Naftavanniga tervist turgutamas 1

Ann Aaresild käis Aserbaidžaanis toornaftas kümblemas. Naftavannid aitavad tervist turgutada mitmel moel, samas ei ole naftakümblus Euroopas raviviisina tunnustatud ja mõtegi naftakümblusest tundub eestlasele esiti veidi võõristavana.

Ka raviturism võib olla ajendiks, et hakata reisi ette valmistama ning seejärel teele asuda. Käib ju Eestiski arvestatav kogus välismaalasi Pärnu, Haapsalu või Värska ravilates mudavanne võtmas. Miks siis mitte ka ise piiritaguste pakkumiste üle uudishimutseda?

Minu meelest kõige erakordsem kümbluste valikus on raviotstarbelised naftavannid. Just-just, mitte muda-, vaid naftavannid iidsete tulekummardajate maal, praeguses Aserbaidžaanis!

Huvi Naftalani minna tekkis tänu reisikaaslase aastakümnete tagusele kogemusele, mil veel soveti ametiühingute kaudu eraldati ravituusikuid kõikjale Nõukogude Liidu  sanatooriumidesse. Küsisin enne reisi kaaslaselt filmi „Mehed ei nuta” stiilis: „Kas aitas?” Vastuseks kõlas: „Aitas. Silmanähtavalt aitas.”

Naftalan

Naftavanne kui teraapiat pakutakse paigas, mille nimi on Naftalan. See asula on midagi väikelinna ja küla vahepealset, mille lähedusse tühermaale on püstitatud kolm uhket  sanatooriumihoonet. Kiviaiast piiratud asulas endas on veel trobikond väiksemaid vannimajasid, samuti võib naftavanne saada Bakuus.

Tegu on toornaftaga, mille keemiline koostis erineb bensiiniks töödeldavast naftast. See on koostiselt vist paksem ja kõrgema süttimistemperatuuriga. Sellepärast tekib ka vajadus iselaadset maaõli nimetamise kaudu eristada – naftalane.

Naftalani reisimine oli omaette ettevõtmine. Otselendu Bakuusse ei olnud. Odavaim oleks olnud lennata läbi Moskva, kuid vahemaandumisel tulnuks üle 20 tunni edasilendu oodata. Teised lennud olid mitusada eurot kallimad. Lõpuks leidsime lennu Istanbuli kaudu Gəncə linna (ingl Ganja), vahemaandumisega Nahhitševani ekslaavis. Gəncə on Aserbaidžaani suuruselt teine linn, elanikke on umbes 320 000.

Aserbaidžaani sõiduks on eestlasele vaja e-viisat. Kuigi neid e-viisa pakkujaid oli hulgi, kasutasime Eesti Vabariigi välisministeeriumi lehel märgitud linki. Viisa vormistamine pole keeruline. Oluline on märkida passi andmed väga täpselt ning teatada esimene ööbimiskoht. Makstakse krediitkaardiga – 20 dollarit. Kui sa ei ole käinud pärast 1992. aastat Mägi-Karabahhi piirkonnas, saad oma e-viisa kätte paari päevaga. Seda peab prinditud kujul näitama nii Tallinna, Istanbuli kui ka Gəncə lennujaamas.

Gəncə lennujaamas löödi templid passi ja seiklus algas. Omaette küsimus oli ka see, kuidas saada lennujaamast Naftalani, sest vahemaa on umbes 70 km. Olime uurinud ühistranspordivariante, kuid infot nende kohta ei leidnud. Saatsime sanatooriumisse infopäringu ja saime tellida 50 manati (25 eurot) eest endale auto vastu. Esimesed tähelepanekud teel hotelli olid Heydar Əliyevi piltide rohkus tee ääres ja sovetiaegsete Ladade ülekaal.

Sanatoorium

Chinari sanatooriumi jõudes pidime oma passid käest andma. Öeldi, et see läheb migratsiooniametisse riigis viibimise registreerimiseks. Noore eestlasena, kellele on öeldud, et oma dokumentidel peab silma peal hoidma, tundus see ohtlik ja kummaline. Õnneks saime oma passid kätte ja südamerahus võis reis jätkuda.

Hotell oli väga peen ja toa hind kahele – 70 eurot öö – tundus mõistlik, kuna see sisaldas kolm korda päevas (eriti rikkaliku) Rootsi laua ja laia lehviku raviprotseduure kahele, sealhulgas naftakümblusi. Kes on nõus vähemate mugavustega, leiab kindlasti ka poole võrra odavamaid majutuse ja vannituse kohti.

Kuna tegu on ikkagi raviasutusega, tuli saabujail läbida arstide karussell, sest raviprotseduurid määratakse alles pärast piisava arvu allkirjade saamist. Suuresti näis see tegevus vormitäide. Pea olematu vene keelega sain siiski kõik vajalikud read lõpuks allkirjastatud. Ka esimene ravivann kirjutati kohe välja.

Mina ei teadnud, mis mind ees ootab. Kästi võtta paljaks, ronida vanni, mille põhjast hakkas immitsema ihu soojendavat pruuni vedelikku. See oli justkui vedel šokolaad, mis lõhnas natuke imalalt, eriliselt, kuid üldsegi mitte ebameeldivalt. Seejärel pööras vannitaja 10-minutise liivakella ümber ... Aja möödudes osutas ta kõigepealt abi libedast õlivannist püstisaamiseks. Selleks toetas ta kukalt ja lükkas istuma. Üsna ootamatult võttis vannitaja välja küünrapikkuse metallist kingalusika (!), et hakata küürima. Kõigepealt lükkas puhtaks käed, siis kere, siis jalad. Järgnes pühkimine paberrätikuga. Seejärel kuum dušš, kus vannitaja su seebise nuustikuga üle küürib ja naftajäägid ihult maha uhub. Nuustik omandas seejuures karamelse tooni. Pesuvahendiks oli sinine dušigeel. Reisikaaslase sõnul kasutati sovetiajal 60% pesuseepi, kuna tavaline  silmapesuseep ei olnuvat piisavalt tõhus. Kogu see pesu võttis aega 20 minutit. Vanni järel, isegi pärast märgpesu tundsin, kuidas ihu oleks justkui pruunika kreemiga sisse määritud, mis ilmselt oligi vanniskäigu eesmärk. Eks pärast esimest paari vanni arenes ka minu järelküürimise oskus, kuna muidu oleks võinud heledad päevariided kohe minema visata.

Pühapäeval ravivanne ja muid tervistavaid hoolitsusi ei tehtud, sai ette võtta väljasõite. Neid pakkusid tänaval passivad autojuhid, hind kokkuleppel. Väljasõite sai tellida ka hotellist, aga siis oli tasu märksa kallim.

Otsustasime mikrobussiga ringsõidu kasuks: seitse reisijat, 12 tundi, 360 kilomeetrit, maksis näo peale ainult 15 eurot! Slaavimeelne reisiseltskond väikebussis oli kirju: sõbralikud inimesed Valgevenest, Ukrainast, Moskvast ja isegi Taškendist. Ilma viinata nad muidugi hakkama ei saanud. Poliitika üle vaidlemast hoiduti („sellest me ei räägi!”), ehkki üks reisiline pärines suisa mässulisest Donbassist. Jutus jäid kõlama pigem Vene televisioonide kaudu tuttavaks korratud seisukohad, sealhulgas kahetsus rahvaste sõpruse kantsi, vankumatu liidu lagunemise pärast.

Ringreisi eeskava nägi ette sõitu suusakuurorti Qəbələ (Qabala), kus köistee meid vagonetis kahe kilomeetri kõrgusele mäe otsa vedas. Seal saime hea kohvitassi juures lumiste mäetippude vaadet nautida. Seejärel külastasime kaunist mägise külaelu pärli nimega Şəki (Shaki), mis oma kogukondliku miljöö ja lihtsate poekestega oli päris isemoodi lõunamaa minevikku vaatamise kogemus. Astusime sisse kunagise üliku rikkalikult vaipade, mustrite ja piltidega kaunistatud elamusse. Seal oli ka suurem grupp hiina turiste, mis näitas, et tegu oli üleriigilise turismimenukiga.

Sõitsime külasse nimega Kiş (Kish), kus asub ilus Albaania pühamu. Ehituse kuju järgi hinnates oli ilmselt tegu kunagise ristiusu kirikuga, kus nüüd võib kaeda iidva-nu  säilmeid ja esemeid. Kunagi oli see väga tähtis vaimuelu keskus, mille vibratsioone võib tänapäevalgi tajuda. Tegu on Aserbaidžaanis asuva, mitte Vahemere-äärse Albaaniaga. Nii aserid kui ka armeenlased peavad end muistsete albanite lasteks. Teadlased sellega ei nõustu ning nimetavad albanite järeltulijateks kohalikku pisirahvast udisid, kes on suguluses hoopis grusiinidega, sest udid kõnelesid gruusia keelega lähedast, praeguseks väljasurnud kartveli keelt.

Tagasiteel käisime viimase peatusena Yevlaxis (Jevlah), et Kura jõega ühendatud kanali äärses uhkes restoranis kala süüa. Restoranis olid erinevad majakesed, kus seltskond sai einestada oma privaatses toakeses. Kahjuks rohkem me siit linnast ei näinud kui jõge ja Əliyevi suuri pilte. Samas rääkis autojuht, et Kura jõgi saab alguse Musta mere lähistelt mägedest, voolab läbi Thbilisi ja kogu Aserbaidžaani ning suubub Kaspiasse. Sisuliselt on tegu Aserbaidžaanile ülimalt tähtsa tuiksoonega, mistõttu kohalikud kutsuvad viljakat jõeorgu Emake Kura. Teisisõnu: Kura on aserite Emajõgi.

Järgmistel päevadel veetsime aja enamasti sanatooriumis protseduure võttes ja selle ümbruses jalutades. Läksime uudishimulikult Naftalani alevikku kaema. Korrusmajad olid justkui uued. Hotelli tagasi jõudes ja internetis natuke surfates selgus, et mõni aasta tagasi oli kogu linnakeskus ära renoveeritud. Küllap tahetakse Naftalani kui sanatooriumilinna arendada ja seetõttu investeeriti sinna rohkem raha.

Kohalikud kõnelesid, et meie uhke hotell, samuti naabruses olevad hotellid, kuuluvad Əliyevi perekonnale.

Sõda, Əliyev ja islam

Vahest rohkem kui šiia usk, mõjutab igapäeva elu paternalism, isade kultus. Aserbaidžaanis on kõik sovetiaegsed ja -meelsed mälestusmärgid silma alt teisaldatud. Lenini kultus on asendatud aastail 1993–2003 Aserbaidžaani presidendiks vannutatud Heydar Əliyevi kultusega. Kui küsisime tänaval politseiniku käest, kas nende suur juht ka mošeed külastab, saime jaatava vastuse, millele mees pidas kohe vajalikuks lisada: „Aga ta joob viina kah.” Lehviva Aserbaidžaani lipu taustal olev suur juht seiras sind isegi telesaadete ajal ekraani ülanurgas!

Kogu reisi vältel tundsin Mägi-Karabahhi konflikti hõngu. Ühest küljest seetõttu, et Karabahhi piirkond oli linnulennult vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel Naftalanist, teisalt käis sõda kohalikega vesteldes jutust tihti läbi. Ka Naftalani asulas oli esinduslik mälestusmärk Armeeniaga peetavas sõjas langenutele. Suurem taplus peeti maha 1992–1993. Viimased tulisemad lahingud käisid veel 2016. aasta kevadel.

Aserbaidžaani lipule ilutsema pandud kuusirp ja täht kinnitavad, et märgiliselt on tegu moslemimaaga. Siiski-siiski! Täht pole mitte viisnurk, vaid meilegi tuttav kaheksakand! Ka sõduritel on õlakutel kaheksaharulised tärnid. Samuti on kaheksakand laialdaselt levinud vaipade mustrites ja pühamute kaunistustes.

Kui Aserbaidžaani MTV-d või paljast ihu välgutavaid eurolaulikuid kaeda, siis ei tundu kuidagi tegu olevat rangeid piiranguid seadva islamimaaga. Samas on selline ponnistatud glamuur kontrastis argise maaelupildiga, milles kohtab eeskätt mehi – kas taksojuhtide, poemüüjate või politseinikena.

Meelde sööbis pilt, kus lehtlas passinud meeste juurde tuli üks naine midagi ütlema ning sai seepeale mehe poolt räigelt valjuhäälse ja tuliselt ahistava sõnavalingu osaliseks.

Uhkusehitistega ajalukku

Oma reisi viimased paar päeva otsustasime veeta pealinnas Bakuus. Sõit Naftalanist Bakuusse (umbes 300 kilomeetrit) külatänavalt tellitud mikrobussiga maksis kokku 50 eurot. Ühistranspordiga oleks olnud logistiliselt liiga keerukas ning „lääne” inimestena otsustasime maksta mugavuse eest.

Võrreldes ülejäänud Aserbaidžaaniga on Bakuu väga uhke keskus. Linnas paistis silma vanade (või uueaegsete historitsistlike) ehitiste kõrval maailmatasemel moodne arhitektuur – Heydar Əliyevi keskus, Leegitsevad tornid jpm. Väliskujult on hästi uhke rannapromenaadile rajatud vaibamuuseum, mida külastasime. Vaibakultuuri üle on aserid väga uhked. Sellele saime kinnitust ka Riiklikus Kunstimuuseumis, kus oli peaaegu terve korrus pühendatud ka kohalikule vaibakunstile.

Bakuu tänavaid ääristasid suured traatvõrkudega betoonplokid. Sedapuhku polnud õnneks tegemist terrorivastase meetmega. Lihtsalt peagi oli oodata linnatänavatel toimuvat vormel 1 maailmameistrivõistluste etappi. Bakuu on Kaspia mere äärne suurlinn, mis kasvab aina edevamaks ja uhkemaks. Mille arvelt? Vihjeks on ka rannapromenaadilt paistvad naftapuurtornid.

Nostalgiline rahvaste sõprus

Nostalgiaootus täitus 100%. Kõikjal võis tajuda nõukogude aja vabameelset ja sõbralikku mitte kedagi eelistavat kohtlemist – võrdsust ja vendlust kõige paremas mõttes. Eelduseks, mõistagi, ladus vene keele oskus. Aserite kohta võib öelda, et nad on ääretult sõbralikud ja abivalmid inimesed. Vaevu jõudsime ekslikul näol tänaval peatuda, kui juba astus keegi ligi ja pakkus abi õige sihtkoha leidmisel. Mitte kordagi ei tundunud, et keegi üritaks meie pealt kasu lõigata või meid tüssata.

Eestist saabununa olime suhteliselt erandlikud. Sanatooriumis igatahes ei kohanud kedagi väljastpoolt kunagise NSVL-i piire saabunut. Silma jäi üsna suur hulk ümaranäolisi ja pilusilmseid Kasahstanist saabunuid, kes eristusid sellega, et ei mallanud järjekorras seista ning püüdsid ikka ja jälle kas arsti ukse taga või mõne leti ees vahele tulla.

Mitmed, kellega sai jutuots üles võetud, kõnelesid tervistumisest. Väidetavalt on naftalanil põletikuvastane ja desinfitseeriv toime. Aitavat veresoonte haiguste, radikuliidi, krooniliste haavandite, neurodermatiidi ja psoriaasi korral. Alates 2010. aastast on Aserbaidžaan asunud edendama naftalani ravile tuginevat turismi.

Ilmastiku poolest on reisiks sobivaimad õiteaeg märtsis-aprillis ning viljade aeg septembris-oktoobris. Siis on õhusooja mõõdukalt 10–25 kraadi.

Ravivannides kasutatav naftalan sisaldab umbes 50% naftaleeni (tavanaftas on sisaldus umbes 80%). Euroopa Liidus pole naftalan tunnustatud, kuna naftalani ülemäärases tarvitamises nähakse ohtu. Ilmselt just seepärast piiravad sanatooriumi arstid ka naftavannides kümblemise kestust. Uudishimulikena pärisime arstide käest nende ohtude kohta ja vastuseks saime, et mõõdukust pidades ei teki kahjusid.

Kokkuvõtteks

Aserbaidžaani reis andis ootuspäraselt kolm ühes: uudishimu sai rahuldatud, võis tervist imerohuga turgutada ning kauge maa eluoluga tutvuda. Aserid olid silmatorkavalt sõbralikud ja külalislahked. Teenused toimisid ja üldiselt võis end tunda turvaliselt. Vene keele oskus on suureks abiks. Kõik, mis on seotud teenuste ostmisega, on meie inimese jaoks odav.

Tekkis mõte, et raviteenuseid pakkuvaid sihtkohti võiks eri maades edaspidigi külastada.

Tekst ja fotod: Ann Aaresild

1 KOMMENTAAR

  • Tanel kommenteeris

    Huvitav mis aastast see kogemus pärineb? Riiast lendab AirBaltic otse Bakuusse. Lennuaeg natuke üle 3 tunni ja kõik väga mugav. Oleme ise praegu Aserbaidzaanis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga