Kolm talve Antarktises

Kuibõševi oblastis 1952. aastal sündinud meteoroloog Vladimir Gussev on Eesti polaarklubi liikmetest üks kõige rohkem Antarktikas talvitunud mees – kolm hooaega. 1981–1983 oli ta Leningradskaja jaamas, 1984–1986 Vostokis ja 1990–1992 Molodjožnajas. Praegu on Vladimir väljateenitud pensionil, elab Tallinnas, suved veedab Narva-Jõesuus. Tiit Pruuli vestles Vladimiriga noist ilusaist aastaist Antarktikas.

Alustame, Vladimir, päris algusest. Kus te sündinud olete?

Venemaal.

Venemaa on suur ja lai, kus täpsemalt? Kas olete polaarpiirkonnast pärit?

Lõuna-Venemaalt Kuibõševi, praeguse nimega Samara oblastist. Seal oli üks Komsomolski-nimeline linnake, mis tänaseks on saanud suure Togliatti linna osaks. Mu isa oli hüdrogeoloog ja pärast instituudi lõpetamist sai suunamise sinna ning töötas Kuibõševi Gaasis.

Teie, noor inimene, sündisite mis aastal?

1952. aastal. Eelmisel sajandil.

Kuidas sattusite Komsomolski linnast Antarktikasse?

Väga lihtsalt. Lõpetasin Leningradi Hüdrometeoroloogia Instituudi, sain suunamise Tallinna. Tol ajal hakati lennujaamadesse rajama automaatseid ilmajaamu, vaja oli spetsialiste, Eestis selliseid ei olnud. Mind kutsus Eesti NSV Ministrite Nõukogu välja ja nii mind siia „vabatahtlikult sunnikorras” suunati.

Mida te Tallinnast arvasite?

No suunati, siis suunati, mis teha.

Mitte kõige hullem paik?

Nojah, mitte kõige hullem. Tõsi küll, tahtsin põhja poole sattuda, püüdsin vastu punnida, aga mulle öeldi, et vaja siia tulla, no mis teha…

Tahtsite põhja poole sattuda? Miks?

Tõmbas kuidagi, ilmselt tundus romantiline.

Tallinnast on Antarktika siiski üsna kaugel.

Seda küll. Jõudsin mõnda aega siin töötada ja mitu mu kursusekaaslast läksid selle ajaga juba Antarktikasse. Nooruses suheldakse ju tihedalt, kohtusime ja uurisin, kuidas Antarktikasse saada, milliseid dokumente on vaja, kogusin need kokku ja saatsin Leningradi Arktika ja Antarktika Instituuti. Seejärel vormistati dokumendid, läbisin meditsiinilise komisjoni ja kursused Laadoga järve ääres, kus oli väike baas.

Seega olid spetsiaalsed kursused neile, kes lendasid Antarktikasse?

Jah. Asi näeb välja nii, et uurimisjaamas oled omal alal ainukene spetsialist, mina lendasin esimesena Leningradi jaama. Täidad nii ülemuse, insener-meteoroloogi ja ka ehitusmeistri ülesandeid. Pead kõigega üksi hakkama saama, keegi ei tule sinu eest midagi parandama. Eks muidugi aidatakse, aga üldjoontes pead teadma ja hakkama saama.

Mis aastal see oli?

1981.

Kas seda organiseeris Arktika ja Antarktika Instituut?

Jah, kureeris legendaarse Rudolf Samoilovitši poolt 1920. aastal rajatud instituut Leningradis. Instituut tegutseb siiani, see on üle viidud praeguseks Beringi tänavale ja sellel on nüüdseks oma hoone.

Tähendab, te ise tahtsite Antarktikasse minna, teil olid kontaktid selles instituudis?

Ega seal midagi keerulist ei olnud, läksin kaadriosakonda ja nii see läks.

Esimest korda sattusite Antarktikasse 1981. aastal. Millist marsruuti mööda sinna jõudsite?

Marsruut oli väga huvitav. Ekspeditsioon algas 21. oktoobril, see on selline õnnelik kuupäev. Sõitsime Leningradist rongiga Odessasse, seal istusime ümber valgele laevale „Baškirija”.

Mida see valge laev tähendab?

See ei olnud kaubalaev, vaid reisilaev, kasutatakse sellist terminit. Uhke laev oli. Esimene peatus oli Aafrikas asuvas Hispaaniale kuuluvas väikeses linnas nimega Ceuta. Praegu räägitakse, et see linnake on hädas Euroopasse tungivate aafriklastega.

Siis sõitsime Kanaaridelt läbi, võtsime vett peale ja tankisime. Seejärel ületasime Atlandi, kus toimusid Neptuni pidustused, mille programm oli väga hea, oma inimeste poolt läbi mõeldud ja ette valmistatud etteasted originaalluuletustega. Inimesi oli palju, kolmesaja ringis, lisaks veel meeskond.

Esimene peatus oli Lõuna-Ameerikas, täpsemalt Brasiilia Recife’i linnas.

Ka meie liigume oma algaval Antarktika-ekspeditsioonil sealt läbi.

Recife on hiiglasuur ja, nagu räägiti juba nõukogude filmis „Briljantkäsi”, suurte kontrastide linn. Nägime seal kõike, nii vaesust kui ka rikkust. Meelde jäi veel see, et tänav on iga viiekümne või saja meetri tagant tõkestatud kalavõrkudega ja poisid taovad jalgpalli. Mööda tänavat kõndides võid kohata kuni kümme eri võistkonda. Mind tõeliselt hämmastas, et seal oli nii kooliõpilasi kui ka peaaegu täiskasvanuid ja mängus ei pruukinud olla isegi pall, vaid purgid või mis iganes. Kõik sõltus sellest, kui rikkad olid vanemad. Selles linnas olime kokku paar päeva.

Siis võtsime kursi juba Antarktika suunas. Järgmine kütuse ja veevõtupeatus oli meil Montevideos. Seejärel jõudsime juba Lõuna-Georgia saare keskusesse  Grytvikenisse. Võtsime pardale ainult vett, sest seal tuleb otse mägedest puhtaim vesi ja see on tasuta. See on huvitav endiste vaalapüüdjate külake XX sajandi algusest. Norrakate poolt asutatud, siis käest kätte käinud, kord norrakate, kord jaapanlaste käes ja siis veel kellegi käes. Seal olime umbes kolm päeva.

See on kuulus kant sellepoolest, et kui 1915. aastal Ernest Shackletoni laev triivjääs purunes, siis õnnestus osal meeskonnaliikmetel pääseda asustamata Elephant Islandile. Sealt sooritasid Shackleton ja ta viis kaaslast tõesti kangelasliku merereisi pisikeses paadis Lõuna-Georgia lõunarannikule. Nad matkasid üle jäise ja mägise saare ning organiseerisid Grytvikenist päästeoperatsiooni mahajäänud meestele.

Briti teadlased olid seal ka meie ajal ja on praegugi. Meil vedas, et meid kutsuti külla sealsesse Georgia lahes asuvasse inglaste uurimisjaama − see oli nagu kahekorruseline allveelaev koos kõigi mugavustega, vee, tualeti ja kanalisatsiooniga. Küllaltki huvitav oli, nägime, mida ja kuidas nad uurivad. Inglased rääkisid, et kunagi ammustel aegadel kütiti seal hullumeelne arv vaalu, isegi kuni kümme vaala päevas. Ma ei tea, kuivõrd see vastab tõele, aga nii nad rääkisid. Seal on hiigelsuured tsehhid vaalade töötlemiseks.

Mina nägin samasugust vaalaküttide mahajäetud asulat Deceptioni saarel Antarktika poolsaare lähedal Lõuna-Shetlandi saarestikus.

Ainukene päris tervena säilinud hoone oli neil kirik, kus käia palvetamas. Ülejäänu oli enam-vähem heas korras. Kui katus on terveks jäänud, siis on kõik hästi. Oli selline tunne, justkui inimesed oleksid kiiresti kohvrid pakkinud ja ära läinud.

Tegelikult juhtus sealsete vaalapüügijaamadega see, et XX sajandi keskpaigaks oli nii palju vaalu hävitatud, et sel äril polnud seal enam mõtet. Õnneks hakati vaalapüüki mõne aja pärast ka piirama.

Edasi võtsime kursi Nõukogude Liidule kuuluvale Bellingshauseni uurimisjaamale King George Islandil, see oli esimene peatus. Seal siis tulid laeva talvitunud poljarnikud, panime värske meeskonna maha ja liikusime Molodjožnaja jaamani. Seal läks sealne meeskond maha, vana meeskond tuli peale ja liikusime edasi Mirnõi jaama, kus istusime ekspeditsioonilaevale „Mihhail Somov”. Pidime jõudma Leningradskaja ja Russkaja jaamade juurde, aga reisilaevaga sinna ei saanud, jääd oli palju. Somov viis meid Leningradskaja juurde, kalda lähedale ta ei saanud, nii et helikopterid tulid vastu ja viisid meid jaama.

Kirjeldage natuke Leningradi jaama, mis teile siis aastaks ajaks koduks sai.

Jaam asub nunatak’il. Sõna pärineb Gröönimaa eskimotelt ja tähistab kaljuliiki, mis on küllaltki kõrge, umbes 300 meetrit. See on nagu hiiglaslik saar, mis tuleb jää seest välja, ühest küljest on see peaaegu 90-kraadise kaldega, teisest küljest lauge.

Leningradskajas talvitus 15 inimest. Sealne jaam oli väike, toimusid meteoroloogilised, geofüüsilised uuringud, ilma uuriti ka sputniku abil, olid astronoomid ning magnetoloog. Pooleteise aasta pärast läksin Vostokile, seal oli meid 30 inimest. Molodjožnajal oli meid 120 ringis, see on hiiglasuur Antarktika asustus. Vostokil oli uuringute kompleks siiski palju suurem,Leningradskajas oli ainult üks meteoroloog, aga Vostokis kaks.

Molodjožnaja on nii suur jaam, et seal võib vabalt ära eksida, eriti siis, kui väljas on lumetorm. Siis tohib käia ainult nii, et hoiad tee ääres olevatest nööridest kinni. Teisel päeval, kui ma jaamas olin, käisin lõunal. Tagasi tulles oli alanud pinnatuisk − alla 100 meetri minna, aga ei leia õiget teeotsa üles.

Rääkige, mis tunne on olla terve aasta koos 14 võõra inimesega?

Täitsa normaalne, ütlen ausalt. Olen soojades suhetes nendega praegugi, aga paljusid juba praegu ei ole, kes on hukkunud, kes lihtsalt surnud.

Kas said surma Antarktikas?

Ei, said surma 1990ndate heitlikus ühiskonnas, nõmedas olukorras Peterburis.

Kui noored-vanad mehed Antarktikas töötasid?

25–50 aasta vahel.

Kumb on raskem, kas see, kui su lähedal on inimesi rohkem või vähem?

Ütlen nii, et kõige õnnelikum talvitumine oli mul Vostokis. Olime nagu üks pere. Alati koos, oli siis sünnipäev või mõni muu pidupäev. Molodjožnajal mul sellist tunnet ei olnud, see oli nagu üks suur kolhoos. Alles talvitumise lõpupoole hakkasid inimesi nimepidi ära tundma. See oli ju nii suur jaam ja koosolemise ajad ei langenud kokku − kes tuleb varem sööma, kes hiljem. Ainukene koht, kus kokku saime, oli pime riietusruum. Seal sellist vennastumist ei toimunud, aga Vostoki inimestega suhtleme siiamaani. 2015. aastal kohtusime, siis täitus 30 aastat Vostoki ekspeditsioonist.

Mida oli kõige raskem taluda, kas kliimatingimusi või oli keeruline psühholoogiliselt vastu pidada?

Pigem tekkisid psühholoogiliselt rasked hetked. No kliima, mis seal ikka… Huvi pärast proovisin järele, mis tähendab 200-kraadine kliimamuutus, sõbrad Vostokil kütsid sauna 120 kraadi peale ja väljas oli –80 kraadi. Panin sussid jalga ja jooksuga terrassile. Suu katsin kinni, et õhku mitte sisse hingata. 20 sekundit pidasin vastu, selline tunne oli, et kohe muutun jääpurikaks, ja siis jooksuga tagasi sauna.

Leningradi jaamas sellist tunnet ei olnud, seal lihtsalt viskasid südamerahus leili ja jooksid välja, hüppasid lumme, ainult lumi pidi olema värske. Vostokis ei saanud lumme hüpata, seal oleks ennast vigaseks hüpanud, seal on ju kõrged kaljud. Ja eks meie hoonete lähedal oli lumi ka määrdunud – elektrijaam ja tehnika ajasid kütust ja tahma välja.

Kuidas pimedusega, kas see mõjub närvidele?

Mõjub küll. Minule isiklikult mõjus halvemini isegi polaarpäev, mitte polaaröö. See oli õudne. Polaaröö kestab Vostokil neli kuud ja see lööb rütmi segamini. Lähed voodisse, peaksid magama jääma, aga ei tule midagi välja. Vähkred ja vähkred, tõused üles, kõnnid ringi ja lõpuks alles suigud kuidagi. Polaarpäev on veel hullem. Päike käib kogu aeg ringi, tegime spetsiaalsed pimendavad kardinad, et ühtki kiirekest läbi ei laseks. Magama peab pimedas, see on teaduslikult tõestatud fakt. Kõige ideaalsem oli siis, kui oli nii öö kui ka päev. Siis oli väga hästi, läksid magama ja uinusid kohe. Loomulikult on päikese mõju inimesele suur.

Kas tuulega on kerge toime tulla?

Ei, ka tuult on raske taluda. Sõltub muidugi, milline tuul täpselt on. Leningradskajas oli meil mõnikord tuult keskmiselt 40–45 meetrit sekundis, pluss veel kõvemad puhangud. Seista pole võimalik, see on selge, aga ka hingata on väga raske. Kõige hullem on siis, kui vaatad aknast välja, päike paistab, ükski lumehelbeke ei lenda, pinnatuisku pole – oh kui ilus ilm. Lähed välja tööle ja seal on 25-meetrine rajutuul. Väljas on –20 kraadi. Ja siis pead tegema instrumentide juures näiteks mingit peenemat tööd, mis nõuab kinnaste äravõtmist – viie sekundiga on sõrmed tuimad ja liikumatud. Fotosid tuli teha väljas imekiiresti ja siis fotoaparaat kohe riiete alla ära peita.

Mida tegite rutiini peletamiseks?

Ilmaasjata ei öelda, et kõige suurem defitsiit terves maailmas on inimliku suhtluse puudus. Meil olid uurimisjaamas väga huvitavad inimesed täiesti eri erialadelt. Suhtlesime ja rääkisime anekdoote, sellest ei tüdine. Aga kui suhtlust ei ole, siis on muidugi halvem.

Kõigil oli oma hobi. Igaüks midagi meisterdas, täiesti erinevaid asju. Paljud tegelesid fotograafiaga.

Kui tihti saite koduga sides olla?

Telegramme sai saata pidevalt, kord kuus oli ette nähtud raadioside.

Kas alkoholiga koduigatsust peletasite?

Muidugi tarbisime, päris ilma selleta oleks väga raske olnud.

Milline oli norm?

Sünnipäevi peeti koos ja normiks oli pudel kolme inimese peale. Sõjaajal said narkomlased (rahvakomissariaadi töötajad – toim.) 100 grammi, meil oli natukene rohkem. Alkoholi võtsime ainult õhtusöögi ajal, päevasel ajal ei tarbinud kunagi.

Mulle Andres Tarand kunagi rääkis, et tehnika ja seadmete jaoks kasutati piiritust, mida mõnikord kirjutati maha ka inimeste jaoks…

Jah, kasutasime puhast piiritust. Mõnikord palusime seda meie uurimisjaama juhilt Vladislav Biguzovilt.

Vähe sellest, et meil vedas ekspeditsiooniga, meil vedas ka kahe inimesega. Nad kas võivad talvitumise lõplikult ära rikkuda või selle tõeliseks peoks muuta. Üks neist oli seesama Vostoki uurimisjaama juht Biguzov. Ta oli lihtsalt suurepärane ülemus. Esiteks oli ta suurepärase huumorisoonega ja teiseks entsüklopeediliste teadmistega. Ta korraldas töö nii, et kõik tegid kõike ilma igasuguse nurinata. Täpne ja korrektne, töötegemist nõudis mitte väga rangelt, aga sellisel viisil, et keelduda ei olnud võimalik.

Teine inimene, kes võis peo ära rikkuda või vastupidi, oli kokk. Tarkpea ja haruldus, minust veidi noorem ja nägi välja nagu Rambo. Ta organiseeris isegi jooksuvõistlused Vostokil, aga seal oli ju kõrgust peaaegu 4000 meetrit. Need kes ei tea − Vostok paikneb kõrgmäestikus, 3500 on seal võrdne 4500-ga. Meil oli pidev hüpoksia, pidevalt oli tunne, et hapnikku ei jätku.

Pöördume tagasi nende kahe inimese juurde. Ülemusest sõltub tõesti palju, Biguzov oskas meid nii kokku liita, et me siiamaani oleme sõbrad ja kohtume. Meil ei olnud omavahelist hõõrumist ja kui midagi ka oli, siis praegu meenutame seda muigega. Seda ei ütleks aga teiste jaamade kohta. Mis seal ikka salata, on olukordi, kus inimesed pärast ekspeditsiooni ei taha üksteist nähagi.

Kas nende kolme talvitumise ajal tekkis ka tõeliselt raskeid või ohtlikke olukordi?

Minul jumal tänatud mitte. Meil Vostokis oli üks erakorraline juhtum 27. ekspeditsioonil diiselelektrijaamas. Imekombel läks nii, et inimesed ei saanud kannatada. Olin ainukene tunnistaja, kes seda otseselt pealt nägi. Oli minu valvekord köögis, minu kohustuste hulka kuulus ka 1950ndatel ehitatud vanas majas käia, mis oli täiesti lume all. Seal olid kunagi nii eluruumid kui ka majandusruumid, mahult oli see küllalt suur. Nagu jääkoobas, seal oli kogu aeg pidevalt külm, –56 kraadi. Seal oli filmoteek, Vostokil oli umbes tuhat filmi. Igal aastal toodi sinna uusi filme.

Sel korral olin just Salvo kelguga majast filmi toomas, hakkasin just maja ust avama, minust paremale jäi elektrijaam. Samal hetkel toimus seal plahvatus ja tulesammas kerkis õhku.

Mis siis juhtus?

Nii nagu on tavaks öelda, oli jälle tegemist inimliku veaga. Polaaröö temperatuuriga oli kütust vaja soojendada, selleks kasutati spetsiaalset termoelektrilist põletit (ТЭН), umbes nagu näiteks praegusel ajal boilerites põletid. Põleti uputati nagu ahju ära, et see seal kütteainet soojendaks. Eelmine vahetus oli seadme välja lülitanud, põleti võeti ahjust välja, aga ei pandud enam sisse tagasi. Uuel vahetusel puudus selle kohta info, nad lülitasid seadme sisse, aga põleti oli väljas õhus ja hakkas seal kuumenema. Õnneks midagi muud ei juhtunud peale plahvatuse, keegi kannatada ei saanud. Mina jooksin selle peale raadiosaatja juurde ja andsin teistele tulekahjust teada. Teised veendusid, et see ei olnud nali ja andsid tuletõrjehäire. Kui tuletõrjehäire on pidev, siis on igaühel täpselt teada, mida teeb.

Kirjeldage veidi uurimisjaama territooriumi. Teid oli seal 30 inimest, aga kui palju oli maju?

Kogu territoorium oli suur, aga elumaju oli kokku neli. Majade vahe oli umbes 25 meetrit. Meteoroloogiahoone ja raadiosidehoone vahele jäi umbes 100 meetrit. Puurijate majad ei olnud ka kaugel. Üldiselt olid muud hooned hajutatult suurel territooriumil.

Ja kui häirekella anti?

Rahvas tormas, meie koos kolleegiga vedasime 50-liitrist tulekustutit. See oli raske ülesanne, sest ümberringi käis sagimine, transport kogu aeg liikus, lumi oli nagu vatist ja kogu aeg vajusid poole põlveni lumme. Üritasime joosta, aga mis jooksmisest siin juttu saab olla, tegime kolm korda peatuse, et puhata ja hinge tõmmata. Tavaelus oleksin tulekustuti üksinda õlale tõstnud ja kohale vedanud.

Mida rasket veel mäletate?

No mu viimase talvitumise ajal juhtus nii, et laeval „Mihhail Somov” olid 1991. aastal probleemid mootoritega, ta ei saanud eelmisele vahetusele järele tulla ja kaks meeskonda pidid osaliselt koos elama, toit hakkas otsa saama. Siis organiseeris polaaruurija ja okeanograaf Artur Nikolajevitš Tšilingarov, kes oli juba 1985 Somovi päästeoperatsiooni organiseerimise eest saanud Nõukogude Liidu kangelaseks, lennureisi Antarktikasse. See oli 1991 – tormine aeg Venemaal, putš oli just toimunud –, Tšilingarov tuli tohutu transpordilennukiga IL-76. Ta tõi kohale ajakirjanikud ja toiduained. Ma sain elus esimest korda banaani. Milline maitse, seda mäletan siiamaani. Tšilingarov viis siis lennukiga osa eelmise vahetuse mehi ära.

Üldiselt tundub selles vanuses siiski kõik lihtne ja kerge. Ka Antarktikas talvitumine.

Tekst: Tiit Pruuli

Fotod: erakogu

Kaart: Asko Künnap

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga