Nii mõnigi reisisell unistab töökohast, mis näeb ette pidevat reisimist ja n-ö kohvritel istumist. Kuidas selline elustiil päevast päeva välja näeb ja mida kaasa toob, kirjutab eestlannast rahvusvaheline spordiagent Malle Koido, kes teeb keskmiselt kaks ja pool lendu nädalas.
„Tere hommikust, kus sa praegu asud?” uurib kolleeg telefonikõne alustuseks.
„Olen praegu Cali linnas ja kell on viis hommikul, kell seitse algab juba esimene mäng,” vastan jutu jätkuks.
„Oot, Colombias oled? Kas sul ikka turvamehed on? Kas sinuga on kõik korras?” kostab teiselt poolt ärevusenoote.
Tegelikult tunnen ennast Cali linnas, mida paljud eurooplased teavad Netflixi kultussarja „Narcos” järgi, nagu kala vees. Juba lennujaamas võtab vastu niiske kuumus ning sageli mõnd kaasreisijat tervitama tulnud salsabänd. Autojuht Carlos tervitab mind alati naeratusega ning juba kimamegi mööda kiirteed linna poole, paremal ja vasakul suhkruroopõllud, latiinomuusika raadios mängimas. Calisse jõudmine on alati nagu teine kojutulek, toob mu näole naeratuse ja südamesse vabadustunde.
Töötan jalgpallialal kokku juba üle 15 aasta. Pean vist vanemaid tänama, et nad mu üleskasvamise aja nii hästi planeerisid. Teismelisena − just siis oleme me kõik ju kõige mõjutatavad − kutsus sõbranna Kristel mind kaasa jalkatrenni. Samal ajal hakkas Aivar Pohlak ehitama Lilleküla staadionit, Mart Poom mängis Inglismaal tippjalgpalli ning Eestis võttis maad jalgpallipalavik. Juba 15-aastasena teatasin Eesti tol ajal ainsale jalgpalliagendile Tarmo Lehistele, et tahaksin tulevikus samal alal tegutseda, ning küsisin nõu, kuidas ennast selleks ette valmistada. Vutimaailma telgitagused olid minu kui teismelise tüdruku jaoks täielik kinnisidee.
Elu siin- ja sealpool ookeani
15 aastat hiljem elan peamiselt Inglismaal ning tegutsengi agendina. Pean iganädalaselt kontakti Premier League’i ning teiste maailma liigade tippklubidega. Ent kuna elu keerdkäigud on andnud mulle võimaluse elada ka Brasiilias, Portugalis, Hispaanias ja Saksamaal, on minu spetsialiteediks saanud rahvusvahelised läbirääkimised. Kliendid asuvad vähemalt kümnes riigis ning seetõttu olengi pidevalt lennu- ja rongijaamades. Londoni St Pancrase jaama töötajatega oleme juba sina peal! Olen kokku löönud, et keskmiselt teen kaks ja pool lennureisi nädalas.
Kõige huvitavamad kohad, kuhu töö kaudu sattunud olen, on ilmselt Colombia, Peruu, Brasiilia, Mehhiko ja Georgia. Õnneks võtavad mind alati vastu kohalikud ning nii saan aimu, kuidas eri riikides tegelikult elatakse, vältides pealiskaudseid turistilõkse. Ka jalgpallimaailmas põimuvad kaks äärmust: pillav glamuur ja äärmuslik vaesus. Just nimelt Ladina-Ameerikas puutun nende kahega pidevalt kokku.
Lõuna-Ameerika ohtlikud iseärasused
Viimasel Colombia-reisil otsustas mu Calis elav mängija mind endale koju külla kutsuda. Enamik noori mängijaid kasvab üles slummides ning esimese korraliku lepingu järel kolivad nad väikesesse moodsasse äärelinnakorterisse. Miks nad ära kolivad? Sest vaestes piirkondades domineerivad narkodiilerid ja vägivald ning väga lihtne on valel ajal valesse kohta sattuda.
Linnaossa sõidame nagu spioonifilmis. Mu enda autojuht viib mind kokkulepitud kohtumispunkti, kus vahetan autosid ning usaldan end värskelt juhiloa saanud noormängija kätesse.
„Vaata, siin vasakul pool elan mina,” osutab ta teeäärsetele majadele. „Aga sinna paremal pool asuvasse linnaossa ei lähe ma kunagi. Kui meie linnaosast sinna minna, tuntakse meid nägupidi ära ja lastakse kuul keresse.”
„Ainult sellepärast, et sinu maja asub teisel pool teed?”
„Jah, meie linnaosade gängide vahel on sõda olnud juba nii kaua, kuni ma mäletan. Kui sa minuga siia tuled, on nende poolt selleks luba antud, aga üksi sa siia tulla ei saaks, ja autoga, mida siin barrio's ei tunta, ka mitte."
Saabume väikesesse, ent väga hubaselt dekoreeritud majakesse mudatee ääres. Naabermajade akendest kostab salsamuusika ning toas näitab telekas parajasti otseülekandes liigamängu Saksamaalt. Terve pere teab mängijate nimesid ning kuidas neil sel hooajal läinud on.
Eelmisel õhtul restoranis imehäid ribisid nautides teatas mängija, et keegi ei tee nii hästi süüa kui tema ema, ning tal on õigus. Majaproua on juba mitu tundi täiesti meisterkokatiitli väärilist lõunasööki ette valmistanud: värske vürtsikas mereannisupp eelroaks, riis avokaado, arepa ja lihaga ning lõpetuseks kodune riisipuding. Naeratan omaette ja mõtlen, kas kujutasin kunagi ette, et veedan laupäeva pärastlõuna ühe maailma ohtlikema linna ohtlikumas linnaosas heade sõpradega keelt alla viivat kodust toitu nautides.
Järgmisel õhtul olen aga juba Medellini linnas, Dann Carltoni hotelli viimasel korrusel, oma teljel pöörlevas restoranis hurmavate vaadetega linnale, kaaslasteks Colombia olulisemate jalgpalliklubide omanikud. Seekord on meil tõesti kaasas militaartreeningu ja automaatrelvadega turvamehed. Ühest ekstreemsusest teise.
Palju reise on seotud jalgpalliturniiridega, näiteks U19 EM Georgias eelmisel suvel või MM sel suvel Venemaal. Reisime tavaliselt koos Euroopa tippklubide esindajatega ning alati olen ma seltskonnas ainus naine. Georgiasse lendasime neljakesi: mina ja kolm Premier League’i klubi peaskauti. Kui minul oli kahenädalaseks reisiks kaasas kaks keskmist kohvrit, siis neil … arvutikoti suurune käsipagas kümneks päevaks!
Jalgpalliskaudid on reisimises maailmameistrid. Kuna me liigume sageli igal hommikul juba uude riiki, oleks suure kohvri kaasavedamine ebapraktiline. Nii ongi selle elukutse üks esimesi õppetunde pakkimine. Mõni paar sokke ja pesu, mõni särk, teine paar pükse − ja kõik nädalaks ajaks vajalik ongi olemas. Kui keegi suurt šampoonipudelit kaasas tassib, on ilmselgelt tegu amatööriga.
Sõida pealinnast kaugemale
Omapärasemaid kogemusi saab pigem just pealinnast eemal. Näiteks sõitsime hiljuti partneriga läbi Sao Paulo osariigi Brasiilias, kuus tundi sihtkohta ja kuus tundi tagasi, et ühe eriti hea mängija perega kohtuda ning leping teha. Nägime ehedaid Brasiilia maakohti, minnes justkui ajas tagasi. Aga mis siis, kui me oleks reisinud kuus tundi ja mängija oleks otsustanud jätta lepingule siiski alla kirjutamata?
Samuti soovitan Lõuna-Ameerikas võimaluse korral külastada väikseid koloniaalpärandiga kohti, nagu Villa de Leyva või Manizales Colombias. Colombias või Brasiilias autoreisil kahel pool teed avanevad vaated on juba elamus omaette. Muidugi, minu enda lemmikhetked on need, kui pean mõne oma mängijaga näiteks FC Barcelona või Müncheni Bayerni treeningkompleksi minema, aga tean, et paljud lugejad nii suured jalgpallifriigid pole.
Järgmisel korral keskendume juba Venemaa avastamisele jalgpalli MM raames.
Tekst: Malle Koido
Fotod: erakogu