Kliimateadlane ja geograaf Timo Palo leiab, et meil on Norralt nii mõndagi õppida.
Mis märksõnad sulle Norra ja norrakatega seoses spontaanselt esimese hooga pähe tulevad?
Ennekõike on nad muidugi täielikult õue suunas orienteeritud rahvas – friluftsliv ehk meie keeli elu lageda taeva all. Teist sedavõrd suure looduses ringi uitamise kirega rahvust tänapäeva lääne kultuuriruumist ma nimetada ei oskaks.
Siinkohal paar lugu. Kui kord sõber Auduniga Lillehammeri ümbruses tema lapsepõlveradadel käisime, siis näitas ta mulle neid kohti, kus ta kamraadidega redutas, kust kala püüti, kus asus lõkkeplats jne. Sedasi võisid nad omapäi looduses veeta päevi ja teinekord öidki. Vajaduse korral saadeti siis vanematele naabrimehega sõna, et nood poistele metsa toidupoolist juurde saadaksid.
Teinekord kõndisin Oslos uduvihmasel sügishommikul (klassikaline Norra ilm muide) hotellist teaduskonverentsile ja möödusin ühest lasteaiast. Pilt, mis avanes, oli niivõrd Norra kui üldse olla sai. Lapsed, riietatuna kenasti kummeeritud ülikondadesse, istusid sõna otseses mõttes lompides (novembri temperatuuriga vesi) ja mängisid seal nii, nagu mängiksid lapsed igal muul ajal. Norralaseks kujunetakse maast madalast.
Raske on leida õigemat eestlast iseloomustama jäist ja lumist Norrat, eriti Norra arktilist piirkonda. Koos norraka Audun Tholfseniga tegite 2012. aastal 1620-kilomeetrise jalgsiretke põhjapooluselt Teravmägedele ning jõudsite Guinessi rekordite raamatusse. Kirjelda palun veidi Norra polaaruurimise võimsat fenomeni, see on norrakatele nii oluline.
Norralased on rahutu, uudishimulik avastajahingega mererahvas. Nad on läbi aastasadade oma geograafilisest asukohast tingituna viimistlenud täiuslikkuseni oskuse trotsida kapriisseid ja ebameeldivaid ilmaolusid, õppinud hakkama saama vähesega. Pole teist rahvust, kes polaaruurimisega kaasas käivatesse raskustesse ja väljakutsetesse paremini sobituks kui norralased. Norra polaarsaavutused olid oluliseks impulsiks nende rahvuslikule ärkamisajale. See ühendas rahvast nii nagu ei miski muu varem ja on üsna loomulik, et sel moel sai polaaruurimisest Norra rahva jaoks palju enamat kui teadus-avastuslugu. Sellest sai rahvuslik uhkus, kultuuripärand, mida põlvest põlve edasi kantakse.
Teravmäed kuuluvad Norrale, kuid asuvad Põhja-Jäämeres. Saarestiku suurimat asulat Longyearbyenit nimetatakse ka Norra arktikapealinnaks. Kuidas seal olles on tunda Norra kohalolu?
Valdav osa selle elanikkonnast on tõesti norralased. Samas on Longyearbyen siiski võrdlemisi rahvusvaheline paik, kuhu kas turismi, teaduse või mõnel muul põhjusel on sattunud/satub inimesi paljudest riikidest. Seega ühe Arktika ääremaa kohta üllatavalt rahvusvaheline asula, kus inglise keel on norra keele kõrval võrdlemisi levinud. Muus osas on see aga nagu Norra ikka, oma tavade ja kommetega. Norrale omaselt on reeglid ja piirangud, eriti mis puudutab loodushoidu, väga selgelt paigas.
Svalbardil, mis koosneb Teravmägede saarestikust, Karusaarest ja teistest saartest, elab umbes 3000 jääkaru. Milline on jääkarude olukord?
Barentsi mere piirkond on üks enim soojenenud piirkondi Arktikas ja jääd on siin aastatega tublisti vähemaks jäänud. Iseäranis problemaatiline on talve esimene pool, kui nüüd juba valdaval osal aastatest saarestiku ümbruses merejääd ei tekigi. Eriti oluline on jää sel perioodil emakarudele, kes vajavad ligipääsu poegimisaladele. Jääkaru on küll hea ujuja, aga pikad distantsid pole tiinete jääkarumammade jaoks. Praegu on karudel siiski veel võimalus liikuda rohkem itta Franz Josephi maa suunas, kus jääolud paremad.
Kui tõsiselt võtab Norra kliimamuutuste teemat ning millised on tegevused selles suunas?
Kui vaadata mingeid arvnäitajaid, siis Norra on selles vallas ilmselt üks eesrindlikumaid: transpordi elektrifitseerimine, kõrge elektriautode osakaal, 98% elektrienergia tootmisest tuleb taastuvatest allikatest, aga tõsi on see, et neil on ka ressurssi seda rohelist pööret juhtida. Loodus on selles mõttes helde olnud. Ainuüksi hüdroenergia moodustab väga suure osa Norra taastuvenergiast. Ja siis tuleb muidugi nafta ja maagaas, mis Norra tõeliselt rikkaks tegi. Kuid seda hüve pole arutult kasutatud. Sellega on rajatud tuulikuid, toetatud rohepöörde ja säästva arengu sihte laiemalt, aga ka muudetud ühiskonda võrdsemaks ja õiglasemaks.
Nõudlus Norra nafta ja gaasi vastu on seoses Venemaale kehtestatud sanktsioonidega tunduvalt tõusnud ning Norra on ka lubanud oma tegevusi selles vallas intensiivistada. Mida see looduse seisukohalt tähendab?
Praegune geopoliitiline olukord on paraku tõesti selline. Raske öelda, kui kaugele (ka geograafilises mõttes põhja suunas) Norra selles osas läheb, aga tõsiasi on see, et kui mingi barrel või kuupmeeter on kusagil puudu, siis kui see ei tule Norrast, tuleb see kusagilt mujalt. Lõppude lõpuks on kliimasüsteem meil kõigil ühine ja nii kaua kui eksisteerib vajadus, leidub ka pakkuja. Seega tarvis on vähendada vajadust. Norra puhul me vähemalt teame, et naftatulu on kasutatud vastutustundlikult puhtama ja parema tuleviku nimel läbi maailma suurima riikliku investeerimisfondi. Räägitud on ka uue fondi loomisest, mis peaks aitama teistel riikidel süsinikuneutraalsust saavutada. Kuid eks see ole ikkagi lõpuks Norra jaoks moraalne dilemma – kui palju head võib teha ilma halba tegemata.
Norra ja suusatamine käib justkui lahutamatult kokku. Kas suuskadel matkamisel on eriline võlu ja kus kandis võiks toreda suusamatka ette võtta?
Lihtsamaid perega matku võib teha praktiliselt iga suusakeskuse ümbruses, kus enamasti on ulatuslik suusaradade võrgustik. Ka rahvusparkides on hooldatud radu ja hooaeg seal algab tavaliselt märtsis. Sisseaetud radadel on alati lihtsam alustada. Toredad paigad on mitte väga karmi reljeefiga lauged mägiplatood. Põhimõtteliselt leiab rahvusparkide servaaladelt lihtsamaid radu ja mägisemat ihates tasub liikuda rohkem rahvusparkide siseossa. Küsisin kord sõber Audunilt Lillehammeri radadel sõites, et kui palju siin õigupoolest neid radu ühes võrgustikus kokku on. Ta vastas, et ühtejutti sõites oleks nädalaga võimalik enam-vähem kõik läbida. Seda siis vaid Lillehammeri ümbruses.
Kuhu sa koos perega Norras sammud seaksid? Mida peaks tingimata nägema ja kogema?
Mind ja minu poisse tõmbab ikka rohkem mägedesse. Nii et mägipiirkonnad. Ega Norras väga ilma mägedeta saagi. Kogu riik ongi ju kitsale alale mäestiku ja Atlandi ookeani vahele surutud. Mullu suvel sai perega käidud Rondane rahvuspargis. Selline hea kompaktne mäestik päevamatkadeks, kus kõrgemad tipud kõik üheskoos. Võimaluse korral tasub ka põhja poole vaadata.
Mida eestlased saaksid norrakatelt õppida?
Ühiskonnana ehk rohkem sallivust, võrdsust ja hüvede õiglasemat jaotumist. Kui vaadata aga Norra looduse- ja liikumisarmastuse sisse, siis käivitavaks jõuks võiks olla soov olla homme tervem, tugevam ja värskem kui eile, seejuures nautides seda kõike sõprade ja pere seltsis. Kui seejuures mõni innukam ja andekam nakatub spordipisikuga, siis on see lisaboonuseks. Aga saavutussport ei peaks olema käivitavaks jõuks ehk liikumise eesmärk omaette.
Tekst: Stina Eilsen
Foto: Shutterstock
***
Lugemissoovitus
Anne-Catharina Vestly
Vanaema ja kaheksa last metsas
Tõlge Elvi Lumet, Eesti Raamat 1971
Enne kui jõudsin Norra maadeavastajateni, lugesin ma lugusid Norra vanaemast, kelle elujaatav leidlikkus oli nõukaaegses sumbuursuses midagi eriskummalist. Pole ime, et sellistel vanaemadel sündisid Nansenid ja Amundsenid.
Tiit Pruuli, maailmarändur