Emajõe Suursoo on Eesti suurim deltasoostik, mis esitab matkajale paraja proovikivi − seal puuduvad tähistatud rajad ja lõkkekohad. Ent samas on sealsel loodusel pakkuda nii mõndagi üllatavat. Tõnu Jürgenson annab veidi vihjeid.
Olen viimase 13 aasta jooksul Emajõe Suursoos käinud kümneid kordi. Arvestades maastiku keerukust, ei maksa loota, et päevaga jõuab seal just palju kilomeetreid läbida.
Iga aastaaeg on Emajõe Suursoos eriline ja pakub erinevaid emotsioone. Ise eelistan seal käia pigem sügistalvel, sest siis võib jõhvikate näol oma matkatoidule väärtuslikku lisaväärtust leida. Jõhvikaid leiab palju, 2010. aastal korraldati seal lausa esimene ülemaailmne jõhvikakorjamise meistrivõistlus. Jõhvikaid on nii tihedalt kohakuti olnud, et astu kuidas tahad, aga alati jääb neid paras peotäis saapa alla. Ja kui talvel lumi väga paks pole, on kerge leida sügisesi jõhvikaid. Nii on mul pea igal korral olnud kombeks oma seljakotti pista kotike suhkruga, et laagrisse jäädes muu toidu kõrvale värsket toormoosi nautida.
Ka seente vähesuse üle ei saa kurta. Suure tõenäosusega leiate laagripaiga ümber ringi vaadates pannitäie puravikke või kukeseeni, mis soola ja pipraga praetult on mõnus suupiste. Kevadisel ajal võib nii mõnestki kohast leida kevadkogritsaid, kuid need seened on mürgised ja neid tuleb osata valmistada. Peamine trikk on selles, et kevadkogritsaid tuleb kupatada kolm korda − iga kord, kui vesi keema läheb, tuleb see vahetada, et mitte mürki sisse keeta. Õlis praetud kevadkogrits meenutab maitselt isegi natuke kalmaari.
Kohtumised metsaelanikega
Sügiseti sealses looduses ringi liikudes pole haruldus märgata rabasaartel märke mesikäpa ringkäikudest, sest oma rajale jätab karu aeg-ajalt jõhvikatest punetavaid karusitaportse. Mõnedele võib-olla see sõna „karusitt” ei meeldi, leides selle olevat kuidagi ebatsensuurse, aga samas seda see ongi – see on lihtne loodus oma eheduses ja kas on alati mõtet seda kirjeldada peente väljenditega.
Kuna karuga kohtumise võimalus Emajõe Suursoos on üsna suur, siis seepärast olen oma rännakud jätnudki sügise või talve peale. Sügisel on karud rahulikud ja tegelevad peamiselt voldi vahele talvevarude kogumisega ehk teisisõnu on nad dieedil, mille eesmärk on suurendada kehakaalu. Emakarud, eriti just tiined, üritavad juba varakult end talveunne sättida. Isakarud sellega nii väga ei kiirusta ning kui talv on soe ja lumevaene, ei pruugi neil üldse talveund tulla. Üldiselt püüavad karud turistidest eemale hoida ja rohkem omi asju ajada, neid karuasju ikka.
Mõnel suuremal rabasaarel on mul endalgi mesikäpaga õnnestunud kokku puutuda, õnneks on kohtumised tänu mõmmiku rahumeelsele olemusele kulgenud rahulikult, ilma et oleks tüli ja pahandust tekkinud.
Kokkupuuteid loomadega on seal teisigi olnud, eriti siis, kui matkata väiksema seltskonnaga, nii umbes kahe-kolme inimesega. Suurem seltskond tekitab palju müra, sest riided sahisevad ja tihtilugu on kõigil midagi rääkida. Metsaelanikud aga kuulevad seda kaugelt. Kahe-kolmekesi on õnnestunud isegi pikutavale põdraleotsa jalutada. Selline kohtumine on olnud mõlemale osapoolele paras üllatus. Meenub ka juhus, kui olime ühe sõbraga just laagrikoha leidnud, seljakotid seljast heitnud, puhkasime vaikselt selga vastu puud toetades, kui äkki kõmpis meie kõrvalt mööda suur põder, nii et oksaragin taga. See oli isegi natuke hirmutav, sest oli juba hämar ja ragin oli kuulda enne, kui selle tekitaja nähtavale ilmus.
Emajõe Suursoo puhul on üllatav, kui palju on seal vaikselt liikudes või paigal olles võimalik erinevaid metsaelanikke näha. Metsnugisega on õnnestunud korduvalt kokku sattuda. Metsseakarjad rabasaarte servades või lagedaid kohti ületades pole mingi üllatus. Üks kari pidi mind isegi aastaid tagasi pikali jooksma, kui olin kahe rabasaare vahelist lagedat ületamas. Selline kogemus on omajagu kõhe, sest need loomad on julged ja tugevad. Õnneks läks tookord kõik hästi ja selline 10–12 isendist koosnev kari jooksis minust napi kümmekonna meetri kauguselt mööda.
Korduvalt on õnnestunud näha ka haruldast roherähni, keda rahvasuu kutsub meltsas, ladinakeelne nimi on tal aga Picus viridis. Seda meil haruldast lindu just tihti ei kohta. Kuidagi on nii juhtunud, et teistel rähniliikidel on liigi arvukuse hoidmisega paremini läinud.
Omamoodi elamus on olnud kaljukotkaste jälgimine. Kaljukotka teine nimi on maakotkas, ladina keeles Aquila chrysaetos. Aastate jooksul Emajõe Suursoos rännates on õnnestunud avastada mitmeid nende pesasid rabasaartel sirguvate kõrgete vanade puude otsas. Need linnud elavad tavaliselt paarina, seetõttu võib tihtilugu neid nähagi paaris kusagil taevalaotuses tiirlemas. Kuna pesakohad on mul teada, siis püüan oma rajad sättida nii, et tundlikul ajal, mis on veebruarist suve keskpaigani, ei satuks ma nende pesa lähedale. Samas ongi kotkaid alati parem jälgida eemalt, mitte nende kodulävelt. Tavaliselt sätingi oma laagri mõnele rabasaare servale nii, et oleksin nende kodust umbes kilomeetri kaugusel. Ühtlasi on siis päris hea binokliga nende toimetamisi jälgida. Vahel on see linnuvaatlus päris huvitav olnud − teed omale kruusi kohvi, sätid selja vastu mändi, paned binokli palgele ja vahid. Elamus on ikka natuke ehedam kui telest loodusfilme vaadates.
Varusta ennast kaardiga
Emajõe Suursoos liikumiseks on vaja head topograafilist kaarti, kuhu märgitud kõik kraavid, ojad, raskesti läbitavad ja läbitamatud kohad. Omamoodi kummalised takistused on kunagi kaevatud kraavid, mille sügavus on meetreid ning mis on pealtpoolt täis vett ja altpoolt muda. Sellisesse kraavi sattumine võib olla väga ohtlik. Rabasaarte vaheliste lõikude ületamine võib osutuda väga keeruliseks. Nii mõnelgi korral olen valmistanud kaks kolme-nelja meetri pikkust ja umbes käevarre jämedusest puust latti, et nende abil ühelt rabasaarelt teisele jõuda. Kolmanda pika peenema toikaga tuleb kompida raba ja kasutada seda tasakaalu hoidmiseks. Sellisel maastikul poes müüdavatest räätsadest ja matkakeppidest kasu pole. Enamik poes müüdavaid räätsasid on liiga väikese kandepinnaga ja matkakepp kaob täies pikkuses turbasambla sisse ära.
Ka kummikutest ei pruugi palju kasu olla, sest eesmärgiks tuleb seada, et paremal juhul jääks vöökoht kuivaks. Siin võib mõne koha peal kõige sobivamaks matkajalatsiks osutuda isegi tavaline kets.
Kohakuti on rabasaarte vahel õõtsikkamar. Sellises kohas liikudes on mõistlik seljakotti enda ees rullida ja vaikselt sellele toetudes koperdada järgmisele saarele. Nii liikudes võite märgata, kuidas õõtsikkamar mitme meetri ulatuses teie ümber kergelt lainetab. Igaks juhuks peaks olema käepärast ka mõni kolme-neljameetrine latt, millele toetuda, kui õõtsikkamar keha all järele annab.
Emajõe Suursoos matkates matkate metsikult. Seal ei ole tähistatud rada ja ettevalmistatud lõkkekohti. Joogivesi tuleb kas endal kaasa tassida või ära õppida selle hankimine loodusest. Kohati võib ette tulla ka jõgede ületamist. Osavus ja oskus looduses toime tulla on siin hädavajalikud! Parimad kohad kaitsealale lähenemiseks on Meerapalu või Ahunapalu poolt. Üks võimalus on tulla ka veeteed mööda Emajõest Kalli jõkke ja sealt Kalli järveni, üle järve ja jälle edasi mööda Kalli jõge või minna Leego järvele. Oma paadi võite julgelt kaldasse jätta, sest pole kedagi, kes seda himustaks.
Emajõe Suursool on minu jaoks ka üks teatav eriline tähendus. 2001. või 2002. aasta sügisel elasin seal ühel rabasaarel pea kaks kuud nii, et nädalas korra käisin ainult linnas toiduvarude järel ja akusid laadimas. Selle ajaga sain üsna hästi selgeks, kuidas rabasaarel oma elu korraldada.
Head matkamist kõigile ja need, kes tunnevad, et tahavad nõu küsida või matkama tulla, võivad julgelt kirjutada mulle aadressil tjmatkaklubi@gmail.com.