Kuidas purjetaja unistusi täita? 2

Mismoodi kaks algajat, kuid suurte unistustega purjetajat 45-jalast jahti juhtima õpivad ja kas esimene reis Horvaatiasse möödub viperusteta? Juhendaja rollis instruktor ja koolitaja Elmo Saul pani kirja.

Eellugu

Esimese õppesõidu teeme 2017. aasta suvel Pärnu lahel. Kümned  sildumisharjutused, purjed üles, purjed alla ja siis jälle üles ja siis jälle alla. Paudid ja halsid − veel ja veel ... Minul on kohe pilt selge. Sellised osavad ja kahe jalaga maa peal mehed õpivad palju ja väga kiiresti. Nad on hästi motiveeritud, hea tehnilise ja loogilise taibuga. Tugevad Eesti mehed. Selle põhjal teeme järelduse, et järgmine õppesõit toimub juba nende oma jahiga kevadel 2018 teekonna Horvaatia (Split) − Eesti (Pärnu) marsruudi esimestel nädalatel.

Saaks juba otsad lahti!

Vahemere vaikses sadamaatmosfääris koguneb meeskond sundimatult laeva messiruumi. Spliti sadamaelu on tavaliselt kiire ja vilgas. Palju rahvast, turiste, purjetajaid siblib edasi-tagasi, kuid praegu on märtsi lõpp. Suhteliselt jahe ja sadamaelu on hangunud. Laevad ootavad ujuvkaide küljes vaikuses loksudes nagu sisalikud päikesesoojust, mis soojendaks verd ja elu saaks uuesti oma hoo sisse.

Kus raketid on? Kas oskate neid kasutada ja millisest otsast „pauk käib”? Kus parv on, kas saab ikka 15 sekundiga reelingule ja kas selle vangliin on ikka laeva külge seotud? Kas elektrisüsteemid ja ühendused on korras? Kas olete järgmise sadama ja teekonna paika pannud? Pommitan kaptenit ja pootsman Veljot küsimusterahega, et end olukorraga kurssi viia. Sünnib tegevuskava järgmisteks päevadeks.

Esimesel võimalusel teeme ära mereohutuse koolituse. Kuidas käituda, kui keset pilkast pimedat ööd peaks juhtuma midagi koledat. Kui kokkupõrkel vees hulpiva konteineriga peaks selle terav metallnurk laeva keresse hetkega suure augu raiuma... Seejärel sildumisharjutused, meteoroloogia ja navigatsioon ainult paberkaardil ja magnetkompassiga, peilungid ja laakimine. Seda kõike teeme ka öösel.

Käime läbi ka proviandi nimekirja. Minu arvates on hea toit laeval ülioluline. See hoiab meeleolu üleval. Purjereis ei pea olema suur kannatuste rada. See on ikka meeldiv kvaliteetaeg, mille juurde käib maitsev toit ja suupisted. Hõrgud mereannid, guacamole ja pühapäeviti pannkoogid. Proviandi nimekirjas on loomulikult õhtusöögi juurde hea vein ja midagi ka merejumalale.

Poeme koisse, meeleolu on hea ja ootusi täis.

Lahinguplaan kestab esimene pauguni!

Paneme kohe minema! Ei hakka poodi minema. Siin tanklas on nii suured lained. Pean tankimise ajal laeva jalaga kaist eemal hoidma, et otse sadamasse sisse rulluvad lained pardaid ei lõhuks. Tuleb tõdeda, et sõjaplaan, mis meil hommikul oli hästi läbi mõeldud, kestis esimese lahingu esimese pauguni. Nii jääb ametlik ühispilt enne pika reisi algust tegemata. Otsad lahti ja kapten Kauril õnnestub osava manöövriga laev kohe esimese korraga, hoolimata keerulistest tuuleoludest, kaist eemale viia. Tema kiired otsused ja tegutsemine teeb mulle rõõmu.

Kell 16.00 on SE tuul 5 palli, laine 1,5 meetrit. Kurss 185 kraadi. Selja taha jäävad Spliti kõrged majad ja Horvaatia hallid mäed. Ideaalne purjetamise ilm, aga see väike laineloks võtab mõnel meremehel ikkagi pea valutama, keha krampi ja pisut iiveldama. Sellegipoolest algavad õppused kohe. Rullgroot ja rullgenua lahti ning purjed sootidest peale. Vasakul halsil tihttuules õpib Kaur kurssi hoidma ning purjede ja tuule järgi roolima. Veljol on mitu ametit. Kui vaja, siis pootsman, aga praegu tegutseb madruse ja soodimehe rollis. Muskel kasvab. Soodi sikutamine ja spilli väntamine minu „piitsutamise” saatel paneb higistama ja hingeldama. Teeme esimesed paudid. „Pane käed õigesti, vänta koos kehaga, kiiremini ja kümme korda kiiremini.” Meeste silmis on näha rõõmu ja rahulolu. 2017. aasta suve  koolituspäevast on üht-teist meeles, aga on vaja veel kõvasti treenida.

Ootamatused viivad rivist välja

Brac’i saare nurga taha jõudes tuul pisut vaibub ja laine on maha läinud. Ettehoiatuseta korraldan järgmise õppuse. Viskan vendri vette ja nagu kord ette näeb, hõikan: „Mees üle parda!” Kõik hangub, aeg jääb järsku seisma. Läbi vaikuse libiseb laev rahulikult edasi. „Tegutsege, päästerõngas vette, jälgige vendrit (meest)!” Pärast kerget aju- ja lihasehalvatust reageeritakse. Loomulikult ei suju see manööver ilma eelneva harjutamiseta sugugi sujuvalt ja kiiresti. Läheb ca 15 minutit, enne kui vender (mees) laevas tagasi. Liiga aeglaselt. Kaur teeb kiirelt otsuse: „Edaspidi tahame kanda siniste lainete vahel veste ja paneme end ohutusliiniga laeva külge.” Läbi ehmatuse ja arusaamatu olukorra suudan nende silme ette manada ja lihastesse salvestada reaalse võimaliku olukorra, kuhu nad sattuda ei soovi. Keegi ei taha olla üle parda kukkunu ega laeva jäänud meremehe rollis. Seda õppust tuleb veel millalgi korrata. Oleme nüüd väikses hubases Milna sadamas. Õhtusöök ja magama.

Jugo ei hellita

Öösel tuul tugevneb. Hommikuks on helifooniks valus vilistamine vantides, kõhe ulgumine kirikutornide ja tühjade tänavate vahel. Läbi tuule soojendab päike ja kuivatab öösel rõskust kogunud riideid. Hommikukohv äratab tasakesi mu kangeks jäänud keha. Poolunisena nokitsen kirjatöö kallal. Rüüpan messis sooja jooki, kuulatan, tekilt kostab rõõmsat naeru ja arutelu. Kiikan laeluugist välja, et asja uurida. Ilus on vaadata, kuidas kaks toimekat kätepaari ja kaks pead koostöös laeva kallal askeldavad − Kaur ja Veljo on juba alustanud remonditöödega. Paigaldavad ohutusliinid laeva tekile, päästeparv saab õige koha ja mitu pisitööd ootavad veel oma järge. Masti püsti hoidvad metallvaierid lotendavad lohakalt, pingutame neid ehk teeme parduunide ja vantide talrepitele kaks pööret peale.

Hädavajalikud ettevalmistustööd tänaseks sõiduks on enne lõunasööki tehtud. Mina naudiks küll mahajäetuna tunduva, tuuleemanda valitsuse all oleva Milna linna sünget olemust veel ühe ööpäeva, aga kursandid vajavad kogemusi. Peame siiski merele minema, sest kui tuul puhub, siis saab purjetada.

Hea lõunaeine teeb mu tuju paremaks. Muide, kui tavalisele makaroni-vorstiroale Bologna kastmes lisada hapukurki, pähkleid, rosinaid, mett, sidrunit, parmesani juustu ja kõrvale ampsata värsket salatit, siis see on väga maitsev ja hea energialaks. Seda läheb meil täna tuiskaval merel ilmselt vaja.

Kell 15.00 purjetame sadamast välja. Suund jälle lõuna poole, 190 kraadi. Seilame järgmisele saarele, Palmižana lahekesse, distants 23 meremiili ehk ees ootab neljatunnine toksimine, sest Aadria merel puhub täna tuul nimega Jugo. Nagu eile SE suunast, aga täna juba 7 palli ehk 15–17 m/s. Laeva iseloom ja võimed on meile veel võõrad. Et oleks rahulik ja turvaline, sõidame ainult rehvitud genuaga. Ikka tihttuul ja vasak halss. Kiirus 7–9 sõlme.

Paudime ja krüssame. Roolimees ja madrus saavad uusi oskuseid ja lihtsalt head füüsilist trenni. Vastuhoovus surub teekonna pisut pikemaks. Hoolimata tugevast tuulest on laine siiski madal.

Merehaigus ei piina täna kedagi. Enne vihma saame sadamasse otsad kinni. Oleme siin ainuke jaht. Öö saabudes vaibub ka Jugo ja saame rahulikult uinuda.

Kõmaki, vööriga vastu kaid

Läbi valu õpib kõige kiiremini. Aga alustan ikka hommikust.

Munapühad! Ega laevas elu seisma ei jää. Nii nagu teil kodudes, elame ka meie kalendrielu. Keedame mune ja koksime neid. Õige koksimise päev võib  traditsioonide kohaselt olla erinev. Meie koksime spontaanselt täna.

Annan meeskonnale hommikuse vitamiinipommi. Pool sidrunit mahlaks,  supilusikatäis mett ja pool tassi kuuma vett tassi kohta. Selline soe magushapu jook imendub meie meremeeste vereringesse. Skorbuudiohtu sellise menüüga ei tohiks tekkida.

Ja siis... Meteoroloogia loeng. Vaatame läbi, mida teeb kõrg- ja madalrõhuala, soe ja külm front. Nendest tulenevad tuule tugevuse ja suuna muutused. Nuusutame natukene pilvi ning uurime, mida need meile räägivad.

Sõlmedest tegeleme pikalt ainult paalisõlmega, et oskaks seda igas asendis kiirelt teha. Süveneme sildumisotste kinnitamise pisidetailidesse. Mõõdame, sorime ja süstematiseerime kõik laevas leiduvad otsad. Ühel ahtriotsal on ammusest ajast tugev sõlm sees, mis takerdub knaabi taha ja mida sõrme jõuga pole veel lahti saanud. Väike pusa vales kohas võib tekitada sildumisel palju probleeme, seda on kogenud Kaur: „Sõlme lööme kohe välja.” Pärin Kaurilt, kas nüüd ehk oleme valmis laevaga sildumisharjutuste tegemiseks. Nõudlik kapten aga soovib veel kümme korda paalisõlme harjutada. Tegelikult teeb ta seda vähemalt paar-kolmkümmend korda, enne kui laseme otsad lahti, et tühjas sadamabasseinis laevaga manöövreid harjutada.

Isegi sadamas on tuul puhanguline, 15–17 m/s. Sellistes tingimustes on hea  harjutada, paras proovikivi. Rool tüürpoordi ja siis pakpoordi! Käik edasi ja käik tagasi! Sildumisotsad valmis panna! Vendrid sisse ja vendrid välja! Hmm, tuleb meelde sõber Jüri õpetus: mida teha, kui ei tea, kuhu ja kui palju vendreid välja panna. Vastus on lihtne. Ära pane ühtegi. Sadamasse sisse sõites hoopis lisa kiirust. Mana tursanägu ette ja vaata, kuidas juba sildunud laevade kaptenid hakkavad ise vendritega jooksma. Küll nemad teavad, kuhu ja mida panna.

Kui nad on liiga aeglased, lisa kiirust. Kohe hakkavad kõigi jalad ja käed kiiremini liikuma. Teine äärmuslik stiil pärineb purjetajast sõbra Koidu repertuaarist. Piisab ühest vendrist, pane see lihtsalt õige koha peale, aga kus on õige koht, seda õpid kogemustega.

Aga nüüd siis külgtuulega pikki-kai sildumine vöörispringi abil. Tugev pagi kannab
vööri hetkega ära. Tuleb minna kaist eemale ja teha uus katse. Natuke teise nurga all lähenedes vastu tuult annab Kaur julgemalt edaspidikäiku. No saab natuke liiga palju. Kõmaki, raksatab vööri nurk vastu betoonkaid. Seekord polnud meie kümnest välja pandud vendrist mitte ükski selle ainukese õige koha peal. Hea, et  sildumisharjutuste tegemiseks olin valinud sellise kai, mis on üleni kaetud pehmendustega. Vigastus ei ole suur. Kolmanda katsega kõik õnnestub. Pärast kahetunnist harjutamist tunnen, kuidas laev on nüüd Kauri, kapteni kontrolli all, mitte tuulte lükata.

Kui tahab, seisab roolimees laeva vööriga või ahtriga vastu tuult hoides koha peal, teeb 360 kraadi pöördeid või tagurdab täpselt ahter ees soovitud kiirusega sinna, kuhu ise tahab. Sildumise hästi õnnestumiseks on vajalik madruse osav otste käsitsemine. Veljol on kõik juba päris hästi käpas. Paalikad tulevad pimesilmi ja otste sorimine käib käigu pealt. Kaur ja Veljo on lähedal kõige olulisemale − omavaheline hea kommunikatsioon ja meeskonnatöö. Just kahe viimase saavutamine on ka minu eesmärk. Kui mehed hakkavad tööle nagu meeskond, siis mu suunurgad tõusevad ja tunnen rahulolu.

Kell 19.30 palun otsad kinnitada pooltühja kai äärde, otse vinoteegi ette Stari Gradi linnakeses. Kaur ja Veljo silduvad ilusti meeskonnana, ainult natukene pean veel aitama. Homme loodame end anda loodest puhuma hakkava kõrgrõhuala serva tuulte hoolde. Kui hästi läheb, võtab see tuuleke meid hoida mitmeks päevaks ja kannab meid endaga kaasa Itaalia lõunatippu. Loodame! Ees on meid ootamas mitmepäevane pikem sõit. Järg tuleb loodetavasti mõne aja pärast Itaalia rannikult.

Päästja purjenõel!

Nõel! Selline väike asi, teate küll. Seda on raske heinakuhjast leida, veel raskem on seda leida Horvaatia sadamatest. Sellele väikesele asjale toetub hetkel kogu me laev. Üks purjeõmblus on paarkümmend sentimeetrit lahti hargnenud.

Katkise purjega me merele minna ei kavatse. Tuleb leida nõel! 1. aprill, pühad. Poed on kinni ja sadamad tühjad. Meiega koos on siin veel üks jaht. Küsin nendelt.

Kapten tunnistab piinlikult, et ta on ise tšarterfirma omanik ja see on tema laev, aga purjede parandamiseks nõela tal ei ole. Kaur ja Veljo lähevad linna peale õnne otsima, seekord siis seda nõela ikka. Nad ekslevad müüride vahel looklevatel kivisillutisega kaetud kitsastel tänavatel. Paljude vahel valides jäävad nad alateadlikult seisma ühe pisikese rohelisele ukse ees. Küsi ja sulle vastatakse! See tarkus kannab vilja. Hea vanamemm loovutab neile oma sokinõela.

Kell 16.30 saame Horvaatiast lõplikult minema. Proovime purjetada. Ees silmapiiril on taevas süngelt tume ja lööb välku. Külm front läheb meie ees. Pärast sellist fronti hakkabki puhuma NW suunast vana laineloks ja seesama tuuleke, mida olin peale passinud, on liiga nõrk. Oleme pisut pettunud. Arvan, et jäime merele jõudmisega siiski paar tundi hiljaks. Mis siis ikka. Purjed kokku ja mootor tööle.

Kohtume esimeste laevadega pimedas. Selgitan lahti nende parda-, ahtri- ja topitulede funktsioonid. Kuidas eristada purjelaeva mootorlaevast? Kes kellele peab teed andma ja kuidas sooritada lahknemismanöövreid? Meid aitab laevade avastamisel ka AIS (Automatic Identification System). See töötab laitmatult ja hoiatab kellahelinaga suuremate laevade eest. Tuleb õppida selgeks, mis on CPA ja TCPA. Kaur hakkab minu juhiste järgi täitma logiraamatut. Turvalisuse huvides ja täieliku ülevaate saamiseks paneb ta igal täistunnil kirja meie kiiruse, asukoha koordinaadid, kursi, loginäidu, tuule suuna, tugevuse ning kokkuvõtlikud märkused eelnenud tunnil nähtust ja juhtunust. Olles veendunud, et kapten Kauril ja navigaator Veljol on kontroll ja arusaamine meie laeva ja teiste laevade asukoha kohta, julgen minna rahuliku südamega magama. Meremeeste öö on töine.

Hommik on kena. Päike paistab sinise taeva all ja esimesed delfiinid saadavad laeva. Teeme hommikuputru, teed ja kohvi. Laevaelu rutiin hakkab vaikselt ilmet võtma. Kaur ja Veljo on hästi vastu pidanud. Ma ei tähelda erilisi unevõla märke. Kui, siis natuke uimasust. Mina lähen nüüd rooli ja lasen mehed magama. Korralik uni on neile kosutav. Lõunasöögi järel on kapten ja pootsman valmis uuteks tegudeks. Parema saalingu alla tõuseb Itaalia lipp. Seal olnud Horvaatia lipp läheb vasaku saalingu alla. Mõeldes homsele lõunasöögile, mis tuleb ka veel merel teha, panen külmikus oma aega oodanud sealihatükkidele soola, pipart, küüslauku, sidrunimahla ja õli. Loodan, et järgmised 24 tundi marinaadis vedelemist teeb liha pehmemaks.

Kas see on kapteni käsk?

Koidab juba teine hommik merel. Tuult on vähe. Mootoriurina saatel hoiame endiselt kurssi 150 kraadi. Sinine taevas, soe päike ja teadmine, et sihtsadam St.Maria Di Leuca on ainult mõne tunni kaugusel, tekitab laevas mõnusa lõbusa ja muretu meeleolu.

Meie rahu rikuvad paar üle lendavat sõjalennukit. Möödub üks rannavalvelaev. On näha, et keegi kiikab meid binokliga. Üle lahe on silmagagi katsuda Albaania mäed. Kaugemal lõunas on aga juba Aafrika. Põgenikeprobleem on siin suur. Oht õnne või viimast otsa ootavatele inimesi täis parvele otsa sõita on täiesti olemas.

Kauril ja Veljol on sildumine käpas. On olnud selline mõnus rahulik päev õnneliku
maabumisega Itaalia õdusas linnakeses.

„Mayday”. Õppused jätkuvad!

Ärkan hommikul meeste rõõmsa jutukõmina peale. Mootor on vait. Laev liugleb ja kihutab soodsas tihttuules. Kaur ja Veljo purjetavad ning nende suunurgad on kõrvuni. Kõik sujub.

Hoiatan mehi kergelt ette peatselt saabuvast uuest õppusest. Hõikan: „Mehed, siin all messis on juba meeter vett. Mul on tunne, et upume!” Umbes kolme minutiga on Kauril kõik vajalikud asjad parve kaasavõtmiseks kokpitis. Raketid, kott koos toidu ja veega ning laeva träkker, satelliidi kaudu abi kutsumise süsteem „Find Me Spot” kaasahaaramiseks valmis. Päästeparve õppuse käigus me vette ei viska. Samal ajal harjutab Veljo selleks ajaks välja lülitatud VHF raadioga hädaabikutsungit. Mayday-Mayday-Mayday kanalil 16 − rahulikult. Teeme õppusest väikese kokkuvõtte ja jätkame toredat purjetamist. Meremeestel pisut enesekindlam tunne sees ja minul süda rahulikum. Päikseloojangul tervitab meid ilus vaikne sadam Roccella Ionica. Loomulikult on sildumismanööver nüüd juba veatu ja minu vahelesegamist pole vaja.

Kapten Kaur keerab laeva kreeni

Mulle meeldivad varahommikud. Täna, reedel, külvab tõusev päike Marina di Roccella sadama üle uue värske energiaga. Rahulikult loksuv merevesi, kergelt õõtsuvad sadamasillad, sildumisotsad, mis lõtvudes puudutavad veepinda, ja tagasi pingule tõmbudes veepinnale kukkuvad piisad. Sadamakai, kivid, hooned, kõnniteed. Kõik on vaikuses ja valmis startima uueks toimekaks päevaks. Siis ärkavad laevad ja siis meremehed. Nii ka meie. Naudime selles idüllis kohvi ja munaomletti. Nii uus päev algabki. Podisev mootor annab märku, et aeg on otsad lahti päästa.

Kapten Kaur liigseid sõnu ei kasuta, meeskond oskab lugeda tema kavatsusi nendetagi. Enne suurele merele minekut paneme tanki diislit täis. Kütuse hind oli siin juba 1,6 eurot, mis on pea 70 senti kallim kui eelmises sadamas. Puhub maatuul − hommikubriis, mis kohati on rohkem kui 10 m/s. Paremal halsil, lahedas  tihttuules, vööriga madalaid laineid lõigates, saavutame hetkeks kiiruse 10 sõlme. Laev on kreenis ja meeskond õnne tipul.

Meeleolu tõstab tavapärasemast kõrgemaks ka teadmine, et see on minu viimane päev kangelasteks saanud meremehi koolitada. Juba homme ja edaspidi peavad nad täisvastutuse enda õlgadele võtma ja kõigega igas olukorras ise hakkama saama. Mul on anda neile veel viimased oskused ja kogemused. Kuidas võimalikult ohutult halssida? Taganttuule- ja lainega sõitmisel kaasnevad ohud. Sellistes oludes roolides peab olema eriti tähelepanelik, valvas, osav ja kiire. Palun purjed peale tõmmata ja kaldale lähemale loovida, et siis hiljem saaksime jälle tagasi, halssimise ja roolimise harjutamiseks, allatuult keerata.

Mehed on nüüd valvel nagu adrenaliini täis ja rünnakuks valmistuvad tiigrid. Targalt ja rahulikult keerab Veljo laeva ahtri üle tuule ja Kaur toimetab kribinal-krabinal kõigi otste ja sootidega. Kerge põmm ja poom ongi üle viidud. Nüüd vasakul halsil sõites analüüsime tehtu korra veel läbi. Mehed vahetavad positsioonid ja teeme sama manöövri tagasi. Keerame tagasi kursile, mis viib meid Sitsiilia suunas, Messina kanalisse ja samanimelisse linna.

Itaalia mägise ranniku lähedal saame kogeda, kuidas tuul hetkega ära kaob ja hakkab siis tunnike hiljem järsult uuest suunast puhuma. Rahulikku aega ja siledat vett kasutame ära lõuna valmistamiseks. Hommikul marinaadi pandud, Itaalia mägede vahelt ise korjatud rosmariiniga tugevalt maitsestatud liha küpseb ahjus jälle maitsemeeli hellitavalt hõrguks. Lisaks eestimaiselt kodune keedukartul, jahukaste ja värske salat päikest täis aromaatsete tomatitega.

Väina jõudes kinnitab 3 sõlmele langenud kiirus tugevat vastuhoovust. Messina kanal on tuntud oma tugevate tuulte ja hoovuste poolest. Siin sõites tuleb kasuks teadmine, kuidas väga sügavas, kohati üle 1000-meetriste järskude kallastega väinas veed liiguvad. Kui keskel liigub veemass lõuna suunas, siis kallaste lähedal põhja suunas ning vastupidi.

Keerame kursi nii, et liigume meie kiirust pärssivast merejõest pärihoovusesse. Hiljem, Sitsiilia rannikul hoiame tagasi kalda alla. Selleks ajaks oli veemass oma suunda muutnud. Mootori pöördeid muutmata saime Itaalia rannikul olnud 3 sõlmest 6 ja hiljem isegi 7–8.

Hakkab hämarduma. Tiheda liiklusega kaubateel on abiks AIS, aga ega see iga
laeva eest ei hoiata. Öösel on linnatulede taustal teisi laevu silmaga väga raske eristada. Seepärast on mitu silmapaari pidevalt seiramas vett ja rannikut. Just hämaras soovitan sellistes oludes kasutada ka binoklit.

Ööpimeduses paari sektortule järgi orienteerudes leiab Kaur kenasti üles Messina jahisadama kitsa sissesõidu. Sildub koos Veljo ja vastu tulnud üliaktiivse sadamamadruse abiga nagu vana proff. See viimane mees muidugi rohkem segab otste sidumist, kui et aitab. Sahmib nendega edasi-tagasi. Ma olen meestele sellistest tüüpolukordadest juba ammu palju jutustanud. Ikka kipuvad nad käskima: „Viska, viska!” Nii ka meile vastu tulnud kohalik kunn, upitab end silla äärel kärsitult laeva poole ja viipab paaniliselt, et ma selle ahtri otsa temani lennutaks, aga ei. Seda ei tohi teha ning see ei kuulu hea ja osava sildumise juurde. Tean, Kaur on piisavalt kogenud, laseb laeva poordi lähemale, nii et Veljo saab mugavalt koos vööriotsaga sillale astuda ja mina ulatan ahtriotsa käest kätte anda. Kartuses, et kogu kehast välja sirutatud kätega mehike kaotab tasakaalu, siiski viskan meetrike varem nõutud otsa.

Olemegi Messinas, Sitsiilias.

Tekst: Elmo Saul
Fotod: Merike Toomet

2 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga