Milleks meile Itaalia, kui on olemas Kassari! Kirjanik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk on Kassaris liikunud juba ligi 40 aastat ning avab lugejale kirjandusliku Kassari lugusid ja legende.
Kassari on Hiiumaa soe kõhualune ja kadakate kuningriik. Kas see on soosinud ka kirjanduslikku tegevust?
Minu lapsepõlvekant Pühajärve ääres oli kirjanike ja kunstnike kogunemiskohana kuulsaks saanud juba Siuru-sõpruskonna päevil. Saare ja Kolga talu olid tuntud suvituspaigad. Kassari kogus kirjanduslikku mainet veidi hiljem ja tänu Aino Kaldale, kes elas seal suviti viieteist aasta vältel (1924–1938). Kalda päevikuis saab Kassarist tõeline loominguline paradiis, kus tahaks ärgata iga kirjanik. Kõik on isegi liiga õnnis, paradiisis ju keegi ei kirjutaks, seal tehtaks muid patte. Kalda päevikud ilmusid eesti tõlkes esmalt välismaal ja Eesti laiem avalikkus neid seetõttu ei tundnud. Eestis eneses põlistas Kassari kirjanduslukku ikka Voldemar Panso oma „Naljaka inimesega“ (1965). Kui see ilmus, olin ise kuueaastane, mõtlesin, et miks autor kaanel pead käele toetab. Nii tehakse, kui ollakse kurb – aga Panso naeris. Ju siis oli ta naeratuses ka midagi nukrat. Ja seal Kassaris pidi Panso raamatu järgi olema üks eriti kõrge mägi, see jäi ema etteloetust meelde.
Kuidas tutvusid ise Kassariga ja kui kõrge see mägi siis oli?
Eks mu tulevane kaasa Maarja mind sinna kevadel 1984 salaja kaasa võtnud. Küll linnud laulsid siis kõvasti! Mingit mäge üks Otepää poiss Kassaris ei täheldanud, aga seljandik jooksis läbi saare küll. Veskimägi. Kassari mees Ülo Kaevats ütles ikka, et kunagi oli see olnud neli meetrit kõrgem, aga selle kruusane hari viidi ära teekatteks. Noh, ju siis oli kunagi päris kõrge. Jaan Krossi ja Ellen Niidu suvekodus, kuhu nende tütar Maarja mu viis, paistis Aino Kalda kultus kohe silma: söögitoa suurel laual oli katkine portselanalus, mida peeti Aino Kalda omaks. Ja nimelt seetõttu, et Maarja oli selle leidnud Aino Kalda maja kõrvalt prügihunnikust.
Panso tegi oma raamatuga kuulsaks Kassari külanaise Lepa Anna. Kas sa teda kah veel kohtasid?
Ise ma teda näha ei saanud, aga Maarja käis temaga läbi küll. Eks Krossid ostnudki oma maja Lepa Anna venna Mauni käest. Lepa Anna ise oli kah üks paras kirjanik. Viljeles nii-öelda rahvaluule lühivorme. Oma venna vana saunaköksi kohta ütles, et selle lükkab mees munniga ümber. Kord tulnud jalgrattaga Kassari poodi, pannud selle seina äärde seisma, aga see kukkunud maha. Mehed hirnunud poe kõrval, et näe, jalgrattal kah võhm väljas. Anna andnud vastu: „Kui sa ise oleksid kaks tundi mu jalge vahel olnud, oleksid nüüd juba surnud.“
Kas Ellen Niit ja Jaan Kross tundsid end Kassaris hästi?
Tundsid küll, eriti saabudes. Iga-aastane esimene saabumine Kassarisse oli pidulik sündmus. Heltermaa sadamast tulles ja Laisna tammteele jõudes olime kõik lummatud avarusest, mis äkki ees avanes. Hiiglaslik tühi ruum taevakummiga. Selles oli veel kõik võimalik. Teine tundehetk vallandus Lepikusse sissesõidul. Krossid olid ostnud imelise asupaigaga Lepiku asunikutalu Sääre tirbi teel 1970. aastal, hoonet pikendanud ja korruse võrra kõrgendanud. Astud hoovist välja, tõused üles seljandikule ja juba ongi su ees Väinameri oma täies hiilguses. Ellen ja Jaan tundsid end seal nii õndsalt, et ehk isegi väheke pelgasid sinna pikemalt jääda. Ellen tegeles peamiselt elamise korraldamisega, Jaan istus laua taga. Lihtsamaid eluloolisi asju, nagu näiteks „Wikmani poisse“, kirjutas ta vist Kassaris tiidsalt. Nõudlikumad kompositsioonid ehk nii hästi ei edenenud. Kassaris puudusid raamatud, teatmeteosed, kõik see, millesse oli harjutud pilku heitma.
Eks Kassaris suvitanud teisigi kirjainimesi?
Sealsamas Tagukülas, kus Kalda maja, külastasime Silvia Rannamaad ja Harald Suisleppa, nüüd kuulub talu Arvo Valtoni perele. Üsna kõrval elas Ants Viidalepp, kes lisaks maalimisele oli ka kirjamees. Nüüd toimetab seal tema lesk, kunstnik Eve Viidalepp. Kunstnikest mäletan veel Alo Hoidret uitamas merikapsaste vahel Sääre tirbil. Kassari kuldnokk Ott Arder, kes elas Aino Kalda majas ja oli mu tütre Ingli sõber, külastas meid ikka Ellen Niidu sünnipäeval 13. juulil. Meie ujumiskohta Telliskivi rahul ta kahjuks uppuski, nüüd on seal tee ääres tema mälestuspink. Ja surnuist kõneldes: ärgem unustagem Kassari kalmistut, kus puhkavad nii Marie Underi kui ka Debora Vaarandi emapoolsed esivanemad. Debora Vaarandi ise käis Kassaris 1988. aastal, kui meil oli just sündinud teine tütar. Ühiselt otsustati talle siis panna hiiu nimi – Ingel. Ingel kirjutas tüdrukupõlves mitu romaani, millest üks ka avaldati. Niisiis on tema meie lähikonnas see kõige ehtsam Hiiumaa kirjanik.
Kas oled ise Kassaris palju kirjutanud?
Niipalju, kui võimalik. Alustasin Lepiku saunas, kus oma perega kolme-neljakesi elasime. Seal kardina taga oli mul ruutmeetrine nurk lauaga, kus panin paberile väitekirja. Hiljem istusin Lepiku peahoone mitmetes tubades. Nüüd on meil juba veerand sajandit sealsamas kõrval oma talu nimega Viini, kus mul ruumikas tuba. Seal on eriti hea olnud kirjutada näitemänge.
Mida öelda Kassari kiituseks?
Eelmine suvi külastas meid rännu- ja kirjamees, hea sõber Janika Kronberg. Astusime hommikul majast välja ja tõusime seljandikule. Ja heites pilgu Kassari lahele, ütles Janika klassikalise lause: „Milleks meile Itaalia, kui on olemas Kassari!“
Lugemissoovitus
Lugege ka GO Reisiajakirja Hiiumaa erinumbrit, kättesaadav nii mandril kui ka Hiiumaal.
Tekst: Go Reisiajakiri
Foto: Rein Undusk