Metsik ja maitsev võsakulinaaria 1

Mida maitsvat metsas nälja kustutamiseks valmistada? Hele-Mai Alamaa ja Merle Liivak annavad suurepärast nõu oma rikkalikest kogemustest Eestimaa metsades. Nende hinnangul võibki söögitegemine ise olla eesmärk, miks metsa üldse minna ja süüa kas või puu otsas, kivi taga või jäätunud lauka serval.

Suvi seljataga, aga ilusat ilma nagu polnudki. Mis seal ikka, tuleb lihtsalt harjuda. Kui juba oleme sattunud elama sellisesse maanurka, siis tuleb seda täiel rinnal nautida. Suurlinnades on inimesi, kes pole iial tähti näinud, selle jaoks on lihtsalt kogu aeg liiga valge. Enamik eurooplasi minestab, kui toitu korjatakse otse metsast. See on imelik, šamaanirahva, nõidade ja libahuntide komme. Aga meie naudime seda täiega. Peaasi, õue-õue-õue! Ja tegelikult ei tundugi see ilm enam nii halb kui aknast vaadates.

Mida seal metsas siis teha?

Lapsevanemana teame kõik, kui raske on võsukeste ekraanilembusega rinda pista ja konkureerida. Kui raske on lapsukesi loodusesse meelitada, kui ei terenda päikesepaisteline päev mererannal, paintball või vähemalt rohke lumega mõnus kelgumägi. Muidugi leiab igaüks oma metsasolemise viisi. Kes käib jahil, kes kalal, kes niisama luusimas, jalutamas või orienteerumas, linde vaatlemas või uisutamas. Aga kõht läheb ju kõigil lõpuks tühjaks, see on selge.

Meie enda jaoks on looduses söömisest ja söögivalmistamisest saanud üks suurepärane stressiravim ja hea elu retsept. Kirg on nii suureks paisunud, et tahaks seda kõigiga jagada. Lihtsalt selline uus ja huvitav formaat, mida meie ise oleme mõnu- ja tänutundega viljelenud. Metsaköök, see on kirg ja poeesia, mis ühendab endas kaks ürgset mõõtu naudingut, looduses olemise ilu ja eheda toidu. Jah, tõesti, söögitegemine ise võibki olla eesmärk, miks sinna metsa üldse minnakse. Muidugi ka kõik need jutud, mis söögi kõrvale räägitud saavad.

Milline on kõikse parem metsatoit?

Meie tingimustes vist üks kuum toekas supp, ühepotipasta või -risotto või vürtsikas pada. Need sind juba alt ei vea. Matkaköögivarustuses on tänapäeval olemas absoluutselt kõik: lõikelauad, soola-pipraveskid, pannilabidad, prügija nõudepesukotid, spetsiaalsed kerged rätikud, gaasipuhurid telki, veinipokaalid, kohviveskid ja aeropressid täiusliku espresso valmistamiseks. Matkapliidid, kust saab supi keetmise ajal ka telefoni laadida ja laterna süüdata. Saumikser, mis töötab autoakudel. Sääsepeletaja, mille saab otse priimusegaasiga ühendada ja siis täistuuridel enese kasuks tööle panna. Magamiskotid, mis käivad mantliks või kombinesooniks. Paljusid neist oleme meiegi kasutanud. Muidugi saab ka vähemate ja väga väheste asjadega. Esimese hooga tasuks lihtsalt kuskilt peale hakata, küll siis tekib arusaam, mis on vajalik.

Priimus on parim

Meie priimusearmastus on küll piiritu, teed süüa kus tahad, mitte seal, kus on ettevalmistatud lõkkeplats. Priimuse kiituseks võime kirjutada lausa kümme lehekülge, kuid seda ei jaksaks keegi lugeda. Puude põlemasaamine võib olla üks paras tüütus (mõnikord). No ja ega sa seda lõkketuld ka nii väga ei kontrolli ega taltsuta. Priimus on metsikult vastupunniva ja oma elu elava lõkke kõrval nagu üks nunnu koduloom. Priimusega saab kolida katuse alla või otsapidi telki ja isegi sellistesse „poolsiseruumidesse”, mida metsas ikka leidub. Sest gaasipliidiga teeme me ju kõik toas süüa.

Pisemad priimused mahuvad peopessa ja kaaluvad 50 (!) grammi. Väike potike ja gaasiballoon lisaks ja anna minna. Igamees jõuab selle selga võtta.

Gaasiballoone soetades pööra tähelepanu temperatuurile, kus kavatsed küpsetama hakata. Talvel tavaline gaas hästi ei põle, siis tuleb kasutada vingemat talvegaasi (winter gas), see peaks kuuma andma kuni 22 miinuskraadi korral. Veel kindlam on matkapliit, mis töötab nii bensiini kui ka piiritusega ja iga ilmaga. Kaalult muidugi kogukam kui priimus. Siin tulebki oma vajadustest lähtuvalt teha õige otsus.

Tegelikult me ei tea, mida inimesed metsas söövad. Vaatame kõiki neid sadu imemõnusaid lõkkeplatse, vaatame lõkkeasemeid mererannas... Keegi on siin istunud, mis ta rääkis, mis ta sõi? Metsaköögi raamatus särisevad pannkoogid ja burgerid, valmivad ühepotipastad puravike ja kukeseentega, tatar saab hulgaliselt värskeid kombinatsioone, praeme umbrohtu, podisevad pajad läätsede ja kikerhernestega, keerutame kokku imemaitsvaid risotosid, grillime banaani ja lonksame peale kuuma šokolaadi. Ise oleme rõõmsad ja õhetavad. Tere tulemast talvise võsakulinaaria avarustesse!

Talvise metsaköögi nipid

Ühepotitoidud: võta kohe plaani, et kõik, mis sa tahad kokku keeta, läheb ühte potti. Midagi praed ja siis teised asjad vups peale. Tähtis on maitsestamine-maitsestamine-maitsestamine. Mõtle kohe alati ette.

Maitseainetest hoia ligi kurkum, tšillihelbed kuivatatud rohelisega, mõni karripulber, vürtsköömned − siis keedad igast supist supi, mida mäletada.

Soonsulguriga kotid on imelised. Sinna saab imehästi pakkida pea kõiki toiduaineid. Neid on müügil absoluutselt kõigis eri suurustes. Võtad just sellise nagu vaja, tõmbad pealt kokku ja kotid ise võid veel karpi laduda, siis ei lähe miskit lahti, ei sõida ringi, ei pudise.

Paki kaasa täpsed kogused, mis selle toidu sisse lähevad, midagi üleliigset ära võta. Kasinalt ja alandlikult, siis on toidul sootuks teine mekk.

Külmal ajal muutuvad kõik kaasavõetud toidud, isegi võileib ja pirukas vastikult rõskeks ja kõvaks. Siis võib ju tegelikult ükskõik mida, isegi keedumuna jne panna termosesse. Leiba juurde grillida. Ja kui saab kuidagi tule üles, on muidugi sootuks teine asi, pirukad restile, tee ka.

Talvel võib supi ka kodus valmis keeta. Midagi mõnusat: kaua podisenud tomatiläätse-oasupi, bi mitme lihaga, ja siis selle kaasa võtta. Metsas lihtsalt priimuse peal kuumaks podistada ja… oh seda õnne.

Kui oled metsas mõne hea sõbra või sootuks kallimaga, siis ära toidu kaussi tõstmisega vaeva näe. Söö otse pannilt − palju vähem nõusid pesta, jahtuma kippuvale toidule saab vahepeal priimusega veel tule alla panna. Metsaromantika missugune!

Tekst: Hele-Mai Alamaa