Kirke Männik on ettevõtlik noor naine, kes muu hulgas on enda jaoks avastanud üksinda mööda maailma kulgemise. Tema sooloreisimise teekond algas koroonakriisi alguses, mis lisas reisile ekstra koguse adrenaliini.
Esimest korda reisisin riigist välja vast kolme või nelja aasta vanusena. Ma ei läinud küll eriti kaugele – Lätti jäätise järele. Hiljem hakkasin emaga kas kaasas käima või ootasin meeletult, et ta juba tagasi tuleks, kus iganes ta siis parajasti ei olnud.
Teadmine, et tahan üksi Eestist välja minna, tuli üleöö. Aastal 2019 sain aru, kui palju ma tegelikult reisida tahan. Iha oli meeletu, tahtsin minna siis ja kohe. Hirm teadmatuse ees oli sama suur kui tahe lahkuda.
Järgmised pool aastat kogusin reisi jaoks raha. Kui ma kuus kuud hiljem üksinda lennujaama väravatest läbi astusin, avanes mulle maailm, mille olemasolust mul aimugi ei olnud. Teadsin, et olen õiges kohas.
Hostelid ja viirus
Alguses seiklesin ringi Euroopas. Ööbisin alati hostelites, sest tahtsin kohtuda teiste noortega. Olin ellu jäägitult armunud, kõndisin ringi suurte silmadega. Küllap nägin välja, nagu oleksin vahetpidamata purjus, ainete mõju all või mõlemat. Ma lihtsalt ei teadnud, et selline maailm olemas oli.
Oli 2020. aasta märtsi algus. Olin parajasti Bulgaaria pealinnas Sofias, kui tulid esimesed uudised sellest, et osa riike on hakanud piire sulgema. Hirmus oli. Keegi ei teadnud, mida see tähendab. Vaatasime igat uut inimest, kes hostelisse sisse astus, kahtlustavalt. Kus ta käinud oli? Kellega kokku puutunud? Kas tema kannabki seda haigust?
Kuid elu läks edasi. Õhtul jõid kohalikud vabatahtlikud ja rahvusvahelised rändurid end laua alla, täpselt nagu igal õhtul. Bulgaarias oli veel kõik korras. Otsustasime mitte muretseda.
Euroopa läks lukku
Kohtusin ühe itaallase Nicologa, kes elas Hollandis. Ta oli otsustanud põgusalt Ida-Euroopale pilku peale heita ning pärast seda Itaalias oma vanemaid külastada. Tema lend pidi minema Sofiast otse Bergamosse. See tühistati. Bergamo oli saanud Euroopa koroonapealinnaks.
Veensin Nicolot endaga Põhja-Makedooniasse tulema, kuna tema tõelised plaanid olid niikuinii maha kantud. Põhja-Makedoonia oli tühi. Igasugused turistid olid pärast esimesi uudiseid tagasi koju pöördunud ning nii olime Skopjes ühed vähestest võõramaalastest.
Koos reisisime sealt edasi Kosovosse. Kosovos käis elu edasi täiel rinnal. Pristina, Kosovo pealinn, oli täis melu ja inimesi. Paralleelselt tõlkisid hostelis töötanud kohalikud noored meile viimaseid koroonauudiseid. Need tegid ärevaks.
Päeval jätkasid kõik oma tavapäraste toimetustega, kuid õhtul oli raske magama jääda.
Kolmandal õhtul pärast Kosovosse jõudmist kostsid äkitselt väljas sireenid. Rõdult võis näha tänavatel kõndivaid politseinikke, kes restorane ja poode sulgesid. Tuli uudis: Kosovo piirid suletakse mõne tunni pärast. Kõik lennud olid juba tühistatud.
Varsti ei saanud keegi ei sisse ega välja. Jäi valik, kas jääda teadmata ajaks hostelisse elama või proovida jõuda Budapesti, kus üks tee peal kohatud belglasest rändur hostelis tuba rentis. Ta ütles, et üks tuba on veel vaba. Sinna minek tundus tol hetkel ainus hea valik.
Söömata ja magamata
Hakkasin uurima, millised piirid veel lahti on. Tuttava tuttav ei olnud Montenegro piirist üle saanud. Albaania piir oli kinni. Kosovost ei saanud (ega saa ka nüüd) Serbiasse lihtsalt minna, sest Serbia ei tunnista Kosovot riigina. Üle jäi Põhja-Makedoonia, mille piirist kellelgi infot ei olnud. Võtsin pangaautomaadist välja sularaha ning tellisin takso.
Hostelipere kuulutas mu püstihulluks ning andis kamaluga kaasa häid soove. Nicolo otsustas hostelisse jääda. Meie teed läksid lahku. Ta saatis mu taksoni, kallistas kõvasti ja olingi jälle omapead.
Sain üle piiri. Taksojuhile öeldi piiril, et ta kohe tagasi tuleks – muidu jääb valele poole riigipiiri. Piirivalvurid olid valmis viimast läbipääsupunkti kohe-kohe sulgema. Kell oli kaks öösel ning Skopje oli veel vaiksem kui enne. Ma polnud saanud üheski hostelis voodit broneerida, sest kõik kohad olid juba kinni. Päriselt kinni. Kardan, et mitmed hostelid ei elanudki viiruse aega üle.
Sõitsin külalistemajani, kus olin enne ööbinud. Vanapaar, kes seda kohta haldas ning seal elas, võttis mu kohe vastu. Ma olin ainus, kes seal peale nende oli. Kõik teised olid kiiruga minema läinud.
Rääkisin võõrustaja Draganile ööpimeduses, seljakott endiselt seljas, ära kõik, mis vahepeal juhtunud oli. Nad ütlesid, et muretseme kõige pärast hommikul ning et uni on kõige tähtsam. Ma ei olnud oma vanematele ega õigupoolest kellelegi teisele maininud, et olin otsustanud sellise seikluse ette võtta.
Mu isa helistas mulle juba niigi, nõudes, et ma kohe koju tuleksin, arvates et ma olen endiselt Kosovos. Ütlesin, et minuga on kõik hästi. Et ma ei tule. Olin jonnakas ega tahtnud veel Eestisse tagasi minna. Olin alles vabaduse maigu suhu saanud.
Järgmisel hommikul otsisime Draganiga koos võimalusi, kuidas Budapesti saada. Leidsime lennu, kuid see tühistati aga juba samal päeval. Ka bussid ei liikunud enam. Olin ahastuses, suutsin vaevu süüa, magamisest rääkimata. Kuigi täiesti ausalt nautisin ma seda adrenaliini tohutult. Alles seal, Skopjes, sain aru, et toimin stressirohketes olukordades palju efektiivsemalt.
Dragan sõidutas mind bussijaama, et saaksin otse küsida, kas busse läheb (kuigi internetis öeldi, et kõik on tühistatud). Sain eitava vastuse. Vestlust piletimüüjaga kuulis aga pealt üks bussijuht, kes ütles, et viib erandkorras öösel kell 1 mõned inimesed Serbiasse Belgradi. „Ma ei saa lubada, et sa üle piiri saad,“ ütles bussijuht. „Kõik teised on bussis serblased. Nemad saavad üle piiri. Sina pole siit pärit.”
Ütlesin kohe, et tulen ikka. Maksin piletiraha ning istusin juba varsti kõledas bussis, süda kloppimas. Olin internetis ostnud pileti Belgradist Budapesti. Minu Skopje buss pidi ajakava kohaselt jõudma Belgradi bussijaama vaid kümme minutit enne Budapesti ühendust.
Mind lasti üle piiri Serbiasse. Jäi üle vaid jõuda Budapesti bussile ning saada üle piiri Ungarisse. Minuni olid jõudnud lood rangest piirikontrollist. Lootus Ungarisse saada polnud kuigi suur.
Jõudsin Belgradi lausa tund aega enne järgmise bussi väljumist. Küsisin infoletist, milliselt platvormilt minu buss väljub. Ükskõikne administraator vastas, et kõik bussiväljumised on tühistatud, nagu oleks see olnud iseenesestmõistetav. Sattusin ärevusse. Näitasin talle oma piletit: „Aga mul on pilet! Buss peaks väljuma tunni aja pärast!“ Ta kordas, mida oli just öelnud. Läksin järgmise piletimüüja juurde ning sain samasuguse vastuse.
Ma ei olnud tulnud kogu seda teed Kosovost Serbiasse, et Belgradi lõksu jääda. Ma olin paanikas, teadsin, et see ei saanud nii lihtne olla. Läksin taksojuhtide juurde ning küsisin, kuidas Ungarisse saada. Nad muigasid mind vaadates. „Piirid on kinni,“ ütles neist ainus, kes vähegi inglise keelt rääkis.
Taksojuhid hakkasid omavahel midagi arutama, mulle aeg-ajalt pilke heites. Üks neist astus ette, ütles „Tule!“ ning viis mu oma taksoni. Tuli välja, et on väike võimalus, et üks piir on lahti. Ta lubas mind selleni sõidutada, kuid kordas, et ma ei pruugi üle piiri saada. Maksin taksojuhile nii suure summa, et ma ei julge seda isegi kirja panna. Ma pidin üle saama, maksku mis maksab. Raha väärtus oli omandanud teistsuguse tähenduse.
Teel küsis ta mitu korda, mida ma siis teen, kui ma üle ei saa. „Ma saan üle,“ kinnitasin talle. Mul ei olnud muud võimalust. Ta tegi mulle selgeks, et on kaks piiri ja eikellegimaa. „Serbia piirist on lihtne üle saada,“ rääkis taksojuht. „Ungari piirist on raskem. Nad on rangemad. Kui saad üle Serbia piirist, kuid mitte Ungari omast, jääd vahele lõksu. Tagasi Serbiasse pole enam võimalik tulla.“
Kuigi ta ei uskunud minusse, sain üle nii Serbia kui ka Ungari piiri. Sekeldused polnud aga kaugeltki läbi. Selgus, et piiripunkt on pealinnast, kuhu ma jõudma pidin, 175 kilomeetri kaugusel. Mingit transporti aga piiri ja Budapesti vahelt ei liikunud. Selleks polnud lihtsalt vajadust – enamik inimesi tulid ju üle oma isikliku autoga.
Ma hakkasin hääletama. Autod muudkui vuhisesid mööda. Paljud naersid ning lasid signaali. Teised ei julgenud viirusepuhangu tõttu kaasa võtta. Möödus tund, kaks. Olin viimaks jõudnud riiki, kuhu jõuda tahtsin, kuid olin lõksus piiripunkti juures. Rääkisin inimestega, proovides leida lahendust. Mõned ignoreerisid mind, teised viipasid käega eemale, et ma lähemale ei tuleks. Koroona oli inimesed paranoiliseks teinud; minu kaasa arvatud.
Olin juba valmis alla andma, kui nägin suurt Türgi turismibussi. See oli erareis, inglise keelt rääkis neist vaid üks ning sedagi minimaalselt. Tuli välja, et nad olid teel Viini. Maantee, mis sinna aga viis, möödus Budapesti lähedalt.
Hüppasin peale. Pärast kolme tundi, paari taksopettust ja mõnda adrenaliinipuhangut hiljem jõudsin kohale. Olin jõudnud COVID-19 esimese lainega kaasa purjetades Pristinast Budapesti. Järgmised kaks kuud üürisin tuba kohalikus hostelis, mis oli viirusepuhangu tõttu igapäevastele turistidele uksed sulgenud.
Kosovo-Ungari seiklus oli mul esimene seesugune ning seega ka kõige tähendusrikkam.
Kuna olin selle seiklusega hakkama saanud, mõistsin, et rändamine on midagi minu jaoks ning et erinevused riikide ja inimeste vahel on väärt lähemalt avastamist. Sain aru, et kõik on võimalik – kui midagi piisavalt tahad, siis selle ka saad.
Kogu see teekond kestis vaid neli päeva, kuid muutis mu elu jäägitult.
Selle artikli kirjutasin Cuscost, Andides olevast linnakesest Peruust. Praegu olen Hispaanias.
Tekst ja foto: Kirke Männik