Kaks alpinisti – Kristjan-Erik Suurväli ja Marie Saame – arutlevad, mis tagab mägedes ronides edu, mida tähendab mägironimisel eetika ja teiste aitamine, kas naisalpinistina tuleb ennast rohkem tõestada ning millest tuleb mägede nimel loobuda.
2021. aastal Gasherbrum II tõusukirjelduse põhjal võis aru saada, et said paraja õppetunni nii-öelda poolvõõra grupiga mägedes käimisest. Sul olid kerged terviseprobleemid ja lõpuks seati su tipuvõtmine ka kahtluse alla. Räägi, mis sellest mäkketõusust edaspidiseks kaasa võtsid ja kuidas ennast alpinismis üldse motiveerid.
Võõra grupiga mäele minek on alati risk ja kokkuvõttes oleks võinud palju hullemini minna. See, et mind tipputõusul üksi jäeti, kui mul tekkis probleem kinnikülmunud saapavoodriga, oli pigem tühine arusaamatus, aga seda oleks saanud vältida, kui strateegia oleks põhjalikumalt läbi räägitud. Mina eeldasin, et esimesena tuleks vaadata oma partneri järgi, selle järel tuleb ülejäänud grupp ja lõpuks kõik teised, kes mäel on.
Peamine õppetund oli ehk see, et oleksin ennast algusest peale pidanud rohkem maksma panema, et minu vajadusi, sealhulgas eripärasid arvestataks. Grupihierarhias otsustatakse sageli alateadlikult, kes on tugevamad ja nõrgemad, aga hoolimata oma keskmisest suuremast kogemusest ei suutnud ma isiksusena olla piisavalt veenev. Hoidsin pigem omaette ega sulandunud gruppi.