Moldova vajaks rohkem enesekindlust

Moldova on viimasel ajal olnud Euroopa meediapildis mitmesuunalistes uudistes. Ühelt poolt kardetakse, et Venemaa võtab selle väikeriigi üle. Teisalt kehtestati hiljuti riigikeeleks rumeenia keel.

Ando Kiviberg on väga laia haardega mees. Tema tegevusvaldkonnad on ulatunud muusikast munitsipaalpoliitikani. Ses mõttes ei olnud mingi üllatus leida teda ka inimeste seast, kes tegelevad aktiivselt Ukraina ja Moldova toetamisega.

Mis seosed sul Moldovaga on? 

Moldovani jõudsin läbi Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskuse, mis kandis siis veel nime Eesti Idapartnerluse Keskus. Seal oli üks Eesti välisministeeriumi projekt, mille eesmärk Moldova kohalike omavalitsuste võimestamine. Mulle kui omavalitsuseksperdile anti ülesanne selle teemaga tegeleda ja tegin seda suure rõõmuga. Ma nimelt arvan päris tõsiselt, et kui tahame oma endisi saatusekaaslasi valguse poole aidata, siis kõige rohkem tuleb tähelepanu pöörata nn tavainimesele, nende elujärje parandamisele. Aga see hakkab peale kohalikest omavalitsustest, mis on tavalisele inimesele kõige lähem avalik võim, mis hoolitseb tema igapäevamurede eest. Kõik baasasjad. Kui selles vallas elukvaliteet paraneb, siis inimene usub, et asjad lähevad ka päriselt paremaks. 

See, et EL püüab sageli teha jõulist arendustööd riikide poliitiliste tippjuhtide hulgas, on samuti vajalik, aga mulle tundub, et regionaalarengusse panustamisega on põhjendamatult vähe tegeletud. See on suur viga, sest sealt algab julgeolek peale.

Millised su muljed sellest vaesest riigist siis olid ja praegu on?

Mul oli arusaam, et Moldova on riik, kes ei saa endaga hakkama. Ootasin räpast, halli, postsovetlikku lohakust ja minnalaskmist. Pidin oma rõõmuks sügavalt eksima. Avaliku ruumi kultuur on Moldovas päris kõrge. Inimesed hoolivad ja hoolitsevad oma ümbrusest. 

Moldovaga seoses peaks rääkima Moldova-Rumeenia suhetest.

Mulle tundub, et praegu on selline vastastikune suhteline leigus. Pärast Moldova iseseisvumist oli õhin kõrge. Rumeenia vaatest võis loota kunagiste territooriumide taasliitmist. Enamikul moldovlastel on praegu Rumeenia passid. Aga paradoks seisneb selles, et kui nende käest küsida, kas tahaksite Rumeeniaga liituda, siis vastuseks tuleb seitsmel juhul kümnest ei, põhjuseid on mitmeid. Tuleb aru saada, et Rumeenia pole ka teab mis ideaalriik. Moldovlased, kes pürgivad parema elu poole ja riigist lahkuvad, püüavad kindlasti mujale kui Rumeeniasse. 

Samas pole usk oma riigi pidamisse piisavalt suur. Nii nostalgilistel kui ka majanduslikel põhjustel vaatavad paljud Moskva poole. Lisaks ei tohi unustada religioosset aspekti – moldovlased on valdavalt vene õigeusku. Ja Moskva patriarhaadi vene õigeusu kirik pole ju muud kui FSB osakond. Kui Kremlile meelepärased inimesed võimu saavad ja hakkavad taas varastama, siis pöördub mass jälle Euroopa poole. 

Eneseusk ning usk sellesse, et riik ise ka majanduslikult hakkama saab, on väike. Saadakse aru, et Venemaa on ühest küljest oht, aga teisalt kardetakse, et vabaduses ei tulda ise toime.

Mida turistil soovitad teha?

Kes on huvitatud ajaloost, peaks tutvuma keiser Traianuse poolt oma impeeriumi põhjapiiride kaitseks ehitatud võimsa müüriga. Samas soovitan tutvuda ka Moldova veinitööstusega, kuhu on tehtud suuri investeeringuid ja kus on jooke, mis võiksid võistelda maailma parimatega.

Tekst: Tiit Pruuli

Foto: Shutterstock

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *