Kuna Islandi kirju kirjutab teile mees, kes elab Islandil, siis on selge, et tegemist on just nimelt Islandi kirjadega. Paraku pole seesama Islandi mees teps mitte Islandile kinni teibitud. Tänane kiri tuleb hoopis Inglismaast, aga mitte ainult. Eelkõige tuleb juttu sellisest kummalisest nähtusest tänapäeval nagu inimlik headus. Ja nii hukas see meie maailm veel õnneks pole, et inimlikku headust tikutulega otsima peaks. Leidub teda tõepoolest igal pool ning kuigi mitte lademetes, siis täiesti leitaval kujul.
Eellugu
Elas kord üks päratult rikas Saksamaa mees, kes mõtles päevast päeva välja parfüümide elemente ja pani siis igaks nädalalõpuks neist elementidest uhke buketi kokku. Hiljemalt teisipäevaks olid järjekordsed miljonid üle kantud. Kahjuks ei olnud härral kellelegi oma varandusehunnikut pärandada. Mees oli nagu üksik beduiin kõrbes. Aga ühel päeval muutus kõik. Pauk tuli sealt, kust oodatagi ei osanud. Vanamehe eluuksest astus sisse imekaunis Florence, päikesekiir otse Inglismaalt.
Miks Florence ühel hetkel just selle miljonäri ukse taha sattus (nagu Inglismaal miljonäre vähe oleks), seda ei tea öelda. Aga üks on kindel – nimelt kaunis Florence enam villast ei lahkunud. Aeg läks ning õige varsti võis juba täiesti ametlikult kohata kallist noorpaari titevankri taga, silmaalused magamatusest kottis. Mees oli saanud endale pärija. Tütre küll, aga mis sa siin enam valid. Kõik see juhtus aastal 1964.
Tänaseks on rikas Saksamaa mees juba aastakümneid mulla all, pärijanna Tiffany oma osa väidetavalt laiaks löönud ning ilusast Florence’ist on saanud üle seitsmekümnene vanaproua, kellel mingil kummalisel põhjusel siiani juuksed süsimustad.
Tagasi tänasesse
Mul oli au selle uhke briti daamiga kohtuda. Ta sai mu numbri kuskilt tuttava tuttava kaudu puhtjuhuslikult, sest tal oli vaja leida ruttu jazzpianist, kes tuleks ja teeks ühe keikka. Kõige rohkem on vanaprouale hinge läinud saksa muusikud, kes on kas juba täielikult kustunud tähed või pole veel õieti põlema süttinudki. Nii ta siis käibki mööda „muusikute prügimäge“ tuhlamas.
Põhjusi töö kaotamiseks on palju – kas on oma koduteatris inspitsient vahetunud, kes omad joped tööle võttis, või pole mõnele ooperibossile inimese heteroseksuaalne orientatsioon meeltmööda või mis iganes. Nii proua neid siis kogub ja kui on bussitäie kokku saanud, viib kogu muusikarahva otse Inglismaale. Ja mitte kuhugi muusikakooli klimberdama-kõõrutama, vaid Ashfordi linna, Eastwelli tuhande aasta vanusesse lossi. Ja siis seal toimuvadki proua organiseerimisel opera dinner’id või pavilion live’id. Lisaks kopsakale honorarile toimub elamine ajaloolistes majades. Just nimelt majades – igaühele oma maja. Kui kõht peaks tühjaks minema, siis on toas selline vanaaegne kelluke, mida tiristades livrees britt sind ülima lugupidamisega teenindama tuleb. Noh, et kas tahad järsku keset päeva praemuna või poolt siga või pudelit rariteetset viskit – kõike saad. Loomulikult tasuta.
Ja loomulikult pole see tasuta. See maksab sigasuurt pappi, aga kõige eest hoolitseb vanaproua Florence. Peaasi, et muusikud saaksid tunda endid jälle täisväärtuslike tegijatena, kes nad muide ju siiani ongi. Mõni pole veel viiskümmendki, vorm suurepärane, ainult et töö läks käest ja muud ametit enam selles vanuses selgeks ei õpi. Just nimelt, seekord oli proual plaanis tavapärasele ooperile lisandada ka jazz ning keegi kaasa planeeritud tegelane oli viimasel hetkel haigestunud. Kuidagi ta siis minuni jõudis ja ma ei võtnud endale sekunditki mõtlemisaega.
Lossilugu
Praegu olen siin lossis, nagu oleks ise selle lossi peremees. Kõik käivad ja kummardavad, pakuvad head-paremat otse kandikutelt, otse lossipargis, igal pool. Room service toimub nii, et ei saagi pihta, kas seda teevad inimesed või mingid iidsed lossivaimud. Näha pole mitte kunagi mitte kedagi, aga toad säravad alati puhtusest. Tänaseks on tekkinud juba mõnus rutiin. Enam ei vahigi suu ammuli peas, et ohh ja ahh mis väljamaavärk! Eile isegi vingusin paar korda. Esimene kord, kui restoranis istudes kelnerile meelde tuletasin, et ma temalt kakskümmend minutit tagasi tassi kohvi tellisin, ning teine kord siis, kui pool tundi hiljem samale kelnerile meelde tuletasin, et nüüdseks juba viiskümmend minutit tagasi temalt tassi kohvi tellisin.
Siis veel see, et eks need uhked miljonäriprouad ole ju veidi veidrikud kah. Näiteks, kui prouaga õhtul head ööd soovisime, tuli läbida see euroopalik põsesuudlusrituaal. Pärast mul toas telefon helises ning Florence küsis, et kas saaksin korraks õue tulla, sest tal olevat mulle üks väga tähtis jutt. Läksingi. Ning siis vaatab proua mulle teraselt silma ning usaldab mulle kahtlemata ühe oma karmimatest elukogemustest. Nimelt kunagi juhtus tal selline kurioosne lugu, et üks härrasmees sooritas temaga analoogilise rituaali ning analoogiliselt … ajamata habemega. Mul oli tõepoolest vähemalt kolmepäevane habe ees ning edasi langetasin juba rüütellikult pea…
Vahepeal olid vanad ja kohutavad mälestused proua meeltesse tunginud ning silmis karjus puhas õud. Nimelt oli selle härra üks habemekarv kruvikeerajana tunginud proua põsel olnud pisikesse punni. Edasi oli punni sisse põletik tulnud ning tänaseks olevat nüüd see koht tema põsel täitsa rikutud. Kui oleksin lausunud tõde ehk siis konstateerinud proua laitmatut ehk suisa portselanitaolist nahka, oleks justkui nii välja kukkunud, et ma pean Florence’i idioodiks. Kui aga oleks olematut defekti nähes silmad punni ajanud ning käsi suu ees, peldiku poole tormanud … oleks ka veidi pahasti. Otsustasin kolmanda variandi kasuks. Osutasin kibekiiresti selsamal hetkel meie parkimisplatsilt startinud helikopteri poole, ise hirmsasti kätega vehkima hakates, nagu tahaks järele põrutada. Seega oli proua tähelepanu hajutatud ning edasi suundusime juba kumbki oma majja tagasi. Seekord suusõnaliselt hüvasti jättes.
Ja eks neid veidrusi ja nalju ole siin aja jooksul seoses vanaprouaga muidki olnud, aga üks on kindel – ma ei ole mitte iialgi kohanud kedagi temasarnast. Ma ei ole mitte iialgi kõnelenud säravama daamiga, mitte iialgi viibinud positiivsema inimese seltskonnas − sellise inimese, kes mitte kunagi ei virise ei ilma ega tervise üle, kes on elegantne ja näeb välja noorem kui mina. Olen kuulnud, et selliseid on kuskil maailmas olemas, aga ma polnud mitte kunagi kedagi sellist veel oma elus kohanud. Ja tühja see maailm oma korruptsioonide ja lastevägistajatest kardinalidega, tühja see halb ilm ja kurjad inimesed – niikaua on elu elamist väärt, kui on kohata taoliseid eksemplare, kes mitte oma suure papihunniku all ei lämbu, vaid kes otsustavad selle papiga midagi head korda saata. Kas siis ehitada kodututele koertele varjupaik või vaestele supiköök või kas või saata Põhja- Koreasse tuhat vagunitäit vorsti.
Kas või korjata kokku hunnik prügimäele visatud muusikuid ning anda neile tagasi nende eneseväärikus. Kas või selleks üheks reisikski. Ja pole ta mingi grand old lady! Sest pole ta mingi old. Noor inimene on. Sest kui inimese hing on nõnda noor, ei siis ihu taha kehvem olla!
1 KOMMENTAAR
suurepärane kirjutis!