Arti Hilpus, kes oli aastatel 2018–2022 suursaadik Lätis, kirjeldab meie naaberriiki ja toob välja vähekuuldud faktid, mida Läti kohta tavaliselt ei teata.
Kui sai öeldud, et räägime Vene mõjudest Lätis, ütlesid, et selles riigis on ka nii palju muud huvitavat, millest rääkida. Mis teeb Lätist huvitava riigi?
Läti on nüüdsetes piirides võrdlemisi noor riik. Ajaloos on lätlased mitmesuguseid katsumusi üle elanud, 20. sajandil ehk raskemaidki kui eestlased, kuid iseseisvuse ajal on neil ikkagi ette näidata silmapaistvad saavutused oma riigi ülesehitamisel, mis väärivad lugupidamist ja isegi väikest aukartust. Eesti võib olla küll majandusarengu, e-riigi või mõnes muus valdkonnas Lätist ees, kuid lõunanaaber ei jää palju maha. Saame olla teineteise jaoks justkui võrdlevad laborid, mille abil õppida, kuidas naabrite juures sarnaste ülesannetega hakkama saadakse.
Vene mõjudest ei saa ikka üle. Kas on alust lausel, et Läti on Balti riikidest „kõige venemeelsem“?
Ausalt öeldes päris sellist lauset ei olegi viimastel aastatel kuulma juhtunud. Ma ei tähtsustaks praegu neid mõjusid Lätis üle, eks üldine taust tuleb Eestiski tuttav ette – Venemaa on vahetu naaber, kellega on sajandeid kestnud majanduslikud, kultuurilised ja inimestevahelised sidemed. Nii Läti kui ka Eesti kuulusid pikka aega Vene riigi koosseisu, ehkki põlisrahvaste arvamust selleks väga ei küsitud. Iseseisev Läti riik pole kunagi venemeelsusega silma paistnud, vastupidi – see on olnud just läti rahvusliku vaimu ja identiteedi tõusuaeg.
Kas Eestil oleks midagi Lätilt õppida või pigem vastupidi?
Alati leiab kohti, kus naabri kogemustest õppida kas positiivse eeskuju mõttes või siis selles, kuidas hoiduda mõne reha peale astumisest. Lätilt võime õppida, kuidas seal on tuldud toime Nõukogude okupatsiooni tõsiste tagajärgedega alates 1980. aastate lõpust. Nõukogude sõjaväebaasid ja tööstuse ülepaisutatud arendamine olid tohutuks sisserände pumbaks. Seda eriti Riias kui Baltimaade suurimas linnas, kuhu planeeriti mingit uut Moskvat, ette oli nähtud ka metroo ehitamine.
Millised on Eesti ja Läti suurimad erinevused?
Kui jätta kõrvale põhimõtteliselt erinevad keeled, on Läti Eestile kõige sarnasem maa üldse, vähemalt mis puudutab Riiast põhja poole jäävaid alasid. Lätis ei ole palju asju teisiti, ent kõik pole ka päris sama. Meie kultuurilugu on arenenud kõrvuti, kuid teadmised neist ühisjoontest on pealiskaudsed, sest kooliprogrammides ja meedias pole naabrite asja tutvustamisele eriti rõhku pandud. Ka lätlastel on laulupidude ja jaanipäeva tähistamise traditsioon, suured rahvaluulekogud, ilusad piirkondlikud rahvariided.
Kuidas lätlased eestlaste poole vaatavad? Mida meist räägitakse, kui me ei kuula?
Eestlaste ja lätlaste stereotüüpidest teineteise suhtes on palju räägitud naljatoonis, aga on kirjutatud ka teaduslikke uurimusi. Lätlased muigavad eestlaste pikatoimelisuse üle, aga tegelikult suhtuvad meisse hästi. Ma pole Lätis täheldanud negatiivseid eelarvamusi eestlaste suhtes, pigem ikka osavõtlikkust ja mõistvust, tihti ka Eesti edusammude imetlemist ja eeskujuks seadmist.
On sul selle maa kohta välja tuua mõni huvitav fakt, mida keskmine eestlane ei tea?
Ilmselt ei tea paljud, et Riias tegutseb pikkade traditsioonidega eesti põhikool, mida peab ülal linnavalitsus. Praegu õpivad seal küll valdavalt läti lapsed, kuid eesti keelel ja kultuuril on õppekavas kindel koht. Väljaspool eriteadlaste ringi vaevalt teatakse, et sajandeid elasid Ida- ja Kirde-Lätis eesti rahvakillud – lutsi ja koiva maarahvas –, kes säilitasid kaua oma lõunaeesti murdeid ja pärimusi ning kelle jälgi leiab kohati tänapäevalgi. Püüdes oma maad turistidele põnevaks teha, on lätlased ise kaevanud välja huvitavaid fakte ajaloost: kas teate, et Kuramaa hertsogiriigil olid 17. sajandil kolooniad Gambias ja Tobago saarel, et Lätist pärit juudi rätsep oli Ameerikas teksapükste tegelikuks leiutajaks enne Levi Straussi või et Austraaliasse emigreerunud läti kütt oli Krokodill Dundee prototüübiks?
Tekst: Rene Satsi
Foto: Shutterstock
***
Läti kartulipannkoogid
Eestit on kunagi isegi kartulivabariigiks hüütud, kuigi tegelikult läks maarahva kartuliusku pööramiseks tublisti mõisahärra piitsa ja präänikut vaja. Uued ideed vagude vahel toimetajatele niisama lihtsalt külge ei hakka. Vahest seepärast pole meil ka erilist kulinaarset kartulikultuuri tekkinud, ikka kasvatamine, korjamine ja keetmine. Ometi kartul põnev mugul, tänaseks tavapärane ja harjunud toit.
Miks kartulipannkoogid just lätlastega seonduvad – raske öelda. Võib-olla oli Läti mõisarahval rohkem piitsu ja präänikuid. Tõsi on, et mida lõuna poole, seda enam roogadega mehkeldada viitsitakse. Leedukatel on hoopis kartulitäidisega pelmeenid ehk tsepeliinid kuulsaim rahvusroog ja saksakeelses ruumis mitut masti röstid ning juudi köögist ega Balkani maadest ei hakka rääkimagi… Ida-Euroopas on kartul kõva tegija. Ka põhjamaises köögis, meenutagem hea sõnaga kas või Hasselbacki kartuleid Rootsist või soomlaste suuri küpsekartuleid eri masti täidistega. Eestis on aga kartulisalat imetabane.
Ma arvan, et lätlaste lähenemine on otsene ja lihtne ja igaühele arusaadav ning väga maitsev. Riivid toored kartulid, segad natukese jahu ja toore muna ja soola ja pipraga ära, ajad õli pannil tuliseks ja praed õhukesed käkid. Võib muidugi hakksibulat või ürte või küüslauku või riivjuustu sisse segada, aga põhimõtteliselt on ülilihtne. Kiire. Lisandiks mida iganes. Moodsas söögikohas lisatakse hapukoort ja kalamarja ja maitserohelist. Pluss soolasiiga või suitsulõhet. Lihtsamas paigas võib pekikõrnete ja kohupiimaga saada. Universaalne toit igal ajal igas kontekstis. Ja igaüks saab sellega hakkama.
Ja lätlased tõesti söövad kardulapannukaid maru palju ja sageli. Rääkisin äsja lätitarist sõbraga, ta just Riias praadis neid, saatis mulle kohe pildi ja juhised ja soovis head isu. Ei ole linnalegend, igapäevane aus kraam on.
Karl-Martin Sinijärv
***
Lugemissoovitus
Nora Ikstena
Elu pühitsus
Tõlge Ita Saks, kirjastus Huma 2003
Viimase aastate kõige meeldejäävam ja mõjuvam raamat – unenäoline, intellektuaalne, neitsilik, samas tuttav ja avatud. Nagu Lätigi. Samalt autorilt ka „Neitsi õpetus“ (eesti keeles 2011).
Toomas Tiivel, bioloogiaprofessor, EV suursaadik Lätis 1994–1998