Matkaradadest puutumata Emajõe Suursoo

Emajõe Suursoo on Eesti suurim deltasoostik, mis esitab matkajale paraja proovikivi − seal puuduvad tähistatud rajad ja lõkkekohad. Ent samas on sealsel loodusel pakkuda nii mõndagi üllatavat. Tõnu Jürgenson annab veidi vihjeid.

Emajõe Suursoo on Eesti suurim deltasoostik, mis esitab matkajale paraja proovikivi − seal puuduvad tähistatud rajad ja lõkkekohad. Ent samas on sealsel loodusel pakkuda nii mõndagi üllatavat. Tõnu Jürgenson annab veidi vihjeid.

Olen viimase 13 aasta jooksul Emajõe  Suursoos käinud kümneid kordi. Arvestades  maastiku keerukust, ei maksa loota, et  päevaga jõuab seal just palju kilomeetreid  läbida.  Iga aastaaeg on Emajõe Suursoos eriline ja  pakub erinevaid emotsioone. Ise eelistan  seal käia pigem sügistalvel, sest siis võib  jõhvikate näol oma matkatoidule väärtuslikku  lisaväärtust leida. Jõhvikaid leiab  palju, 2010. aastal korraldati seal lausa  esimene ülemaailmne jõhvikakorjamise  meistrivõistlus. Jõhvikaid on nii tihedalt  kohakuti olnud, et astu kuidas tahad, aga  alati jääb neid paras peotäis saapa alla. Ja  kui talvel lumi väga paks pole, on kerge  leida sügisesi jõhvikaid. Nii on mul pea igal  korral olnud kombeks oma seljakotti pista  kotike suhkruga, et laagrisse jäädes muu  toidu kõrvale värsket toormoosi nautida.  Ka seente vähesuse üle ei saa kurta. Suure  tõenäosusega leiate laagripaiga ümber  ringi vaadates pannitäie puravikke või  kukeseeni, mis soola ja pipraga praetult  on mõnus suupiste. Kevadisel ajal võib nii  mõnestki kohast leida kevadkogritsaid,  kuid need seened on mürgised ja neid  tuleb osata valmistada. Peamine trikk on  selles, et kevadkogritsaid tuleb kupatada  kolm korda − iga kord, kui vesi keema  läheb, tuleb see vahetada, et mitte mürki  sisse keeta. Õlis praetud kevadkogrits  meenutab maitselt isegi natuke kalmaari. Kohtumised metsaelanikega  Sügiseti sealses looduses ringi liikudes  pole haruldus märgata rabasaartel märke  mesikäpa ringkäikudest, sest oma rajale  jätab karu aeg-ajalt jõhvikatest punetavaid  karusitaportse. Mõnedele võib-olla  see sõna „karusitt” ei meeldi, leides selle  olevat kuidagi ebatsensuurse, aga samas  seda see ongi – see on lihtne loodus oma  eheduses ja kas on alati mõtet seda kirjeldada  peente väljenditega.  Kuna karuga kohtumise võimalus Emajõe  Suursoos on üsna suur, siis seepärast olen  oma rännakud jätnudki sügise või talve  peale. Sügisel on karud rahulikud ja tegelevad  peamiselt voldi vahele talvevarude  kogumisega ehk teisisõnu on nad dieedil,  mille eesmärk on suurendada kehakaalu.  Emakarud, eriti just tiined, üritavad juba  varakult end talveunne sättida. Isakarud  sellega nii väga ei kiirusta ning kui talv  on soe ja lumevaene, ei pruugi neil üldse  talveund tulla. Üldiselt püüavad karud turistidest eemale hoida ja rohkem omi  asju ajada, neid karuasju ikka.  Mõnel suuremal rabasaarel on mul  endalgi mesikäpaga õnnestunud kokku  puutuda, õnneks on kohtumised tänu  mõmmiku rahumeelsele olemusele  kulgenud rahulikult, ilma et oleks tüli ja  pahandust tekkinud.  Kokkupuuteid loomadega on seal teisigi  olnud, eriti siis, kui matkata väiksema  seltskonnaga, nii umbes kahe-kolme  inimesega. Suurem seltskond tekitab palju  müra, sest riided sahisevad ja tihtilugu  on kõigil midagi rääkida. Metsaelanikud  aga kuulevad seda kaugelt. Kahe-kolmekesi  on õnnestunud isegi pikutavale  põdraleotsa  jalutada. Selline kohtumine  on olnud mõlemale osapoolele paras  üllatus. Meenub ka juhus, kui olime ühe  sõbraga just laagrikoha leidnud, seljakotid  seljast heitnud, puhkasime vaikselt selga  vastu puud toetades, kui äkki kõmpis meie  kõrvalt mööda suur põder, nii et oksaragin  taga. See oli isegi natuke hirmutav, sest oli  juba hämar ja ragin oli kuulda enne, kui  selle tekitaja nähtavale ilmus.  Emajõe Suursoo puhul on üllatav, kui palju  on seal vaikselt liikudes või paigal olles  võimalik erinevaid metsaelanikke näha.  Metsnugisega on õnnestunud korduvalt  kokku sattuda. Metsseakarjad rabasaarte  servades või lagedaid kohti ületades pole  mingi üllatus. Üks kari pidi mind isegi  aastaid tagasi pikali jooksma, kui olin kahe  rabasaare vahelist lagedat ületamas. Selline  kogemus on omajagu kõhe, sest need  loomad on julged ja tugevad. Õnneks läks  tookord kõik hästi ja selline 10–12 isendist  koosnev kari jooksis minust napi kümmekonna meetri kauguselt mööda.  Korduvalt on õnnestunud näha ka haruldast  roherähni, keda rahvasuu kutsub  meltsas, ladinakeelne nimi on tal aga Picus  viridis. Seda meil haruldast lindu just tihti  ei kohta. Kuidagi on nii juhtunud, et teistel  rähniliikidel on liigi arvukuse hoidmisega  paremini läinud.  Omamoodi elamus on olnud kaljukotkaste  jälgimine. Kaljukotka teine nimi on maakotkas,  ladina keeles Aquila chrysaetos.  Aastate jooksul Emajõe Suursoos rännates  on õnnestunud avastada mitmeid nende  pesasid rabasaartel sirguvate kõrgete  vanade puude otsas. Need linnud elavad  tavaliselt paarina, seetõttu võib tihtilugu  neid nähagi paaris kusagil taevalaotuses  tiirlemas. Kuna pesakohad on mul teada,  siis püüan oma rajad sättida nii, et tundlikul  ajal, mis on veebruarist suve keskpaigani,  ei satuks ma nende pesa lähedale.  Samas ongi kotkaid alati parem jälgida  eemalt, mitte nende kodulävelt. Tavaliselt  sätingi oma laagri mõnele rabasaare  servale nii, et oleksin nende kodust umbes  kilomeetri kaugusel. Ühtlasi on siis päris  hea binokliga nende toimetamisi jälgida.  Vahel on see linnuvaatlus päris huvitav  olnud − teed omale kruusi kohvi, sätid  selja vastu mändi, paned binokli palgele ja  vahid. Elamus on ikka natuke ehedam kui  telest loodusfilme vaadates.  Varusta ennast kaardiga  Emajõe Suursoos liikumiseks on vaja  head topograafilist kaarti, kuhu märgitud  kõik kraavid, ojad, raskesti läbitavad ja  läbitamatud kohad. Omamoodi kummalised  takistused on kunagi kaevatud  kraavid, mille sügavus on meetreid ning  mis on pealtpoolt täis vett ja altpoolt  muda. Sellisesse kraavi sattumine võib olla  väga ohtlik. Rabasaarte vaheliste lõikude  ületamine võib osutuda väga keeruliseks.  Nii mõnelgi korral olen valmistanud kaks  kolme-nelja meetri pikkust ja umbes käevarre jämedusest puust latti, et nende abil  ühelt rabasaarelt teisele jõuda. Kolmanda  pika peenema toikaga tuleb kompida raba  ja kasutada seda tasakaalu hoidmiseks.  Sellisel maastikul poes müüdavatest  räätsadest ja matkakeppidest kasu pole.  Enamik poes müüdavaid räätsasid on liiga  väikese kandepinnaga ja matkakepp kaob  täies pikkuses turbasambla sisse ära.  Ka kummikutest ei pruugi palju kasu olla,  sest eesmärgiks tuleb seada, et paremal juhul  jääks vöökoht kuivaks. Siin võib mõne  koha peal kõige sobivamaks matkajalatsiks  osutuda isegi tavaline kets. Kohakuti on rabasaarte vahel õõtsikkamar.  Sellises kohas liikudes on mõistlik  seljakotti enda ees rullida ja vaikselt sellele  toetudes koperdada järgmisele saarele.  Nii liikudes võite märgata, kuidas õõtsikkamar  mitme meetri ulatuses teie ümber  kergelt lainetab. Igaks juhuks peaks olema  käepärast ka mõni kolme-neljameetrine  latt, millele toetuda, kui õõtsikkamar keha  all järele annab.  Emajõe Suursoos matkates matkate metsikult.  Seal ei ole tähistatud rada ja ettevalmistatud  lõkkekohti. Joogivesi tuleb  kas endal kaasa tassida või ära õppida selle  hankimine loodusest. Kohati võib ette  tulla ka jõgede ületamist. Osavus ja oskus  looduses toime tulla on siin hädavajalikud!  Parimad kohad kaitsealale lähenemiseks  on Meerapalu või Ahunapalu poolt.  Üks võimalus on tulla ka veeteed mööda  Emajõest Kalli jõkke ja sealt Kalli järveni,  üle järve ja jälle edasi mööda Kalli jõge  või minna Leego järvele. Oma paadi võite  julgelt kaldasse jätta, sest pole kedagi, kes  seda himustaks.  Emajõe Suursool on minu jaoks ka üks teatav  eriline tähendus. 2001. või 2002. aasta  sügisel elasin seal ühel rabasaarel pea kaks  kuud nii, et nädalas korra käisin ainult linnas  toiduvarude järel ja akusid laadimas.  Selle ajaga sain üsna hästi selgeks, kuidas  rabasaarel oma elu korraldada.  Head matkamist kõigile ja need, kes tunnevad,  et tahavad nõu küsida või matkama  tulla, võivad julgelt kirjutada mulle aadressil  tjmatkaklubi@gmail.com.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga