Mayapur, India

Lääne-Bengalis asuv umbes 20 000 elanikuga Mayapur on üks kohalike palverändurite mekasid. Sinna kogunevad sajad tuhanded palverändurid üle India, et saada õnnistatuks ja kaitstuks, läbides parikrama ehk paljajalurännaku ümber linna ja selle templite.

Seda peetakse pühaks linnaks, kuna just siin toimus 500 aastat tagasi Krišna reinkarnatsioon Chaitanya Mahaprabhu näol, kes sümboliseerib hindu jumala Radha armastust. Ühtlasi asub just siin ISCON ehk Rahvusvaheline Krišna Teadvuse Ühing.

Arti ehk valguse tseremoonia

Arti ehk valguse tseremoonia riitused toimuvad siin igal õhtul alates kella 19. Sel ajal süüdatakse küünlad jumalate ja gurude auks ning kogunetakse, et üheskoos laulda ja tantsida.

Ühised palvelauluõhtud mängivad siinses kultuuris suurt rolli. Nii rikkad kui ka ketserid − kõik tantsivad ja laulavad koos ning on jumala ees võrdsed.

Prasada ehk püha ühissöömine

Samuti on võimalik igal õhtul osa saada prasada’st ehk pühast ühissöömisest. Prasada tähendab, et see söök või andam on ennekõike tehtud ja pakutud jumalale ning seejärel saab inimestele toiduks.

Ühissöömisel võivad osaleda nii kohalikud kui ka turistid. Selleks istutakse koos põrandale, taldrik asetatakse enda ette maha ja toitu serveeritakse ämbritest. Süüa võib vaid parema käega ning söögiriistaks on näpud. Söögiks on hinduistlikus kultuuris taimetoit, ühtegi lihatoodet ega muna prasada’l ei serveerita. Küll aga on au sees piimatooted ja neid pakutakse siin hulganisti, kuna lehmad on siinses kultuuriruumis pühad.

Holi ehk värvide festival

Iga aasta veebruari lõpus või märtsi alguses tähistatakse üle India holi ehk värvide festivali, mis üldjuhul saab alguse täiskuul. Holi püha on saanud nime ja tähenduse Holikast, kes oli deemon-kuningas Hiranyakashipu õde.

See on iidne veedalik havan, mis tähistab looduse ärkamist talvisest pimedusest. Otsetõlkes tähendab holi olnut, möödanikku ning õpetab jätma olnu minevikku. Ühtlasi tähistatakse headuse võitu kurjuse üle, kevade algust ning parandatakse sõprussuhteid. Üks eesmärke on ka manifesteerida head lõikusaega. Tänavad on täis laulu, tantsu ja värvi, mis on peamiselt kas veega segatud või visatakse tolmupilvena õhku.

Külastatakse sõpru ja perekonda, süüakse, tantsitakse ja lauldakse üheskoos nii omade kui ka juhuslike inimestega tänavalt.

Traditsiooniliselt kestab holi ühe ööpäeva, kuigi tänavu tuli valmis olla saada värviga üle kallatud juba päev enne päris püha algust ning lapsed tänavatel on üsna armutud.

Sel päeval otsustasime kaasfotograafiga võtta ette paarikilomeetrise teekonna Nabadwipist Mayapuri. Ühel hetkel jäi Nitai nelja last pildistama, kes näiliselt veesõda mängisid. Kui ta oli teinud viimase klõpsu, kastsid lapsed ta halastamatult värviga üle. Panime mõlemad jooksu ja hüppasime rikša peale.

Rikšajuht aga viis meid just sinna, kus olid järgmised lapsed, et nood saaksid meid veel rohkem pritsida. Pahandasime juhiga ja haarasime mööda kõndivalt onult ühe euro eest gamaccha ehk puuvillasest materjalist rätiku ja üritasime end sõidu vältel sellega kaitsta. Minut hiljem oli rätik läbimärg ja jõudsimegi lirtsudes sadamasse, seljakotid ja riided lillad. Suutsin vaid pea ja näo päästa, ent siiski sain stiilselt roosad juukseotsad − nimetatud „salongiteenuse” värv püsis peal peaaegu nädala. Ka Nitai oli saanud endale uued juuksed ja roosaks värvitud tulsi kaelakee.

Jahnavi Kunja ökoküla

Jõudnud Mayapuri, katsusime vältida masse ja lapsi ning põgenesime mööda Gangese äärt linna poole, kust leidsime paokil värava. See uks viis meid imelisse Jahnavi Kunja ökokülla, vaiksesse paradiisi keset hullunud linna. Istusime aias  tunde, et vaadelda ümbritsevat loodust ja liblikaid. Jõime allikavett ja nautisime vaikust − keegi ei tulnud pärima, mida seal teeme, vaid meid aktsepteeriti sellisena, nagu me olime.

Mayapur on aus pilguheit päris India kultuuri, kus valgenahalised on pigem rariteet. Iga teine kohalik küsib luba tänaval koos pilti teha ja mõned kohalikud pole siin kunagi elus valgenahalisi inimesi oma silmaga näinud.

Õhus on ühtekuuluvuse tunne. Igal nurgal ja ka öösel voodis võib kuulda mantrate mõminat ja teinekord ka kriiskavat laulu, mis kestab lakkamatult hommikuni ühes linnulaulu ja lehmade häälitsustega. Kukk kireb, uus päev algab ja nendega koos ka uus ring hüüdega „Hare Krishna!”.

Tekst ja fotod: Jana Solom

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga