Mägede nimel

Kaks alpinisti – Kristjan-Erik Suurväli ja Marie Saame – arutlevad, mis tagab mägedes ronides edu, mida tähendab mägironimisel eetika ja teiste aitamine, kas naisalpinistina tuleb ennast rohkem tõestada ning millest tuleb mägede nimel loobuda.

2021. aastal Gasherbrum II tõusukirjelduse põhjal võis aru saada, et said paraja õppetunni nii-öelda poolvõõra grupiga mägedes käimisest. Sul olid kerged terviseprobleemid ja lõpuks seati su tipuvõtmine ka kahtluse alla. Räägi, mis sellest mäkketõusust edaspidiseks kaasa võtsid ja kuidas ennast alpinismis üldse motiveerid.

Võõra grupiga mäele minek on alati risk ja kokkuvõttes oleks võinud palju hullemini minna. See, et mind tipputõusul üksi jäeti, kui mul tekkis probleem kinnikülmunud saapavoodriga, oli pigem tühine arusaamatus, aga seda oleks saanud vältida, kui strateegia oleks põhjalikumalt läbi räägitud. Mina eeldasin, et esimesena tuleks vaadata oma partneri järgi, selle järel tuleb ülejäänud grupp ja lõpuks kõik teised, kes mäel on.

Peamine õppetund oli ehk see, et oleksin ennast algusest peale pidanud rohkem maksma panema, et minu vajadusi, sealhulgas eripärasid arvestataks. Grupihierarhias otsustatakse sageli alateadlikult, kes on tugevamad ja nõrgemad, aga hoolimata oma keskmisest suuremast kogemusest ei suutnud ma isiksusena olla piisavalt veenev. Hoidsin pigem omaette ega sulandunud gruppi.

Teine õppetund oli see, et otsuseid tehes tuleks jääda endale kindlaks, seda isegi siis, kui tegemist on vale otsusega. Olud muutuvad ja plaane saab muuta/korrigeerida, ka siis ei tohi endas kahelda. Gasherbrum II-l lasin ennast emotsionaalselt mõjutada sellest, et kaaslased mind üksi jätsid. Kerged terviseprobleemid lisaks, pöördusin alguses tiputõusult tagasi, kuid kahetsesin seda juba mõne tunni pärast. Mul ei olnud ühtegi ideaalset valikut, kuna üksi ma juba olin. Eneses kahtlemine ja kriitikast mõjutada laskmine on minu puhul toonud kaasa meeleheitliku soovi ennast tõestada, mis on küll viinud eesmärkideni, kuid võtma ka liigseid riske. Kriitikast tuleks siiski vastu võtta see, millest õppida, ja jätta ülejäänu kõrvale. Võrreldes kahe aasta taguse ekspeditsiooniga võin öelda, et olen muutunud enesekindlamaks ja lasen inimeste arvamusel ennast vähem mõjutada. Iga edukas tõus kasvatab ka kogemust ja eneseusku.

Hoolimata nendest kogemustest võtsid 2022. aastal ette Broad Peaki ja seejärel läksid K2-le. Sellel aastal uuesti K2-le ja pealegi üksinda. K2 tõusud jäid küll seekord ilma tiputa. Võrdle palun oma 2022. ja 2023. aasta K2 tõuse.

2022. aasta tõus oli väga viimasel hetkel planeeritud. Reisi eesmärk oli Broad Peak, kuid gruppi kokku pannes juba arvestasin, et samade inimestega saaksin tulevikus K2-le minna, nende jaoks oli Broad Peak esimene üle 8000 meetri mägi. Ma ei arvanud aga, et tulevik nii kiiresti kätte jõuab – minu ambitsioonikad kaaslased otsustasid, et eduka tõusu järel Broad Peakile proovivad nad K2 teha juba samal aastal. Loomulikult ei tahtnud ma neist maha jääda, samas tean, et tegelikult ma polnud K2-ks veel valmis. 

2022. aastal olin kimpus paljude terviseprobleemidega, nagu korduvad kõrvapõletikud poole aasta jooksul enne ekspeditsiooni algust. Krooniline bronhiit ja astma on mulle nagunii väljakutseks igal ekspeditsioonil. K2 tõusu alguses haigestusin angiini, mis oleks tegelikult pidanud panema mind ümber pöörama juba esimeses laagris, aga otsustasin siiski viimast ilmaakent kasutades ronida nii kõrgele kui võimalik. Haigena ja väsinuna jõudsin sadulani ja pöörasin tagasi vaid paar tundi enne suure tormi algust. Laskumisel ilmnesid kerged kõrgushaiguse sümptomid – raske öelda, kas põhjus oli ainult kõrgus või mängis selles osa ka haigus, kurnatus ja nõrgenenud immuunsüsteem.

2023. aasta tõus oli hoopis midagi muud. Ma pole ühegi ekspeditsiooni jooksul ennast nii tugevana tundnud. Alustasin oma aklimatitõuse, kui rada polnud veel valmis, liikusin pool teest 1. laagrisse ilma tugiköiteta, mitmel ringil olin esimene, kes paksus lumes rada sisse tallas. Olin esimene, kes jõudis 2. laagrisse magama. Ajaks, kui kommertsekspeditsioonid olid teinud ühe rotatsiooni ja alustasid tiputõusu, olin üles-alla varustusega käinud juba neli korda, lisaks viisin üles 200 meetrit ühiskasutatavat tugiköit ning ühe hädas ja kurnatud ronija palvel omandasin oma esimese töökogemuse kõrgkandjana.

Mis sai saatuslikuks?

Saatuslikuks sai ilm ja varustuse kadumine, samuti otsus aidata mägironijat, kelle telk ja matkapliit olid tormis kaduma läinud. Ilm oli kehv kogu hooaja vältel – üksikud ilmaaugud võimaldasid šerpadel vähehaaval köit kinnitada ja minul teha aklimatitõuse. 3. laagrist edasi pandi köied alles 27. juuli tiputõusul, mis tegi võimatuks 4. laagrist alustamise, viimane oli ilma lisahapnikuta aga peaaegu ainus võimalus. Üksinda ma ilma tugiköiteta liikuda ei söandanud, sellepärast pidin pidevalt ootama köiemeeskonna järel, mitu aklimatitõusu tegin selgelt liiga vara. Sellepärast ei olnud ma võimeline sünkroonis liikuma kommertsekspeditsioonidega, kes läksid tipukatsele siis, kui mina naasin oma neljandalt rotatsioonilt.

Osa oma varustusest, sealhulgas tipukindad ja suleülikonna, kaotasin ilmselt tormi tõttu, ühel korral olid kaarnad hävitanud korralikult ankrusse kinnitatud transpordikoti, kuid enamus varastati. Võimalik, et osa ronijaid oli kaotanud tormis oma telgid koos varustusega ja hädaolukorras oli neil vaja kasutada minu asju. Varustuse laenamise baaslaagrist tegi keerukakas see, et suured grupid läksid kõik ühekorraga tipukatsele. Hoolimata puudulikust varustusest otsustasin neile järele minna, lootsin hädavajalikke asju laenata mõne loobuja käest. 

Veel oli lootus, et tuleb kaks järjestikust tipupäeva ja saan teisel päeval midagi laenata eelmisel päeval tipus käinutelt. Laagrid olid ülerahvastatud ja 2. laagris pidin keset ööd oma üheinimesetelki võtma alajahtunud mägironija, keda keegi teine ilmselgelt ei aidanud. Tagajärjeks oli magamata öö ja üleüldine kurnatus. Ilm oli masendav ja kuuldused levisid, et tuleb ainult üks tipupäev, 27. juuli. See tähendas minu jaoks, et ühe päevaga pidin jõudma 3. laagrisse ja sealt samal õhtul alustama (ilma puhkuseta, mis tähendas sisuliselt 2. laagrist alustamist). Puudulikku varustust, halba ilma ja ebareaalselt pikka teekonda arvestades tundus mõistlikum loobuda ja oodata uut ilmaakent.

Võib tunduda lihtne ühe ekspeditsiooni käigus mitmele kõrgtipule tõusmine, esimesega saavutad vormi ja teine on juba „vormistamise“ küsimus. Samas kaasneb kaheksatuhandese otsa ronimisega füüsiline energiakulu, vaimne väsimus, ilmaaknad peavad sobituma jne. Mis paneb ühel reisil kahte tippu püüdlema ja kuivõrd keerukas on ennast pärast ühte (edukat) tõusu häälestada järgmist ette võtma?

8000 meetri kõrgusele tipule pürgides peab arvestama suure ajakuluga, mis läheb aklimatitõusudele. Selles mõttes on tõepoolest mõistlik kasutada juba saavutatud aklimatti teise mäe jaoks. Samas on oluline esimesest mäest taastumine. Kui need mäed on üksteise kõrval, tundub see esmapilgul lihtne, aga peab arvestama enam-vähem sama ilmateatega mõlemal mäel ja sellega, et kogu hooaja vältel võib olla ainult üks ilmaaken.

Ennast häälestada on mulle pigem lihtne – kui olla poolteist kuud ühe mäe all istunud, on pigem raske lõpetada ja koju minna. Probleemiks on taastumine – kahe mäe vahel peaks olema vähemalt kaks, aga parem kui kolm kuni viis puhkepäeva. Tihtipeale pole sobivat ilma võimalik ajastada ja üles tuleb minna kehva ilmaga või piisavalt taastumata, mis vähendab tipuvõimalusi, eriti kui teine tipp on oluliselt keerulisem.

Broad Peak on mäena kuulus pika harja ja eeltipu (Rocky Summit) poolest, tõusudest on kuulsad traagilised talvised esmatõusud. Mida erilist Broad Peak sulle pakkus?

Kõige huvitavam oligi see nimetatud viimane lõik ehk Rocky Summit ja tipuhari. Ka sel aastal jõudis rohkem inimesi esimesele kui päris tipule. Muus mõttes oli tõus üsna etteaimatav, kuid sellegipoolest nauditav – Broad Peakilt avanevad hingematvad vaated K2-le. Rada oli tervikuna järsk ja sirge, mis võimaldas üles minna kiiresti ja laagreid vahele jättes. Võistlusmomenti tekitasid meie laagris elavate prantslaste ja itaallaste kiirtõusud, millest me kõik saime inspiratsiooni. Üks neist, Benjamin Vedrines, tegi sel mäel ka kiirusrekordi, baaslaagrist tipuni seitsme ja poole tunniga.

Kas sul on ka oma spetsiifiline taktika või tõusumuster kõrgmägede jaoks?

Ma olen improviseerija, arvestan paljude võimalustega ja valin neist oludele vastavalt sobivaima. Piisava aklimati eest kannan hoolt, tehes kas rohkem lühemaid või vähem pikemaid rotatsioone. Võimaluse korral viin varustust ette, et tiputõusul oleks võimalik liikuda kergema kotiga. Kindluse mõttes käin alati viimasel aklimatiringil tipulaagris magamas ja pärast 1. või 2. ringi jätan sageli laagreid vahele. Kuni 2000 meetrit tõusu päevas pole minu jaoks probleem, aga see sõltub muidugi konkreetsest marsruudist.

Millised on sinu jaoks (kõrg)alpinisti peamised omadused, mis mäel edukaks teevad?

Oluline on sisemine motivatsioon ja protsessile orienteeritus. Kui tahta olla edukas pikema aja vältel, peab oskama väärtustada iga hetke ja kogemust mägedes, ka ebaõnnestumisi. Minu jaoks oli näiteks selle aasta K2 tõus sportlikus mõttes õnnestunum kui ükski varasem tipp. See ei tähenda, et tipp ei oleks oluline, vaid keskendumine ronimisele kui tegevusele tagab edu ja kokkuvõttes rohkem tippe pikemas plaanis. Mind inspireerivad väga need alpinistid, kes suudavad olla mägedes aktiivsed ka vanas eas. Kui oluline on vaid tipp, kiputakse valima ainult neid mägesid ja marsruute, millel on suurem garantii õnnestumiseks või mis toovad kiiret kuulsust, aga põnevamaid asju ei julgeta ette võtta. Leian, et olulisem mägironimises on stiil ehk see, kuidas tippu jõutakse.

Räägitakse, et sulle meeldib hommikuti pikalt magada. Mägedes oled käinud koos väga võimekate ja kiirete alpinistidega nagu Eric Gilbertson ja Andreas Frydensberg. Kuidas te oma tegevusi sünkroniseerite ja ühel lainel olete, mäel n-ö ühise terviku moodustate?

Mulle ei meeldi ainult pikalt magada, vaid see on mulle lausa eluliselt vajalik. Olen võidelnud üle poole oma elust unehäiretega, vajan rohkem und kui keskmised inimesed ja piisav uni on minu jaoks parim mäeedu garantii. Head kaaslased on need, kes seda mõistavad ja sellega arvestavad, samas suudan ma ennast kokku võtta küll, kui vara tõusmine on absoluutselt vajalik. Andreas ja Eric ei ole minu jaoks mitte vaid tugevad partnerid, kuid ka head sõbrad, kellega ühendavad väga sügavad läbielamised, nagu ühise kaaslase kaotus Mongoolias. See kaalub üles kõik väikesed erinevused liikumistempos. Olen öelnud, et nad on minust mõnevõrra tugevamad ja kiiremad (ma olen muuseas ka tugev), kuid mitte nii palju, et see takistaks meid koos ronimast või ka tulevikus ühiseid ekspeditsioone planeerimast. Seal, kus marsruut võimaldab, kasutame võimalust, et liikuda mugavalt oma tempos. 

Broad Peaki tiputõusul alustasin tund aega varem, kaasastel õnnestus mind kinni püüda tipueelsel sadulal ja saime kõige tehnilisema lõigu koos ronida. Kui marsruut on lihtne ja hiljem alustamine ei too kaasa suuri ohte, kasutan võimalust, et kauem magada, kuna see on võit minu tervisele pikemas plaanis. Minu kaaslased austavad mind ja usaldavad mu võimet leida enda jaoks kõige optimaalsem tõusuviis. Ei pea alustama kell üks öösel ainult sellepärast, et seda teevad kõik teised.

Broad Peaki tõusul liikusid ka üsna omas rütmis. Kas kõrgmäe tõusud ongi n-ö viimasest laagrist edasi pigem omaette minek ja tulek tippu kui koostoimimine ja üksteisel silma peal hoidmine? Kas sul üksi liikudes hirme ei teki?

Broad Peak oli üks neist n-ö lihtsatest marsruutidest, kus terve mäe peal kuni sadulani olid tugiköied ja igas laagris oli rahvast. See võimaldas omas rütmis liikuda. Sõpradega olin ühenduses raadioside teel ja samuti oli võimalik teiste mäe peal olevate inimeste kaudu saata teateid ülejäänud laagritesse. Võib-öelda küll, et me hoidsime üksteisel silma peal, kuigi me ei liikunud kogu aeg koos. Tugevate kaaslastega koos ronides ongi eelis see, et vajaduse korral suudame olla iseseisvad, aga koos tegutsedes võime teha suuri asju.

Hirmudega seoses – mägedes peab olema valmis selleks, et iga tõus võib olla viimane. Saan aru, et minu lähedased ei lepi sellega iialgi, aga iseendas tuleb see küsimus lahendada. See ei tähenda surma otsimist, vaid selle aktsepteerimist elu loomuliku jätkuna ja tegelikult lööb just piiriolukordades välja tegelik elutahe. Aga hirm üksioleku kui sellise ees? Pigem hirmutavad mind mägedes rahvahulgad. K2-l oli kõige hirmutavam minu jaoks see, kui ligi 200 ebapiisava aklimatiga inimest läksid üles kehva ilmaga, aimasin ette katastroofi. Kui oma soolotõusul kassiga jalga astusin ja kaks päeva verejooksu pidama ei saanud, tundsin ka surmahirmu, kuid üldiselt muretsen vist teiste pärast rohkem kui enda pärast.

Sageli seatakse tiputõusudel kas mingi tagasipöördumise kellaaeg või kiiruse marker, näiteks et kui olen aeglasem enda seatud tähisest, pööran turvalisuse kaalutlusel ümber. Mis on sinu häirekellad või enese seatud piirid mägedes, mille ületamist väldid?

Kellaaeg on oluline siis, kui hiljem minek on seotud suurema laviini- või kivivaringu ohuga, samuti kui ületatakse liustikku. Gasherbrum II-l käisin mõni tund teistest hiljem ega kahetse seda, kuna ilm oli ideaalne – nii tipupäeva eelne kui ka järgne öö olid täiesti tuulevaiksed. Kellaajast olulisem on minu jaoks liikumiskiirus. Oma viimasel katsel K2-le leidsin ennast 7100 meetri kõrgusel sügavas lumes, kõik tugiköied olid lume alla mattunud, viimaseks 100 meetriks enne 3. laagrit kulus neli tundi, lumi oli nii sügav, et pidin igaks järgnevaks sammuks endale kätega astmeid ehitama. Sellise tempoga oleks tipule jõudmiseks kulunud mitu päeva ja see ei olnud muidugi realistlik.

Häirekell on kindlasti see, kui riided saavad märjaks ja püsivalt halva ilma tõttu ei ole neid võimalik vahelaagrites kuivatada. Minu kõige suurem hirm on saada külmakahjustusi. Mul on kindaid ja sokke alati tõusul palju paare varuks, kuid kui ilm on päevade kaupa kehv, siis ühel hetkel kõik need varud ammenduvad. Laviiniohust – vahetult pärast tugevat lumesadu ootan ikka päeva või paar, kuni esimesed laviinid alla tulevad. Juba mäe peal olles on edasist ilma väga keeruline ette ennustada ja tihti tuleb sageli laskuda ka väga ohtlikes tingimustes.

Oled kirjeldanud erinevaid eelarvamusi, sealhulgas seda, et naisronija ei suuda gruppi panustada võrdselt meesronijatega. Mis on need barjäärid või, vastupidi, eelised naisalpinistina?

Eeliseid on kindlasti, aga kõigepealt on vaja barjäärid murda. Selleks tuleb ennast tõestada, soolised eelarvamused võivad aga võimaluse ära võtta. Liigne tahe ennast tõestada võib süvendada eelarvamusi veelgi – olukorras, kus meest peetakse julgeks, naist peetakse hulljulgeks ja seega ebausaldusväärseks jne. Naisronijana tajun, et olen pidanud palju rohkem pingutama, et mind tõsiselt võetaks, kuid kui see on välja teenitud, saan ka eeliseid maitsta. Sportlikus mõttes oli tänavune hooaeg K2-l minu jaoks tugevaim, sellele aitas aga palju kaasa teiste ronijate, nii šerpade, klientide kui ka giidide suhtumine. See oli esimene hooaeg Karakoramis, kus tajusin, et igal pool koheldi mind austusega. Olin ka ainus ronija ilma kõrgkandja ja lisahapnikuta.

Räägi palun mägironimise kuludest. Everesti otsa ronimise teenus maksab 30 000 – 100 000 eurot sõltuvalt eksklusiivsusest ja K2 hinnaks on umbes 40 000 – 60 000 eurot. Sinu järgmise sihtmärgi tiputeenuse standardhinnaks on 12 500 eurot. Need on üsna muljetavaldavad arvud. Sina oled otsinud alternatiivseid, mitte kommertslikke võimalusi, mis sageli on odavamad (Broad Peaki tasu 2000 ja K2 4800 eurot). Millest ühe kaheksatuhandelise mäe kulud koosnevad?

Olen oma esimestel mägedel kasutanud nn baaslaagri pakette, mis sisaldavad logistikat kuni baaslaagrini (mäe- ja matkaload, majutus linnas reisi alguses ja lõpus, briifing, transport baaslaagri matka alguspunkti, porterid baaslaagrisse, baaslaagri telgid ja toitlustus). Kindlasti on võimalik veel odavamalt. Olen tegelikult arvamusel, et isegi baaslaager kui selline on liigne luksus – on ju võimalik palgata üks porter lisaks, saata baaslaagrisse rohkem toiduaineid ja kütust ning ise süüa teha. Konks on selles, et baaslaagri teenuse arvelt tegelikult palju kokku ei hoia, kuna iga ekspeditsiooniga käib kaasas sideohvitser, kelle palk ja mugavused tuleb kliendil kinni maksta. Juba ainuüksi sideohvitseri pärast on vaja laagris kokka ja köögipoissi, mis tähendab, et mõistlik on sama teenust pakkuda kogu laagrile. Eri firmade baaslaagrid pakuvad ka erinevaid mugavusi – ma olen alati kasutanud kõige lihtsamaid variante. Kommertsekspeditsioonide nn täisteenus tähendab aga, et kliendil on kaasas isiklik šerpa, kes telgi- ja muud varustust, sealhulgas lisahapnikku tassib ja kõrglaagrites isegi süüa teeb.

Oled õppinud vanamuusikat, mängid fiidelit ehk vanaaegset viiulit. Vanamuusika esitamisest mägedes käimist tõenäoliselt finantseerida ei saa. Kuidas sa ots otsaga kokku tuled, mille arvelt säästad ja kas sul on toetajaid?

Ainult keskaja muusika esitamine päästab heal juhul näljasurmast, mägesid sellest finantseerida on keeruline, kui mitte võimatu. Mägedes käimist on võimaldanud erialaväline lisatöö – hetkel töötan näiteks osalise ajaga jalgrattapoes Šveitsis. Suurem osa alpinismiga tegeletud aastatest olen olnud ka tudeng – omandasin kümne aasta jooksul kolm magistrikraadi, nii et lisatööks palju aega ei jäänud. Ots otsaga tulen kokku, kuna elan väga askeetlikult ja säästan praktiliselt kõige, isegi esmavajaduste arvelt, nagu kodu ja toit. Olen elanud nädalate kaupa autos või telgiga kämpingus, kõige keerulisematel aegadel maganud töökoha keldris, sildade all, pargipinkidel, metsas, rannas ja heinamaal. See ei ole muidugi jätkusuutlik eluviis, sest reiside vahel tuleks ikkagi taastuda ja oma tervise eest hoolt kanda. Toetajaid mul veel ei ole, aga loodan tulevikus neid leida.

Kuulutasid oma Facebooki lehel välja plaani tõusta kõigile 14 kaheksatuhandelisele tipule ilma lisahapnikuta, ilma giidide (šerpade) abita, võimaluse korral ka mittetavamarsruute mööda. Aga siiski, miks just käidud tipud, miks mitte käimata? Mis paelub sind kaheksatuhandeliste mägede juures?

Minu 14 tipu plaan ei välista kõiki muid plaane. Lähiaastateks on plaanis nii tuntud mägede alternatiivseid marsruute, harva ronitud tippe, uusi radu kui ka esmatõuse. Käimata tipud ja uued marsruudid on absoluutne kõrgtase alpinismis – see on eesmärk, mille poole pürgin, kuid kindlate plaanide siinkohal avalikuks tegemisega oleksin esialgu tagasihoidlik. Ideaalse meeskonna moodustamine ja üheskoos plaani väljatöötamine võtab palju kauem aega ja riskid ebaõnnestumiseks on suuremad.

14 tippu on siiski üks ihaldatumaid eesmärke kõrgalpinismi ajaloos. Kuigi massiturism on hävitavalt mõjunud kõrgmägede mainele, tuleks neid tippe ette kujutada olukorras, kus kõik mugavused, nagu tugiköied, lisahapniku ja kandjate võimalus ja isegi tugiteenused baaslaagris, on sealt eemaldatud. Puutumatus olekus on raske kujutada ette midagi suurejoonelisemat! Lisaks on nn surmatsoonis viibimine ilma lisahapnikuta väljakutse, mida madalamad mäed ei paku.

Üks minu eesmärk 14 mäe projektiga on ka rohkem iseseisva alpinismi eest kõnelemine, selle n-ö traditsiooniliste väärtuste maailmale tutvustamine. Selleks, et mõista kommerts- ja iseseisva alpinismi erinevust, on vaja ühist mõõdupuud. Kõige kõvemad tegijad käivad kasvõi kümme aastat järjest ühe mäe all, et teha mingisugusele tundmatu nimega tipule uus rada. Selle väärtust mõistavad siiski üksnes alpinistid, laiem üldsus paraku mitte. 14 tipuga on võimalik ennast tõestada laiemale avalikkusele, läbi selle leida tutvusi, võimalusi ja toetust uute ning veel põnevamate projektide jaoks. See on konkreetne ja piiritletud ülesanne, mille järgi struktureerida oma järgmiste aastate ronimisplaanid. Samas ei ole 14 tippu minu jaoks lõplik eesmärk, pigem alles algus.

Kuidas sa ühildad või ühendad alpinismi ja eriala, mõlemad vajavad pidevat treeningut ning tähelepanu. Alpinism samas toob riske, mille tõttu võib ohus olla fiidelimängu võimalikkus?

Nende kahe asja ühildamine on tõepoolest paras väljakutse. Siiamaani on õnnestunud, kuna teen üks-kaks pikemat reisi aastas ja siis keskendun taastumisele. Pillimängu tehnika ja lihasmälu taastamine ei võta nii palju aega, kui arvatakse, seda tuleb teha teadlikult. Aga mägedes pean ikkagi kogu aeg mõtlema oma sõrmedele – hoolitsen, et mul oleks palju varukindaid, taskusoojendajaid jne. Ilma hapnikuta ronimisel on samuti sõrmede külmumisrisk suurem. See oli üks põhjus, miks ma ka sel suvel otsustasin tagasi pöörduda ja mitte minna üles halva ilmaga, kui mu varuhapnik ja kõige soojemad sulekindad olid varastatud. Pilli harjutamiseni mägedes pole veel jõudnud, kuid kui tulevikus on plaanis pühendada mägedele veel rohkem aega, siis kaalun nn „vihmapilli“ soetamist, see on viiuldajate termin varupilli kohta, mida nad kasutavad vabas õhus, näiteks matustel mängimiseks, mida saaks baaslaagrites kaasas kanda.

Igal aastal hukkub mägedes, ka populaarsetel kommertsmarsruutidel ronijaid. Sageli ei ole need kliendid, vaid giidid, šerpad või kandjad. Sellel aastal K2-l kaotas elu Pakistani ronija Muhammed Hassan. Tema hukkumise tegi traagiliseks asjaolu, et samal marsruudil oli kümneid inimesi, sealhulgas rekordite purustajaid, nagu Kristin Harila, elukutselisi giide, häid ronijaid ja n-ö kõrgemäe turismikliente. Mida saaks teha, et saada üle 1990. aastatel juurdunud mõtteviisist, et üle 8000 meetri kõrgusel ei ole eetikal kohta? 

Hassani hukkumine oli mitte ainult traagiline, vaid täiesti asjatu. Mõttetult raisatud elu, mida oleks saanud päästa, kui kasvõi kellelgi oleks jätkunud otsusekindlust tegutseda ja teisi kaasa tõmmata. Sel päeval K2-l läks väga palju asju valesti. Alustades sellest, et kogu tõusu poleks pidanud üldse toimuma. Lund oli sadanud pidevalt üle nädala, ühe öö jooksul tuli „pudelikaelalt” (kurikuulus serakk umbes 8200 meetri kõrgusel) alla viis laviini. Mingisugune ilmaakna moodi asi oli, kui tuul vaibus tipupäeval mõneks tunniks. Arvestades suuremate ekspeditsioonide klientide nõrka või peaaegu olematut aklimatti, sellest ei piisanud – tipupäev venis nii mõnegi jaoks 36 tunni pikkuseks ja kliente sõna otseses mõttes kanti mäe pealt alla.

Arvan, et kommertsalpinism loob olukorra, kus vastutus hajub ja keegi ei leia, et peaks aitamiseks initsiatiivi võtma. Kliendid loodavad šerpade peale ega langeta tähtsaid otsuseid, šerpadel on esmane vastutus oma klientide elu eest. Väga paljudel klientidel on vaid algelised teadmised mägironimisest, rääkimata päästetöödeks vajalikest oskustest. Ühelt poolt on sellised stsenaariumid tingitud nn mägiturismi olemusest, kuid teenusepakkujatel on siiski võimalik asja parandada, kliente nendeks olukordadeks ette valmistades.

Olen veendunud, et abivajajat märgates peaks igaüks meist käituma nii, nagu ta oleks ainus, kes saab aidata, mitte eeldama, et seda teeb keegi teine. Ma kujutan üleval toimunut väga hästi ette, sest pakistanlane, keda 2. laagris aitasin, oli ringi kõndinud ja abi küsinud juba paar tundi ja ma olin lõpuks ainus, kes ta oma telki võttis. Selline egoism saab kõrgemal ainult võimenduda! Teine külmakahjustustega pakistanlane, keda aitasin hiljem alla tuua ja talle evakuatsiooni korraldada, oli 3. laagris lamanud tunde, ligi 200 inimest ümberringi. Ta oli juba suremas, kui minu sõber ta leidis ja päästis. Olukordadest, kui abivajaja jäetakse näiteks tänaval möödakäijate poolt abitusse seisundisse, räägitakse juba päris palju. Alpinismis peaks aga meil sellisteks olukordadeks olema kõrgendatud valmisolek.

K2 on selles suhtes huvitav mägi, et ka itaallaste esmatõus tekitas väga suure vastuolu ekspeditsiooni sees. Isegi nii, et mõned liikmed ei rääkinud üksteisega enam aastakümneid. Üksteist süüdistati tipuvõimaluse äravõtmises, suisa sihilikult 8000 meetri kõrgusele külmööbimisse jätmises jne. Kuivõrd on üldse ülekantav toonaste tõusude n-ö glorifikatsioon tänapäeva kõrgmäe turismi, kus piisava rahastuse korral puuduvad pea kõik esmaläbijate väljakutsed, ohud ja minek tundmatusse? Või kas puuduvad?

Esmatõusu pinget arvestades on see mõistetav, kuid tegelikult ei olnud selles, mis juhtus itaallaste esmatõusul, midagi ülevat. Kui sarnased olukorrad tulevad ette ka tänapäeval, näitab see lihtsalt, et inimloomus pole aastatega muutunud. Piiriolukordades tulevad välja nii meie parimad kui ka halvimad omadused.

Tänapäeva võimalused ja raha loovad uusi pingeid. Kristin Harila rekordiga kaasnes skandaal, kus kaks šerpat, kes olid algusest peale tema edu taga olnud, arvati tiimist välja enne kahte viimast mäge. Segastel asjaoludel ei antud neile viisat Hiinasse – kes iganes oli selles otsuses niiditõmbaja, oli selge, et tegemist oli konkurentsist tuleneva sabotaažiga.

Ka selle suve tragöödia K2-l oli ilmselgelt seotud rahaga. Harila ja Purja rekordid olid peamine, kui mitte ainus põhjus, miks see õnnetu tõus üldse toimus. Kõikide suuremate agentuuride šerpadega rääkides jäi mulle mulje, et mitte keegi ei tahtnud tegelikult sel päeval üles minna, eriti veel köisi panema. Aga kui tegemist on miljoniprojektiga, siis need võimalused leitakse alati.

Kuigi tänapäeva kõrgmäeturismis on selgelt vähem, kui üldse, esmatõusu väljakutseid ja ohte, võib selle ühe positiivse küljena näha mägironimise demüstifitseerimist ja selle toomist n-ö inimesele lähemale. See võiks tähendada ka seda, et kõik inimlik eetika, mis kehtib ühiskonnas, peaks kehtima ka mäe peal. Ükski ronimata tipp, ka kõige suurem alpinistlik saavutus pole väärt, et selle nimel kaotada inimlikkus.

 

Tekst: Kristjan-Erik Suurväli

Foto: Maria Saame erakogu

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *