Jääajas eikellegimaal

Kui avanes võimalus Andres Tarandi juhtimisel Antarktika turismireisist osa võtta, ei tekkinud Gled-Airiin Saarsol mingit kahtlust − see reis tuleb ette võtta. 2019. aasta veebruaris saigi unistus teoks.

Juba Aristotelese aegadel arvati, et maakeral peaks põhjapoolele tasakaaluks olema tundmatu manner kaugel lõunas. Antarktika, valge manner ja polaaruurijate poolt kirjeldatud valge pisik on meie peret alati saatnud.

Algklassides käis mu klassivenna isa, kliimateadlane Andres Tarand, oma polaaralade lugusid rääkimas. Mul on siiani meeles, kuidas mammutihamba konarused sõrmede all tundusid. Mäletan, et läksin tol hetkel mõtetes omaette jääaega uitama. Mõtlesin, kuidas see kõik võis olla ja mismoodi elusolendid nii radikaalset kliimamuutust kogesid. Andres Tarand oskas meile need keerulised teemad lihtsalt lahti seletada ja lapsele arusaadavamaks muuta. Hiljemgi olen kuulanud tema jutte ilmastikust ja kliimast. Kui avanes võimalus selle kliimateadlasega Antarktikasse sõita, siis polnud kahtlustki, et tuleb minna. Isegi kui seda teha vaid turistina.

Suvelõpp Antarktikas

Kaheteistkümnepäevane ekspeditsioon Antarktika poolsaarele toimus veebruari lõpus. Seal oli parasjagu suve lõpp, ilmad olid suhteliselt leebed ning külm alla viie kraadi ei langenud. Soolase merevee temperatuur oli –1,5 kraadi, päike paistis ning lõikav tuulepuhang lasi tunda aastatuhandete vanuse jäise külma puudutust.

Antarktikaks nimetatakse alasid, mis jäävad 60. lõunakraadist lõuna poole. 90% sellest alast on jää, mis võib mandril pürgida kuni nelja kilomeetri paksuseks. Meie baaslaagri ekspeditsioon kruiisis Antarktika poolsaare idaküljel ning mandrile randudes tegime väljasõite saarestikule. Meie kõige lõunapoolsemaks külastatud laiuskraadiks jäi 66 kraadi lõunalaiust.

Ettevalmistused reisiks algasid juba kodus. Tuli paika panna reisi tegevuskava, hankida merehaiguse pillid ning teha korralik polaaralade kindlustus. Käisin soetatud riideid ja varustust testimas talvises kodurannas jalutades.

Sõit lõunamandrile algas Ushuaiast Argentinast, laiuskraadi järgi maailma kõige lõunapoolsemast linnast. Linn oli algselt kurikuulus vangide väljasaatmise koht. Kogu ekspeditsiooni logistika oli väga reglementeeritud − kotid tuli varakult viia kogumispaika, kus neile numbrid külge pandi, ning meeskond ise toimetas need kajutitesse.

Ekspeditsioonilaev „Plancius”

Meie laev M/V „Plancius”oli endine hollandlaste sõja- ja uurimislaev. 2009. aastal ehitati see täielikult ümber kõigi mugavustega polaaralade ekspeditsioonilaevaks ning temast sai voolujoonelise kujuga metallist merekindlus. Ümara ahtri ning kõrge ja enamasti lahkesti avatud kaptenisillaga laeval oli 114 turisti ja 45 meeskonnaliiget, kokku pea kahekümnest eri rahvusest. Antarktikas kehtib reegel, et korraga lubatakse maale sadakond inimest.

Meie kindlameelne britist ekspeditsioonijuht Ali oli endine algklasside õpetaja, kes oli Falklandi saartel täiendavalt matkajuhiks õppinud. Teised giidid olid kõik pika polaaralade kogemusega loodusinimesed: rootslasest linnuteadlane Martin, seiklejahingega endine Londoni baaridaam, polaarjaamas talvitunud ameeriklasest samblikeuurija, karismaatiline argentiinlasest kajakigiid Alex. Kapteniks oli noor vene mees, esimeseks tüürimeheks leedukas, majutust ja toitlustust koordineeris ungarlanna, peakokk oli sakslane, kambüüsis ja messis toimetasid filipiinlased ja hindud. Turistid olid enamasti vanemas eas kogenud ja pea kõike näinud sitked reisijad. Mitmete jaoks oli see viimane ehk seitsmes manner sõita. Mina olin sellele reisile tulnud jahtima vaikust ja lumevalget pisikut.

Kruiis algas turvalisest Tulemaa saarestikust läbi Beagle’i kanali, liikudes 180 kilomeetrit mööda Atlandi ookeani, kus jõudsime maadeavastaja ja piraadi Sir Francis Drake’i nimelisse väina. Kolme ookeani − Atlandi ookeani, Vaikse ookeani ja Lõunamere − kohtumispaik on maailma üks kapriissemaid meresid. Kuigi väinad on meile tuttavad madalate ja rahulike vetena, siis Drake’i väin on Lõuna-Ameerika Horni neeme ja Antarktika Shetlandi saarte vahel tuhandekilomeetrine veemass, kus erineva iseloomuga mereveed möllates kohtuvad ning lõksu jäävad. Varem meie laeval sõitnud eesti tüürimees väitis, et laev peab Drake’i möllule vastu, kuid ei teadnud lubada, kuidas reisijad sellega toime tulevad.

Drake oli leebe minnes, tulles kostitas tormiga

Drake’i väina läbides ei saa ilmaennustuse peale kindel olla. Natuke peab alati ka õnne olema ning rangelt tuleb kinni pidada meremeeste ebausu kommetest. Näiteks ei tohi laevas peale koka keegi vilistada, sest vanasti vilistati vaid siis, kui oli puhkenud tulekahju. Kokal on vilistamine lubatud, kuna see tähendab, et siis on tal suu tühi. Halba õnne toovad laeva ka soola edasiandmine ja vasaku jalaga laevaminek. Lisaks on hulk kuupäevi, mil merele ei minda.

Minnes oli Drake’i väin paaripäevasel ülesõidul leebes tujus ning tuul puhus kuni 20 sõlme. Laevaarst jagas reisijatele ja meeskonnaliikmetele merehaiguse vastaseid kolmepäevase toimega plaastreid, mis kõrva taha kleebiti. See nägi meil välja nagu klubiline kuuluvus. Tagasi tulles saime kaks päeva 50 sõlme tormi. Kolmekordse maja kõrgused seitsmemeetrised lained prõmmisid vastu viienda teki illuminaatoreid. Suppi nendel päevadel ei pakutud, laevas olid kõikjal trepikäsipuude vahel oksekotid ning üks käsi pidi kogu aeg enda jaoks olema, et kreenis laevas kuskilt kinni haarata saaks. Õppisime käima meremeeste moodi vaaruval kõnnakul. Teadsin oma varasemast kogemusest, et mul kipub merehaigus peale tulema pigem maale jõudes. Antarktikas ei tahtnud ma seda kogeda ning õnneks toimis kaasatoodud rohi korralikult.

Mitmekesine päevakava

Reisi esimeseks toiminguks kogunesime koos oma varustusega messi ja imesime tolmuimejaga nii seljakoti kui ka kõik riiete taskusopid võõraste liikide seemnetest ja eri maade tolmust puhtaks. Maale minemiseks väljastati kõigile laevast kummikud, sest oma jalanõudega maale minna ei lubatud. Saapasuurus oli juba varem Eestist saadetud. Antarktikasse ei tohi viia midagi inimtekkelist ega looduslikku, seega tohtisime oma tarbeks kaasa võtta vaid veepudeli. Kindlasti tuli kanda päikeseprille, kuna lumepimedus on seal kiire tulema. Antarktika puhas ja kirgas õhk lubab lumel enamiku UV-kiirgusest tagasi peegelduda ning seetõttu päevitusime isegi lõua alt ja kõrvade tagant. Laevas räägiti, et lõunamandri kohal laiutav osooniauk on inimkonna õnneks koomale tõmbumas.

Baaslaagri stiilis reisil käiakse laevalt Zodiac-tüüpi paatidega väljasõitudel, mis on juba varem Eestis välja valitud. Paadist sisse-väljaliikumine käis väga kindlate liigutustega, maal kõndimine aga hanereas mööda märgistatud radu.

Juba teiseks päevaks oli silm vilunum loomade märkamisel vees, maal ja õhus. Esimeste vaalade nägemine pani terve reisiseltskonna kaameraid haarama ning poole ettekande pealt joosti illuminaatorite juurde. Hiljem vaevuti vaid efektsete veesammaste, sabalöökide või suuremate parvede nägemisel tekile jooksma.

Päevakava kujunes mõnusaks rutiiniks. Enne ja pärast lõunat tõmbasime varustuse selga, pesime vannis kummikud nii minnes kui ka tulles puhtaks, keerasime toanumbri kaardid kas punaseks või roheliseks. Nii oli ülevaade pardal viibivatest reisijatest. Libedatel paksu lumega mägedel matkates kandsime kummikute peal lumeräätsasid, mille metallist ogad kaitsesid libisemise ja lumme vajumise eest.

Õhtuti olid messis loengud Antarktika linnu- ja loomariigist. Saime teada, et jäämäed on sinised sellepärast, et mida vanem on jää, seda rohkem on tihedalt üksteise kõrval asetsevate veemolekulide vahele sinist valgust lõksu jäänud. Ka seda, et kui paadiga lahtedes ujuva jääsupi sees sõita, siis krigiseb sellepärast, et hapnikumullid tulevad sulades jääst välja.

Albatrossid on kuni neljameetrise tiivasirutusega merelinnud. Neid ei tohi tappa, sest nad on hukkunud meremeeste hinged. Nad lukustavad oma tiivad ja liuglevad lainete lähedal tekkivates tõusvates ja langevates õhuvooludes. Maailma vanim teadaolev albatross elas 70-aastaseks.

Lõunamandril õues ööbimine oli mu kindel soov. Eestis ei ole ma küll talvel metsas ööbinud, kuid seal tundus see ilmtingimata vajalik. Turistilõksu ehk lumes magamise elamus oli seda väärt. Pärast õhtusööki viidi meid paatidega maale ning anti nelja peale üks labidas, millega tuli igaühel enne pimeduse saabumist endale haualaadne nelinurkne auk kaevata. Nii kaevasime ühe kihi lumeplokke oma asemest välja ja ääristasime nendega augu, et külm tuul ligi ei pääseks. Pakkisime üksteise sisse kolm eri suuruses magamiskotti, rullisime lahti kaks alusmatti, võtsime riideid vähemaks ning pugesime kottidesse. Tekkis küll kergelt klaustrofoobiline tunne, aga vähemalt
ei hakanud külm.

Meie inimkoloonia kõrvale sättis ennast unele ka pingviinikoloonia, kes end meist häirida ei lasknud. Hirmu ja ärevust tekitas taevas tiirutav kongus noka ja hirmsa näoga änn, linnuriigi hunt. Pingviinid kartsid oma poegade pärast, mina kartsin nokalööki. Tõmbasin karvamütsi sügavamalt pähe. Õnneks olid mu udupeenel mütsil kõrvade kohal heliaugud ning sain läbi nende öiseid hääli kuulda. Jääpraod kärisesid jõulise müraga, lumelaviinid sööstsid vette, puudritaoline lumetolm hõljus vaikse sahinana. Hommikul ärkasime kella viie paiku koos pingviinikolooniaga ning pakkisime lumeplokid auku tagasi, et pingviinid sinna sisse ei koperdaks.

Sinine vesi, tumedad mäed ja valge jää olid just nagu meie lipuvärvid. Kuueteistkümneliikmeline eestlaste rühm eristus rahvusvahelises seltskonnas selgelt. Jäime meelde Eesti vabariigi aastapäeva tähistamisega ja seekord oli niinimetatud pingviinide paraad ka tõeline. Eestlaste kord oli mandril veeta just vabariigi aastapäevale eelnenud öö. 24. veebruari hommikul ärkasime kella viie paiku, kui oli juba ammu koitnud. Naabritel oli juba sini-must-valge lipp oma lumest onnile heisatud. Hiljem laulsime laevas hümni ning piduroad – Vana Tallinn ja kiluleivad − panid meie kõikenäinud giidid lugusid jutustama. Peakokk kattis meeskonnale eestipäraste toitudega laua, kajutite televiisorites mängisid päev läbi kaasatoodud Eesti filmid meie loodusest, võitlustest ja eestlaseks olemisest.

Turistiküsimus: „Kas jäämägi on tektoonilise päritoluga?”

Jäämäeks loetakse vähemalt viie meetri suurust jääkamakat. See võib olla laua-, kupli- või plokikujuline, sõltuvalt sellest, kuidas ta on liustikust murdunud. Esmakordne jäämäe nägemine jääb alatiseks meelde. Antarktikas on pea kolmveerand maailma mageda vee varudest. Saaremaasuuruse jäämäe vedamine Aafrika veepuudust kannatavatele inimestele saabki jääda vaid utoopiaks. Jäämäed sulavad ega allu kujundamisele ka lõunapoolkeral. Jäämägede surnuaiaks nimetatud paiga külastamine sarnanes kogemusega kunstisaalis, kus eri kuju ja suurusega abstraktsed objektid staatiliselt paigal püsisid.

„Miks pingviin on must, kui ta mäest üles läheb, ja valge, kui alla tuleb?”

Võimatu on tüdineda pingviinide vaatlemisest. Nende võlu peitub liigutustes, graatsiliselt kohmakas vaarumises, toimekalt mäest üles-allaliikumises. Nad askeldavad ümber pesa ja kannavad sinna õieli asendis väikeseid kivikesi, mis tihtipeale on naabrilt varastatud. Enamasti kohtasime umbes poole meetri pikkuseid gentoo pingviine, kes elavad kolooniates ning kes ei lasknud ennast meie sajaliikmelisel inimkoloonial häirida. Turistil tuli pingviinidele kombekalt teed anda ning neile ei tohtinud minna lähemale kui viis meetrit. Vaatluse käigus avastasin, et pingviinidel on parempoolne liiklus ning et nad käivad mööda sissetallatud radu, mis mägedelt alla vee äärde laskuvad. Parasjagu oli pingviinide sulgimise aeg. Sulgiva pingviini suled ei ole rasvaga kaetud ning sel ajal ei saa nad vette toituma minna. Nad seisavad kaks nädalat tuulistes mäetippudes, keerates oma keha tuule poole, et suled kiiremini vahetuksid. Sulgivatele pingviinidele ei tohtinud läheneda, et nad selle peale liigutades oma energiat ei kulutaks.

Meid hoiatati uudishimulike loivavate hüljeste eest. Nende eest ei tohtinud ära joosta, sest siis arvavad nad, et see on mäng, ja võivad naksata. Hülge hammustus ei ole küll sügav, kuid seal on rohkelt baktereid ning haav paraneb kaua. Veel ohtlikum on voolujoonelise keha ja mao pea kujuga leopardhüljes. Tema sööb mõnuga pingviine, linde ja teisi hülgeid. Jääpankadel vedelevate krabihüljeste kehad olid armilised just leopardhüljeste hambajälgedest.

Mind tegi ärevaks küsimus, kuidas on sajapealises inimkambas võimalik tunda aastatuhandete kargust ja vaikust. Valisin tavaliselt rivis viimase koha, et oleks lihtsam end massist välja lülitada ning kaugust, külma, kättesaamatust ja ilma tujukust ligi lasta. Päris kättesaamatuks see müra ja kunstvalguse poolt puutumatu manner mulle ei jäänud. Oli hetki, kui sain pausile panna suhtlemise, teiste inimestega koosolemise ning tajuda vaikust ja olla valgel mandril omaette. Neid ilusaid hetki ei oskagi nii täpselt edasi anda ja just nende pärast tasus minna kaugele eikellegimaale. Tänaseni pole ma päris kindel, kas see valge pisik mind ka nakatas.

Tekst ja fotod: Gled-Airiin Saarso

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga