MAROKO enne ja nüüd

Maris Pruuli tunnistab, et võlgneb Marokole vabanduse ja sügavalt lugupidava kummarduse.

8.jpgTihti on nii, et üsna nina all on ehedad ja päris asjad, kuid inimene tikub ikka kaugemale, kus usub parema olevat. Nii algas minu sõprus Aafrikaga LAV-ist ja Botswanast, kümne lennutunni kaugusel Euroopast. Edasised reisid on nihkunud küll järjest põhja poole, kuid Maroko polnud möödunud aasta novembrini isegi kõneks tulnud. Segas kes-teab-kust kinnistunud eelarvamus, et see on liiga tavaline ja turistlik. Ühel hetkel viisid aga asjaajamised Hispaania lõunarannikule, kust saab Marokosse praamiga sama lihtsalt kui veel eelmisel aastal Virtsust Kuivastusse. Saigi mindud, uudishimulikult, kuid ilma eriliste ootusteta. Lisaks reisijuhtidele kotis Leonora Peetsi novellikogu „Maroko taeva all“.

Maroko eestlased

Eestlased Leonora ja Rudolf Peets kolisid Aafrikasse 1927. aastal tuberkuloosi haigestunud mehe tervisele sobivamat kliimat otsides. Esimesed aastad elati Alžeerias ja siis liiguti edasi Marokosse, kuhu jäädi 45 aastaks. Härra Peetsist sai Marrakechis lugupeetud arst ja tema kõrval oli abikaasagi oodatud paljude marokolaste kodudesse. Leonora Peets, eesti ajakirjanik ja prosaist, on seni teadaolevalt Marokos kõige pikemalt elanud ja kõige enam kohalike elule lähedale pääsenud eestlane, kel oli suurepärane anne oma kogemusi kirjasõnas talletada. Kui Aino Kallas ja Friedebert Tuglas tuiskasid turistina Marokost läbi, siis Leonora Peets elas siin. Ja erinevalt kirjanik Karl Rumor- Astist elas ta siin pikalt. Tema 1983. aastal ilmunud novellikogu „Maroko taeva all“ sai Henrik Visnapuu kirjanduspreemia ja on ühtlasi erakordselt tugev ja nauditav reisikiri.

Marokost naastes sai läbi loetud ka eestlanna Kätlin Hommik-Mrabte raamat „Minu Maroko“. Autor on tänaseks Eestisse tagasi kolinud, aga annab hea pildi ühe Maroko pere ja kodu igapäevast. Mitmel puhul tajud paralleele Leonora Peetsi Maroko kolmekümnendaid kirjeldava eluga. Sealsetel traditsioonidel on jätkusuutlikkust.

Marokot leiame ka me kuulsa graafiku Eduard Viiralti loomingust. Nimelt elas Viiralt 21. juulist 1938 kuni 17. veebruarini 1939 Marrakechis aadressil 61 Rue Ksour. Selle reisi ajel valmis mitmeid tuntud töid, nagu „Noor araabia poiss“, „Berberinaine kaameliga“, „Kaameli pea“. Viiralt pole kaugeltki ainuke Marokost inspiratsiooni saanud kunstnik, näiteks Henri Matisse käis mitmel korral end laadimas Tangeris ja üks sealne hotell müüb end tänini kirjanik Jack Kerouaci peatuspaigana.

Maroko on konstitutsiooniline monarhia, kus valitakse parlamenti, kuid samas on kuningal võrdlemisi suur sõnaõigus, iseäranis sõjalistes ja usulistes küsimustes. Valitsevaks religiooniks on islam, riigikeeleks araabia keel. Kümne Eesti suurune riik iseseisvus 1956. aastal, rahvaarv on üle 33 miljoni.

Vahemere rannikul on Marokos koloniaalaegade rudimendina veel kaks Hispaania enklaavi: Ceuta ja Melilla, kuhu Euroopast meritsi enamasti saabutaksegi. Maroko peab neid pigem okupeeritud aladeks ja status quo pole alati nii rahulik, kui pealt paistab. Lõviosa enklaavide rahvastikust on hispaanlased, lisaks väike osa juute ja Riffi mägede berbereid.

Berberid

Berberid ei pea end põhjuseta Maroko põlisasukateks, eri andmetel on nad neil aladel karja kasvatanud ja põldu harinud isegi kuni 10 000 aastat. 7. sajandil tungisid Marokosse araablased, islamiusustasid suurema osa berberitest ja ühendasid Maroko Araabia kalifaadiga. Sajandid on möödunud, kuid väiksemates mägikülades tajusime mitmel korral muidu erakordselt sõbralike ja rahumeelsete berberite hääles metalset nooti, kui häält madaldades öeldi, et tegelikult on kogu Maroko berberite maa ja araablased on sisuliselt okupandid. Kurdetakse, et berberid on surutud mägedesse ja kehvematele aladele. Ja sissetungist on möödas 400 aastat…

Berberite osakaal oli suurem ja tugevam, kui oskasime arvata − üle poole elanikkonnast, kuid linnades valitseva araabia kultuuriga identifitseerib end üha enam inimesi. 1960. aastatel oli mägedes veel terveid berberi keelt rääkivaid suguharusid. Berberitel (v.a tuareegid) polnud kirjakeelt, sestap oli araabia keelel kerge võimust võtta. Kuningas Hassan II ajal (1961–1999) hakati berberi keelt taas toetama ja taastati ka kirjakeel, mida nüüd koolides väikestviisi õpetatakse, raadios ja teles on näha-kuulda lühemaid saatejuppe.

Tänase Maroko monarhia sai alguse 17. sajandil, kui Alouitide dünastia võimuletulek kodusõjad lõpetas, maa ühendati, stabiliseerus ning tegutses sajandeid tugeva ja ühtse riigina. Maroko oli esimene riik, kes 1777. aastal Ameerika Ühendriikide iseseisvust tunnustas. Peatselt sõlmiti kahe maa vahel sõprusleping ning ameeriklaste kaubalaevade kaptenid said kergendatult hinge tõmmata – marokolased tagasid neile kaitse Aafrika rannikuvetes tegutsevate mereröövlite vastu. Ameerika esimeseks välismaiseks kinnisvaraks sai Tangerisse soetatud konsulaadihoone.

20. sajandil tõusis eurooplaste huvi Maroko vastu, aga see polnud paraku kultuurihuvi. Kuidagi ei suutnud inglased, hispaanlased, prantslased ja sakslased territooriumi omavahel ära jagada. Ehkki riik 1956. aastal iseseisvus, on iseäranis prantsuse ja hispaania mõjud siiani tuntavad. Põhja-Marokos on turistile tänini suureks abiks hispaania keel, lõuna poole liikudes aitab kohalikega aga üha enam jutule prantsuse keele oskus.

Elu on näidanud, et reisi parimaid asju on pea võimatu ette planeerida, need kas juhtuvad või ei juhtu. Hea ettevalmistus on matkale minnes igal juhul vajalik, kuid ilusatele juhustele tuleb tee lahkesti lahti hoida. Maroko pakkus neid meile ridamisi.

GPS-i imeline maailm

Me kaasreisijaks oli looduse- ja kõige arhailise sõber, kes põlgas kogu hingest GPS-i auto armatuurlaual. Kuni hetkeni, mil seadmesse laaditud Maroko kaart osutus vananenuks, juhatas meid uue kiirtee alt läbi ning toetas järjekindlalt ja häälekalt me jätkamist mägisel kitserajal Rifi mägedes. Ühtegi uut pealesõitu kiirteele me leida ei suutnud, nägime taamal veel mõned korrad autobahn’i selget sirget joont ja olime kokkuvõttes väga rahul. Me sõber ei jõudnud aga ära kiita: „See GPS on ikka hea riist! Näitab loomi, loodust, põlde, auklikke teid ja külatänava ääres istuvaid vanamehi.“

Näitaski kõike seda ja lisaks veel Tétouani UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvat uhket vanalinna, kuhu sattusime vaid tänu planeeritust oluliselt aeglase male tempole ja vajadusele öömaja leida. Endasarnaseid me õhtuses linnas ei kohanud, ka päikesetõusul ei liikunud peaaegu ühtegi turisti, varahommikune medina oma ärkavate turgude ja põneva tänavarägastikuga kuulus vaid meile.

Teejoomine

Maroko teed on maa lõunaosas ja mägedes liikudes kohati kaunis kehvakesed, üksikud külad jäävad teest kaugemale, autosid naljalt ei kohta ja nõu küsida pole suurt kelleltki. Kui sa pole just kirglik putukauurija, siis on kohalik inimene vaieldamatult reisi põnevaim osa. Nii keerasime lihtsalt ühest silmaga hinnates enam-vähem läbitavast teeotsast sisse ja jõudsime peagi kaunis suurde mudamajadest külla nimega Taskokte. Tegime asulas tiiru ja peatusime mošee juures. Auto ümber kogunes kohe rõõmus ja kärarikas lastesalk, kes me viieaastase pojaga sõprussidemeid looma asus. Viivitamatult läks lahti jooksmine ja müramine koos „uue poisiga“. Taamalt lähenesid pikkades hõlstides mehed, vahetasime käepigistused ja salam-al-leikum’id.

Võtsime tänuga vastu kutse teed jooma ja leidsime end suures avaras ruumis, mis vastas uskumatult täpselt Leonora Peetsi raamatust loetud kirjeldustele. Sopilises majas elasid koos mitme venna perekonnad, kokku 21 inimest. Pruuni mudamüüri taga avanes idamaine salapära, oli tunne, nagu piiluksid kauges muust maailmast äralõigatud paigas aegade hämarusse. Fluidum kestis seni, kuni kaunis rätikus perenaine võttis riidevoltidest iPadi, klõpsas selle käima ja tahtis, et me kaardilt näitaksime, kust me tuleme. Ta ise oli kohvrit pakkimas järjekordseks Amsterdami- reisiks, kus elavad ja töötavad ta kolm venda. Naeratavad naised ruttasid liudasid lauale tooma, vahutav teejuga langes kauni kaarega me tassidesse. Maroko „tervitusnapsuks“ ongi kõikjal kange magus münditee.

Filmistuudios

Ülevas meeleolus otsustasime kaardil oleva tee asemel järgmisse linna Ouarzazatesse jõudmiseks valida lühema tee või õigupoolest paari rattajälgi kivises kõrbes. Jäljed paistsid lõputus avaruses nii kutsuvad ja kaardi järgi pidi see otsesõit end õigustama ning kaunis ruttu soovitud sihtpunkti viima.

Pidi, aga ei viinud, läks hoopis hämaraks ja vähendasime järjest kiirust, sest rada enam näha polnud ning järjest raskem oli märgata lõhesid ja auke, mis aeg-ajalt teed läbisid ja panid suunda muutma. Oli juba päris pime, kui silm hooneid seletama hakkas, kuid ei mingit valgustust. Võtsime jahmunult hoo maha, sest paremale jäi pesuehtne püramiid ja vasakule tontmust sfinks, veel natuke edasi ja autotuled langesid pikale reale punastele Ferraridele, edasi sõitsime pikalt mööda tohutut akendeta müürina kõrguva hoone äärt. Hämming aina süvenes, ekslesime inimtühjal muinasjutumaastikul mõnda aega, kuni viimaks hakkas taamal valgust paistma ja meenus Lonely Planetist loetu sealkandis tegutsevate filmistuudiote kohta. Olime sisenenud ühte stuudiosse kõrbe poolt. Hiiglasliku stuudio tagaaed oli tarade ja aedadega kaitsmata, sest tõenäoliselt ei lähene sealt tavaoludes keegi. Peale eesti turistide. Leidsime viimaks suured maanteele avanevad väravad, mille üks pool oli lahti. Otsustasime valvuriputka mehega öisel ajal mitte tutvust teha ja lipsasime kergendusega filmimaailmast välja.

Järgmisel päeval värskendasime teadmisi. Olime sattunud Aït Benhaddou ehk Ma roko Hollywoodi lähistele. Sealkandis on üles võetud hulk maailmakuulsaid filme, nagu näiteks „Araabia Lawrence“, „Naatsareti Jeesus“, „Gladiaator“, „Muumia“ I ja II osa jt. Ouarzazate linn on Maroko filmikeskus. Siin on arvukalt stuudioid ning riiki voolab seeläbi ohtralt suuri investeeringuid. Vaid ühte stuudiosse tehakse ametlikke ekskursioone, aga mitte „meie omasse“, kuhu olime tagauksest ööelamust saama sattunud.

Berberi pank

Tänapäevaste eurooplastena teame üldjoontes päris kenasti, mis on pangad ja kuidas need toimivad. Tänu juhusele ja sirge olemisega sümpaatsele berberile nimega Jawad saime teada, mida kujutab endast „berberi pank“, termin, mis ühele tublile swedpankurile ilmselt midagi ei ütle.

Saime Jawadi ehk Crazy Berberiga, nagu ta end ise naerdes kutsus, tuttavaks Tamtattouche turul, kuhu berberid teisipäeviti mägedest tulevad. Ta teatas pikema sissejuhatuseta, et on vaba moslem ja sööb meelsasti sealiha. Tema vigane inglise keel oli meile tänuväärseks sillaks teiste kohalike juurde. Saime kaubelda, pildistada, teed juua, pärida ja vastuseid saada ning viimaks arvas me sõber, et ta tahaks meid ka oma koju kutsuda. Tema ei elanud mägedes, vaid sealsamas külas. Lihtne sisehoov lehma ja lammastega, rodu lapsukesi ja lahke naine. Istusime taas teed jooma ja kohalikust elust rääkima. Talvel lakkavad mägikülade turud koos käimast, sest paljud teed pole enam läbitavad.

Üsna lähedal asuvas Imilchilis toimuvad septembris berberi suurpidustused, kus muuhulgas otsitakse elukaaslasi. Tegu on suurima berberi festivaliga, mis on ühtlasi viimane laat enne talve. Lisaks talvevarudele otsivad uhkelt riietatud noored naised ja mehed sealt ka partnereid. Berberitel on naised ja mehed üsna võrdses seisus, palju rasket tööd ei lase mägede naistel vaid koduseinte vahel olla. Suheldakse vabalt soost olenemata. Üldjuhul nägu ei kaeta, kleidid ja pearätid on rõõmsavärvilised. Naistel on Marokos üldse märksa rohkem vabadust kui klassikalistel araabia maadel. Kuningas Hassan (troonil 1961–1999) ei pidanud radikaalsete mullade fundamentalistlikest nõudmistest suurt ja soovis oma maast teha progressiivset riiki. Nii ongi Maroko olnud muslimimaadest üks sotsiaalselt liberaalsemaid. Müüakse ka alkoholi, välismaised naisteajakirjad on müügil kärbeteta. Samas on lubatud polügaamia ning mees ei riku seadust, kui ta naist peksab. Maroko mees tohib abielluda ka kristlase või juudiga. Naine seda ei tohi.

Lahutamise algatamiseks piisab, kui mees ütleb islamikohtu ees kolm korda, et ta lahutab.

Hassani järel kuningaks saanud Mohammed VI läks veelgi kaugemale. Tema sooviks oli kaotada polügaamia, tõsta abiellumisiga 14-lt 18-le, lahutuse korral tagada naisele pool varandust, lahutuse üle otsustamine jätta mitte abikaasale, vaid kohtule, keelustada lapstööjõud ja muudki.

Me uus sõber küsis jutu jätkuks, kas me sooviks näha ka „berberi panka“. Suures piinlikult puhtas toas tõmbas ta hiigelvaiba seina ääres puuriidana kõrguvalt vaibakuhilalt. „See on berberi pank ja suurim varandus!“ teatas ta rahulolevalt ja naeris nakatavalt me üllatust nautides.

Mõistagi püüdis ta osa oma aktivatest sealsamas likviidseks muuta.

Féz

Sellest linnast olime plaaninud vaid läbi sõita või äärmisel juhul ühe öö veeta, sest me sihtmärgiks olid eelkõige Atlase mäed ja maa lõunaosa. See oleks olnud suur viga ja sellest aitas meil ajapikku aru saada autokummi lõhkemine, mis sattus streigipäevale, mil töökojad ei töötanud, ja siis sobivate rehvide puudumine, kui töökojad jälle tööle hakkasid. Ühtekokku paras peavalu, mis end kuhjaga ära tasus. Féz on täiesti unikaalne ja selle vanalinnas kaks päeva seigelda võimas kogemus.

Féz oli 1925. aastani Maroko pealinn. Oluline islamikeskus, mošeede, turgude, medres’te, paleede, lõputu hulga traditsiooniliste suure siseõuega majade linn. Fézi vanalinn on ühtlasi üks suurimaid autovabu linnaalasid maailmas. Ega valikut väga polegi, kitsastele labürinttänavatele ei pressiks end ka tilluke Smart. Väidetavalt pole linna välisilme viimase tuhande aasta jooksul eriti muutunud. Sõprade soovitatud hotelli pääsemiseks tuli suure käruga mees meile linnaserva vastu, vaatas hindavalt me seltskonna noorimat, laadis tema ja kotid kärusse ning asus teele.

Umbusklikumad meist tegid esimesed kümme minutit katset teekonda meelde jätta, aga siis andsid nemadki alla − see oli täiuslik labürint. Kui järgmisel päeval üksi hotellist väljusin, tõttas hotellitöötaja järele, kaart käes, ja käskis oma telefoninumbri salvestada juhuks, kui eksin. Ta pidas seda nii tõenäoliseks, et käskis ka kontrollkõne teha, et näha, et kõik toimib. Väikesed pagaritöökojad, terved ja poollagunenud sakraalehitised, tihedalt pisipoode täis kaubatänavad, lohku ja siledaks käidud trepid ja käänakud, kõik hele, soe ja peamiselt väga puhas. Kõike kandmist vajavat veetakse kärude või eeslitega, mis on tänapäeva kiiremini-rohkem-efektiivsemalt- maailmas muidugi väga ebapraktiline. Seetõttu nähakse kurja vaeva, et UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevat vanalinna „arendajate“ eest hoida.

Fézi on hellitavalt nimetatud Põhja-Aafrika pärliks, Lääne Mekaks, Aafrika Ateenaks. Enamik hotelle asub pärast esimest maailmasõda ehitatud uuslinnas, aga see on õige tavaline kant. Vanalinna hotellid asuvad sageli restaureeritud riad’ides, kus ruumid avanevad kõik suurde siseõue. Väljastpoolt on majad kaunis mittemidagiütlevad, kogu ilu ja uhkus avaneb sees, kus varasematel aegadel naisi ja kodu võõra silma ja välisilma eest varjatuna hoiti.

Féz on ka kuulus ülikoolilinn, sealne kõrgkool asutati anno Domini 859 ja on väidetavalt vanim pidevalt tegutsenud haridusasutus maailmas.

Magusad banaanid

Tänu soodsale kliimale kasvab Marokos palju puuvilju. Jätkub omadele ja ka ekspordiks. Kes siis poleks maailma eri poodides kohanud Maroko mandariine, datleid, virsikuid, granaatõunu ja muud! Peaaegu igal hetkel on Marokos midagi värsket kohe omast käest võtta. Augustis valmivaid datleid panevad marokolased isegi oma traditsioonilise lambalihaga keedetud supi harira sisse.

Maailma magusaima banaani olengi saanud kõrbes Maroko piirialadel vastu Alžeeriat. Sealtkaudu ei toimu juba aastakümneid mingit ametlikku piiriületust. Ööbisime berberi telgis, veetsime pika õhtu ja suure osa tähisööst lõkke ääres. Olime selle tõsise mehe külalised, nägime Marokot läbi tema silmade. Sõime koos, rääkisime kaamelikaravanidest, elust kõrbes, unistustest, austusest looduse ja inimeste vastu. „Aga inimesed ei tule enam siia, sest me oleme terroristid ja meil on ebola,“ ütles ta viimaks nukralt ohates. Pahvatasime naerma, see üldistus kõlas ses tähisöös täiesti kohatult, kõlas kui muinasjutt kurjast võõrasemast. Berber vaatas esiti pisut üllatunult, siis aga tõusis, et tuua meile „midagi tõeliselt head“. Need banaanid, mida koos koitu oodates sõime, olid parimad mu elus.

Tekst: Maris Pruuli

Fotod: Maris Pruuli, Tiit Pruuli  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga