Mrs. Captain MAIE SÕER

Maris Pruuli vastutab Antarktikasse suunduval laeval proviandi varumise ja kambüüsitööde eest. Üks ettevalmistuste etapp viis ta kohtuma Maie Sõeriga.

Mida võtta kaasa esmakohtumisele profi-kokaga? Kummalisi teid pidi oli minuni jõudnud info, justkui oleks Tallinnas elav Maie Sõer kuldaväärt laevakokk. Viin külakostiks mustikad-vaarikad, sest pole kindel, kas oskan väärilise koogi välja valida. Õigesti teen, sest Maiel on kook juba ootamas, et üheskoos tähistada Antarktikareisilt naasmise 25. aastapäeva, mis oli päev varem, ja Maie enda sünnipäeva (82), mis on kohe järgmisel päeval. Kokajutu peale imestab Maie tõsiselt ja ütleb, et pakkus küll korduvalt, et läheb kambüüsi appi, aga teda ei lastud, sest kapteniprouale see ei sobivat. Laeval on ranged seadused. Maie oli ju Mrs. Captain, nii teda laeval kutsutigi.

Maie Sõer tegi kaasa seitsme ja poole kuu pikkuse reisi Antarktika vetesse laeval „Livonia” septembrist 1994 kuni maikuuni 1995. Tema abikaasa ja kaugsõidukapteni Enn Sõeri juhtimisel tehti sel hooajal Ushuaiast 11 turismireisi Antarktika poolsaarele. „Livoniast” sai esimene Eesti lipu all laev, mis käinud nii kaugel lõunas. Eesti lipp heisati ka Argentina teadusjaamas Esperanza.

Maiel on veerandsajanditaguse retke kohta albumite kaupa fotosid, põhjalik päevaraamat iga päeva sündmuste ja ilmastiku kohta, päris eriskummalisi meeneid, dokumente laeva ja ekspeditsioonide kohta, koguni lapselapse põhjalik kirjatöö vanavanemate Antarktika-reisist. Lisaks Eesti Raadios pärast nende naasmist kõlanud viiekümneminutiline saade, mille Marje Lenk lindistas ja mis vanamoelisel kassetil digiteerimist ootab. Raamatujagu materjali küll! Lisaks filmis neid mitu tundi Argentina televisioon, et tutvustada kaugelt tundmatust väikeriigist tulnud esimest eestlasest kaptenit, kes turiste Antarktikasse viib.

Uurimislaev „Arnold Veimer” valmis Soomes 1984. aastal ja läks Teaduste Akadeemia käsutusse. Alus tegi lühemaid reise Soome ja Rootsi ning ülalpidamiskulud pigistasid eelarvet. Pärast Eesti taasiseseisvumist sai laeva uueks nimeks „Livonia”. Enn Sõer sõlmis kontaktid Kanada polaarturismifirmaga Marine Expeditions, mis võttis laeva rendile, ja nii sõideti kaks hooaega Antarktika vetes. Esimesel korral oli kapteniks Enn Sõer. Piirivalveameti vastuseisust hoolimata müüs keskkonnaministeerium laeva 1996. aastal Rootsi mereväele. Abikaasa sõnul võttis kapten Enn Sõer seda väga südamesse, sest oli lootnud näha alust Eesti meremeeste õppelaevana. 1997. aastal viis insult Enn Sõeri vaid 59-aastasena. „Ei saanud me koos vanadust nautida,” ohkab Maie ja silitab pildialbumeid, mida enda sõnutsi tihti lehitseda armastab.

„Miks te sellest käigust kirjutada tahate?” küsib Maie kohvitasse sättides muigvelsui. „Üks kord on tore käia, teine kord ehk ka, aga 11 korda järjest, kui suured tormid kimbutavad ja pool aastat järjest laeval elad, siis...”

„Kas pole nii, et Antarktika oma jääväljadega teeb su omal moel justkui ära?” söandan vahele küsida.

„Teeb tegelikult küll. Aga vahel on seal ikka väga raske,” jääb Maie tõsiseks.

Tormide kiuste merel

Ta meenutab „Livonia” lahkumist Eestist 1994. aasta septembris, kus Kieli kanali lähistel tabas neid teade parvlaev „Estonia” hukust. Seda sügistormisel merel teada saada, kui vöör on tundmatu Antarktika poole, oli väga masendav. Lisaks on Livonia ja Estonia kõlapildilt nii sarnased, et paljud kodused olid arvanud, et nemad ongi merepõhja läinud. Raske südamega jätkati reisi, pardal 27 meeskonnaliiget, 80 tonni kütust ja 70 tonni joogivett. Bremerhavenis reisilaevaks ümber ehitatud „Livonia” võttis esimesed reisijad Ushuaias pardale 28. novembril 1994, mil Antarktika suvehooaeg oli alanud. Koos meeskonnaga mahutas alus 80 inimest. Esimene peatus oli Falklandi saartel. Laeval oli kolm tugevapõhjalist mootoriga kummipaati Zodiac, millega suurelt aluselt jäämägesid, vaalu, pingviine ja hülgeid lähemalt vaatamas käidi.

Enn Sõer oli julge käekirjaga kapten ja viis ka suure laeva jäämägedele nii lähedale, et Maie hirmu tundis ja jääd peaaegu käega katsuda oleks saanud. Maie mäletab, kuidas kord tabanud neid suur torm ja nad ei saanud väikeste kummipaatidega enam laeva tagasi. See tunne ei unune kunagi, kuidas möllava vee keskel kõigest jõust paadi kinnitusnööridest kinni hoides hakkad tundma, et käed lihtsalt ei kuula enam sõna ja sõrmed vajuvad lahti. Teine torm loopis laeva nõnda, et tualetipott murdus põranda küljest lahti, kõik kukkus, rullus ja paukus. Hiljem oli kõrvalkajutis elanud mehaanik rääkinud, kuidas oli kuulnud Maie hüüdeid „Tahan koju, tahan koju!”.

Selle kõrval on Maiel aga unustamatud mälestused õige lähedalt nähtud vaaladest, pingviinidest ja jäistest kunstiteostest, mis loodus aastatuhandete vältel Antarktikasse püstitanud. Antarktikas sõlmitud sõprused kestsid veel aastaid. Reisijateks olid põhiliselt ameeriklased, kanadalased, inglased, sakslased, oli inimesi Jaapanist ja Bangladeshist. „Sõbrannad pidasid mind aga hulluks, et sellisele reisile julgesin minna,” kõhistas Maie lustlikult naerda. Eks iga armastav naine ongi ju natuke hull.

1994–1995 hooajal tunnustas Marine Expeditions „Livoniat” Antarktika parima renditud reisilaeva tiitliga.

55-päevane kodutee üle Atlandi oli puhas puhkus, ookean hoidis meeskonda, külastati põnevaid saari. Pildialbumid viivad Port Stanleysse, Lõuna-Georgiale, Kergueleni saartele, Ascensionile, Santa Helenale ja mujale. Laeval oli ka bassein, sai ujuda ja sporti teha.

Küsimusele, ka Maie läheks uuesti Antarktikasse, kui tervis lubaks, ei anna ta kiiret vastust ja meenutab tunnet, mis saabub ookeanil tintpimedatel öödel, kui kümme päeva pole ühtegi teist laeva kohanud ja hakkad mõtlema, et kui nüüd siin midagi juhtuma peaks...

Kokku kasvanud abikaasa ka merega

Maie kasvas merega kokku kaptenist abikaasa kaudu. Enn oli suur spordipoiss ja muusikamees, mängis mitut pilli ning puutus lähedalt kokku Eri Klasi ja Uno Loobiga. Noored said kokku 17-aastaselt ja üheskoos otsustati Ennu merekooli minek. Abielluti noorelt ja Ennu põhimõte oli kõike koos teha. Nii sai läbi rännatud kõik N. Liidu sadamad. Maie meenutab, kui paljudes sadamates ta kohvril istudes merelt laeva on oodanud. Kord Arhangelskis juhtunud nii, et laev oli juba reidil, aga sadamasse ei lastud. Maie ootas kohvriga sadamas ja kui hämarduma hakkas, rääkis ühele kaluripaadi meeskonnale oma loo ära ja palus end laeva viia. Mehed viisidki ja nii ta veel enne suurt pimedat treppredelist koos kohvriga abikaasa juurde roniski. Soojusega meenutab Maie Odessat, kus pisipoeg Peetriga kolm kuud elati, kui Enn Odessa–Itaalia marsruudil sõitis. Maie oli lapsega viis aastat töölt eemal ja sai abikaasa käikudel kaasas olla. Noorpõlvepiltidelt vastu vaatava piltilusa Maie põhitöökoht oli esmalt Olümpia hotelli ja siis Viru hotelli ilumaailmas, kus ta töötas alguses kosmeetiku ja siis juhatajana. Maie oli oma ala proff ja laitmatu maniküür on talle ka kõrges eas enesestmõistetav. Merel oli ta aga kapteni isiklik stjuardess. Nii oli kirjas meremehepassiski, kuhu pikal sõidul polaarjaamadest põnevaid templeid kogunes. Maiel on alles ka haruldaste templitega ümbrikke, mis kollektsionääride silmad särama paneksid.

Tihe päevakava

Maie igapäevatööks oli kapteni vastuvõttude korraldamine, külaliste vastuvõtt sadamates ja polaarjaamades ning kohtumistel uurimislaevade kaptenitega. Toonast Antarktika-hooaega iseloomustab Maie nii: „Olime nagu tramm. Turistid peale ja üle tormise Drake’i väina 10–14 päevaks. Sildusime Ushuaias tavaliselt hommikul, päev oli vaba, saime linnas ja vajaduse korral poodides käia. Teatud kellaks pidime tagasi olema, et uued inimesed peale võtta ja jälle suund Antarktikale võtta. Kord ostsin Ushuaiast lõnga ja kudusin Ennule sünnipäevaks suure pingviiniga kampsuni. Samasuguse tegin ka endale. Need olid populaarsed, turistid oleks neid ka endale tahtnud. Mul on need kenasti alles ja hoitud, mu lapsed neid ju ei kanna.”

Enn oli terve elu tihedalt merega seotud. Pärast kapteniks saamist tegi ta ka lootsipaberid ja töötas kümmekond aastat vanemlootsina. Antarktikast naastes oli ta Tallinna Linnahalli sadama kapten.

Pärast Antarktika-kogemust oli Enn Sõer mõelnud nende loo kajastamist Päevalehele pakkuda, oli toonasele peatoimetajale Kalle Muulile juba kirjagi valmis kirjutanud, kui saatus oma korrektuurid tegi. Lesk ei hakanud kirja enam ära saatma, vaid püüdis oma elu taas järjele saada.

Märkan Maie inhalatsiooniaparaadil kirja Esperanza (hispaania keeles ’lootus’). Kui Maie tähelepanu sellele juhin, lööb vestluskaaslase nägu särama: „Küll tahaksin veel palju teha!”

Valge manner ja polaarjaam Esperanza on Maie südames tänini. Kapiserval pildil naeratab reelingu najal Enn Sõer, seljas kreemikas villane kampsun suure pingviiniga rinnal.

Tekst: Maris Pruuli

Fotod: Maie Sõeri erakogu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga