure hulga tõttu mõnikord isegi küsitavaks muutuda. Niisiis saab 1,2 miljoni elanikuga Masqaţis kogeda ehedat araabia melu. Alustuseks sobibki külastus kiratsevale Mutrah’ turule, kust kõige tarviliku ja ebatarviliku kõrval tasub erilist tähelepanu pöörata viirukile. Viimase poolest on Omaan tuntud juba ristisõdade ajast, mil katoliku kirik importis suure osa oma viirukist just sealt.
Turust veerandtunnise autosõidu kaugusel asub futuristliku välimusega sultanipalee. Nagu ka paljudes teistes Pärsia lahe äärsetes maades, on ka Omaanis absoluutne monarhia. Paraku pole praegu veel küll selge, kellest saab järeltulijateta Qabus bin Saidi järel uus riigijuht. Palee vahetusse lähedusse jääb omakorda Bait Zubari majamuuseum, kus kahe riaali eest saab hea ülevaate Omaani ajaloost ja traditsioonidest. Rikkalikult kaunistatud khanjar’ite (tseremoniaalpistoda) kõrval on välja pandud ka silmade kaitsmiseks mõeldud iidne ripsmetušš makhlah, ajalooline mündikogu ja palju muud. Samuti tasub läbi astuda üle tee asuvast kaasaegset araabia kunsti pakkuvast Bait Muzna galeriist.
Lisaks väärivad veel äramärkimist Omaani relvajõudude- ja naftamuuseum. Esimene on kohustuslik igale sõjatehnika ja relvade huvilisele. Erilist tähelepanu väärivad Abu Futila (araabia k ’tahi isa’) musketid. Neid tahtlukuga vanu püsse võib näha seintel rippumas ka mujal. Omaani arvukale beduiini kogukonnale on relv tegelikult tänini iseolemise tunnuseks. Mubarak bin Londoni nime all tuntuks saanud rändur Wilfred Thesiger kirjutab oma raamatus „Araabia liivad”, kuidas musketi kinkimine beduiinile oli suurim austuse ja sõpruse märk, mis omakorda tõi kinkijale kaasa oma kaaslase piiritu ustavuse.
Meie AHHAA keskust meenutav Omaani naftamuuseum on maavaradevaesest Eestist tulnule samuti põnev paik. Tulede ja vilede abil saab ka kõige keemiakaugem inimene aru, kuidas Omaani gaas jõuab vedeldatuna teistesse riikidesse ja kaua võtab aega ühe barreli nafta tootmine.
Masqaţi vaatamisväärsuste viimane kohustuslik osa on Sultan Qabusi mošee. Pühapaigas asuva maailma suuruselt teise vaiba kogukaal on koguni 21 tonni. Vähem tähelepanu ei köida laes rippuv 14 meetri kõrgune Swarovski kristallidest lühter. Mošee aed omakorda pakub mõtisklemiseks hulga varjulisi pingikesi.
Masqaţi ööelu
Vaatamata sellele, et Omaan on konservatiivne islamiriik – külalisel Skype’i kodumaalt tasub arvestada näiteks tõsiasjaga, et meie kodukootud internetitelefoni kasutamine on riigis blokeeritud –, on sealgi mõnes osas religioonil väiksem roll mängida, kui võiks arvata.
Nii näiteks on Omaani pealinna ööelu vägagi elav. Läänelikud klubid ja baarid asetsevad eeskätt hotellide juures, kuid tõele au andes ei erine need kuidagi kodumaistest. Hoopis põnevamaks võib osutuda nurgataguse India kõrtsi külastamine, näiteks tagasihoidliku hotelli White Nile külje all. Valgete distašadega (traditsiooniline maani kehakate) omaanlaste nägemine 90ndate stiilis punaste vaipadega kitsukeses ruumis on omaette vaatepilt. Kohalikud daamid seda huvitavat seltskonda siiski ei rikasta.
Erinevalt näiteks naaberriik Jeemenist on Omaanis qat (kerge narkootilise toimega taim, mis on levinud Araabia poolsaare lõunaosas) keelatud. Alkoholi kõrval, mida kohalikud tarbivad siiski väga vähe, on levinud stimulandiks hoopis Iraani päritolu dokha tubakas, mille suitsetamiseks kasutatakse erilist pisikest araabia piipu (midwakh). Peale minutilise pea „klaariks tõmbamise” ei erine viimane oluliselt meil levinud maitsetubakatest. Lisaks tasub mainida, et loomulikult on Masqaţis ka hulgaliselt eri hinnatasemega vesipiibukohvikuid.
Mäed, vadid ja off-road
Autosõbrad saavad Omaanis end korralikult proovile panna. Ühistranspordi puudulikkuse tõttu on rendimasina võtmine Omaanis ringiliikumiseks iseenesestmõistetav. Masqaţist vaid mõne tunni kaugusel asub sadamalinn Sur, mis on eeskätt tuntud oma laevaehituse poolest. Traditsiooniliste dauwa’de töökodasid leidub rannaääres hulgem.
Suris ujumas käies sattusime kõnelema ka kohaliku kalamehega. Viis tundi lõõmava päikesega India ookeanil oli vaevatasuks toonud ehk paar kilo pisikesi sardiine ja kaks suuremat meie jaoks tundmatut kala. Sarnaselt merel käivate eestlastega, ei öelnud uus tuttav ära jahedast õllest pika päeva lõpus. Lisaks võis ranna lähistel näha kohalike esituses ka razha-tantsu. Tegu on beduiinidelt pärineva populaarse islamieelse traditsiooniga, kus tantsu ja laulu abil etendatakse olulisi lahinguid ja võitlusi.
Põhja-Omaani linnadest on peale Musqati ja Suri oluline roll ka Nizwál, mis oli riigi pealinn islami tekkimisel ajal 7. sajandil. Tänu viimasele asjaolule peetakse linna senini oluliseks just religioonist lähtuvalt. Praegugi asuvad seal mitmed olulised mošeed ja üks vanematest Omaani pühapaikadest – So’ali mošee, mille ajalugu ulatub tagasi 9. sajandisse. Linna keskturul tasub kindlasti proovida datleid, eri sorte on paarikümne ringis. Lisaks ei tasu unustada halvaad, mille poolest Omaan on kogu regioonis väga tuntud.
Kõigi nende vaatamisväärsuste kõrval on Omaanis avastada ka rikkalik loodus. Off-road’i lembesed saavad ennast näiteks proovile panna Jabal Šamsi all asuvas vadis (vihmaperioodil veega täituv org) oma masinaga kivilt-kivile „ronides”. Vadide suuremad veesilmad pakuvad võimalust vettehüpeteks. Viimaseks sobib lihtsalt ligipääsetav, kuid kahjuks seetõttu ka nädalavahetuseti ülerahvastatud Wadi Shab. Rohkem rahu otsival ränduril tasub väisata hoopis kõrvalisemat Wadi Alarbieni, mis ei jää esimesele kuidagi alla. Kaheksa meetri kõrguselt südame põksudes allasadamine paneb päevale võimsa punkti.
Põneva mäetipu vallutamise pakub ka maailma suuruselt teise koopa äärde minek Majlis Al-Jinni (araabia k ’džinnide kogunemispaik’). „Vaadake ette, pimedas siin ringiliikumine on ohtlik,” hoiatab ebausklik kohalik külalisi džinnide eest. Koopasuu avaneb alla ning selle sügavus on umbes 120 meetrit. Kahjuks pole lubatud sinna ilma erilubade ja -varustuseta laskuda. Ümberkaudsed väiksed külakesed, ringi uitavad kaamelid ja mägivaated merele on siiski uudistamist väärt.
Kindlused ja kõrb
Omaanis ringi liikudes hakkavad kiiresti silma keskaegsed kaitserajatised. Nakhali piirkonnas asuv mõni aasta tagasi taastatud Nakhali kindlus väärib eriti külastamist, kusjuures reedeti peetakse seal iganädalast kitseturgu. Külas omakorda asub jõesäng, mille pervel jalgu vees leotades saab esmaklassilist jalahooldust, mida pakuvad nahka näkitsema tulevad kalakesed.
Nakhalist edela suunas liikudes jõuab Hajari mäeahelikuni, millele eelneb Wadi Bani Awf. Mägede vahelise tee läbimine peaks olema jõukohane enamikule Lõuna- Eesti kruusateedel sõitnud autojuhtidele. Kõrguste vahe pakub siiski piisavalt närvikõdi ja vastutulejad panevad nii mõnegi kurvi peal kukalt kratsima. Mäeaheliku vahel asuvatest küladest pakub Bilad As-Sayti head peatumispaika nii pildistamiseks kui ka teetassi haaramiseks. Küla lähedal asuvad veesilmad on avatud ka ujujatele.
Linnade, külade ja mägede kõrval on oluline ka maailma suurim liivakõrb Ruba Al-Khali (araabia k ’tühi neljandik’), mis ulatub Saudi Araabiast Omaanini. Kõrbekülastus võtab Masqaţist minnes kogu päeva. Hästi ligipääsetavaks (kõrbe mõistes) on seejuures näiteks Tuhande Öö laagri ümbrus Ibra lähistel, kus saab ka oma auto kummid tühjemaks lasta, et tagada kõrbes parem liikumine. Laagipaigas võib sattuda peale nii beduiinipoiste keskpäevasele olengule kui ka kitsekarjuste saabumisele horisondi tagant. Õhtu saabudes kogunevad kõrbe aga ümberkaudsed elanikud, kes oma masinaid liivadüünide peal proovile panevad.
Omaanlaste rahvuslik uhkus ja omade inimeste õiguste kaitsmine pole neid õnneks ninakaks muutnud. Ostukeskustes vaid mõne tootega inimeste järjekorras ettelaskmine on täiesti tavapärane. Araablastele omane külalislahkus ja jutukus on Omaanis samuti jätkuvalt omal kohal. Nii pakub Omaan hea võimaluse nii inimeste eluolu uurimiseks, looduse avastamiseks kui ka tuhandete aastate pikkuse rikka kultuuri tundmaõppimiseks. Arabia Felix (ladina k ’rõõmus Araabia’) pole maamunalt kuhugi kadunud.