Tegelikult oli selleks Bernhard Sillaots juba 1956. aastal, mitte Jaanus Orgulas 1958. aastal, nagu seni räägitud. Tõe paljastab Kristjan-Erik Suurväli.
Elbrus, Euroopa kõrgeim tipp, on eesti mägironijatele märgilise tähendusega. Paljud on saanud sealt mägironimispisiku, paljudele on see jäänud ainsaks, kuid unustamatuks tõusuks.
Avalikkus teab, et esimese eestlasena tõusis Elbruse mäetippu (5642 m) näitleja Jaanus Orgulas 4. augustil 1958. Vale! Mis on õige? Miks faktidega mängiti?
Õige on see, et juba 11. augustil 1956. aastal tõusis Elbruse tipule Bernhard Sillaots. Kaks aastat varem, kui toimus seni ametlikult eestlaste esmavallutuseks nimetud tõus.
Kuidas juhtus, et te 1956. aastal Elbrusele tõusite?
Bernhard Sillaots: 1956. aastaks organiseeris Peeter Varep seitse tuusikut Kaukaasia alpilaagritesse. Kõigepealt sai ta ühe tuusiku laagrisse „Šahtjor” (tänapäeval „Elbrus”) Adõlsu orus ja hiljem 6 tuusikut laagrisse „Baksan”. Peeter ise läks koos viie kaaslasega Baksani. Šahtjori tuusikut pakkus ta mulle, mille hea meelega vastu võtsin.
Alpilaagri käigus õppisin tundma köietööd, jääraudade ja kirka kasutamist, kaljuronimist ning tegime neli tõusu ümbritsevatele tippudele, üheks neist oli ViaTau (3820 m) 2B raskuskategooria marsruut. Laagri lõpus valiti tugevamatest ja edukamatest üheksameheline rühm, kes võisid preemiaks proovida tõusta Elbruse läänetippu. Mina osutusin üheks väljavalitutest. Üheksa valiti sellepärast, et siis oli kolm kolmemehelist seongut.
Tänapäeval on Elbruse tõus tehtud lihtsaks, pool teest läbitakse sageli köisraudteega. Tehakse ka mitmesuguseid kiirusrekordeid ja võidujookse. Mis 1956. aasta tõusust meelde on jäänud? Bernhard Sillaots: Alpinism oli tol ajal sõjaväeline spordiala ja ilma loata ei võinud keegi Elbrusele minna. Ma ei tea siiamaani, kas meie grupil ametlik luba oli või mitte, kuigi tunnistus pärast anti.
Võib-olla sellepärast kulges tõus ka teiselt poolt, kui tänapäeval kombeks. Läksime üle Terskoli tipu (3787 m), kus ka ööbisime, ja sealt edasi Elbrusele. Ilm oli kehva, tuuline ja udune. Mõtlesin korduvalt isegi tagasi pööra- misele, et tõusta mõni teine kord hea nähtavusega.
Mingisugust suurt mõnu ega ilu ei olnud, kuid läksime ikka koos edasi. Kehvades oludes jõudsime tippu. Mingisugust vaadet ei avanenud, tean vaid teiste juttude ja piltide järgi, mis tipust paistab.
Miks teie tõusu ei tituleeritud esimeseks, miks see maha vaikiti? Bernhard Sillaots: Peeter Varep oli isegi pahane, et ma tippu jõudsin. Minu tunnistuse jättis ta ka enda kätte, alles aastaid hiljem sain selle tagasi.
Seda tõusu ei olnud tema plaanides, ei olnud alpinismi arendamise kavas. Varepi arvates võis esmatõusuks lugeda massilise ürituse käigus tehtud tõusu. Eks ta ise ka tahtis esimeste seas olla. 1958. aastal tehti selleks eraldi üritus (turiaad) ja tippu tõusis üle 30 eestlase. Eks see oli tollajal selline põhimõtteline küsimus.
Kas kahju ei olnud, et Jaanus Orgulas, kes tegelikult ju ka ei tõusnud tippu eestlaste massiürituse raames, vaid päev varem koos sakslastega, kogu au ja tähelepanu endale said?
Bernhard Sillaots: Eks ikka oli esialgu väike okas sees, eriti kui Peeter ütles, et minu tõus ei loe. Jah, eks ikka oli kahju, aga mis teha.
Samas, kui Peeter Varep ei oleks aktiivselt alpilaagritesse tuusikuid välja ajanud ja alpinismi arendamisega tegelenud, poleks ala sellisel viisil arenenud. Polnud mõtet asja teravaks ajaks, olime head tuttavad ja edaspidigi oli veel tarvis koos matkadel käia.