ILON WIKLANDI imeline reisimaailm

Eesti fotokunstnik Toomas Volkmann ja Hollandis elav eestlanna Kaire van der Toorn-Guthan veavad Eesti Vabariigi juubeli eel fotonäituse ja kinkeraamatu projekti "Eesti läbi saja silmapaari", mille raames portreteeritakse sadat üle maailma elavat eestlast. Olgu näidetena nimetatud tartlast Hando Runnelit, Malis elavat õpetajat Eva Diallot, Rootsis elavat kunstiajaloolast Mai Raud-Pähni, maailmaheliloojat Arvo Pärti. Ka Go Travel pani projektile väikest viisi õla alla. Sellest koostööst sündis Tiit Pruuli intervjuu Ilon Wiklandiga tema Stockholmi valgusküllases kodus.

Ilon, mis on teie esimesed mõtted, kui Eesti peale mõtlete?

Haapsalu. Minu vanaema Julie ja minu vanaisa Alexander. Nad olid vaga tähtsad inimesed minu elus. Minu vanematel polnud minu jaoks aega. Mu isa Max Pääbo oli meist lahus, ta elas oma naisega Tallinnas. Ema Vida Pääbo-Juuse oli kunstnik.

On teil Haapsalus mõni eriliselt armas paik?

Vanaisa töötas kirikus, elasime kiriku juures, mis oli ju üsna mere ääres, nii et sealt oli väga kerge mere äärde joosta.

Mereteema huvitab mind, vana meremeest, väga. Teie elus ja loomingus on merel olnud märkimisväärne koht. Kas mäletate seda suurt minekut üle mere, kui Rootsi põgenesite?

See oli pikk-pikk teekond. Olen sellest ka samanimelise raamatu teinud.

Kas olite ka varem merel käinud?

Olin käinud purjetamas, aga neid reise ei saa võrrelda.

Isa kirjutas vanaemale, et ta on nüüd oma naisega Rootsis. Mind jäeti Haapsallu. Vanaema vihastas selle peale. Üks laev – Meritäht – läks veel viimasel hetkel, kas 21. või 22. septembril 1944. Vanaema viis mu sinna laevale. Sõitsin koos oma kooliõe ja tema vanematega.

Kuidas vanaema julges teid saata?

Juba enne sõda oli Rootsi kolinud minu isapoolne tädi Valentine Larosche, kes oli Pariisis kunsti õppinud. Sellepärast ta julges mind saata. Tädi võttis mind vastu.

Meie reis läks väga aeglaselt, viis päeva. Mul oli hirm. Kui nägime üht suurt laeva, mõtlesin, et need on venelased. Õnneks oli see Rootsi laev. Sõitsime Rootsi saartele nende järel. See oli mu esimene kohtumine Rootsiga.

Inimese kohta ütleb väga palju, millised raamatud tal riiulis on. Vabandust, et astusin teie raamaturiiuli juurde ja vaatasin, mis seal on. Näppu jäi Sofi Oksaneni ja Imbi Paju „Hirm”. Olete ka oma varasemates intervjuudes hirmust rääkinud. Mis on teie elu suuremad hirmud olnud?

See laeva peal olek ja hirm, et venelased saavad meid kätte. Ma ei tulnud Eestisse enne kui 1987. Ma ei tulnud venelaste pärast, kes Eesti vallutasid. Isegi praegu segab see mõte mind Eestisse elama tulemast. Olin Astridiga Eestis Vene aja lõpul. See oli kohutav, kuigi meid võeti väga kõrgelt vastu.

Mul on kaasas üks raamat. Palun vabandust, et see näeb välja vana ja katkine. Aga see näitab seda, et ma olen seda raamatut korduvalt ja korduvalt lugenud. See on Astrid Lindgreni „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”, milles on teie illustratsioonid. See ilmus rootsi keeles umbes siis, kui mina sündisin, rohkem kui 50 aastat tagasi. Eesti keeles natuke hiljem. Minu jaoks on see olnud üks esimesi seiklus- ja reisiraamatuid. Perekond reisib ühele romantilisele saarele. Teie tehtud pilt Tjorvenist, kes seisab Soolavarese kai peal ja läheb sealt saarte vahele paadiga sõitma, on mul olnud läbi aastate üks arhetüüpseid kujutluspilte reiside algusest. Millal oli teie enda esimene reis?

Mu isapoolne onu purjetas Haapsalu ümbruses palju, ta võttis mind tihti kaasa, seilasime Rohukülla ja mujale. Hiljem olen ma elus väga palju reisinud. Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Hiinas, Jaapanis, Euroopas. Reisimine on mulle väga tähtis olnud. Mul on hea meel, et ma seda kõike tegin, sest praegu ma enam ei jõua, kuigi tahaks.

Kas reisid on pakkunud inspiratsiooni kunstnikuna?

Ma tegin reisidel enamasti fotosid ja joonistasin hiljem nende järgi. Ma reisisin sõpradega ega tahtnud neid segada, et nad peavad ootama, kuni ma joonistan.

Kas see lugu, et Karlsson katuselt, see „ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimates aastates” on leitud ka ühelt reisilt, vastab tõele?

Jaa, ma leidsin ta Pariisist. Esimene pilt, mis ma raamatu jaoks tegin, ei olnud hea, see ei meeldinud ei Astridile ega mulle endale. Olin joonistanud ühe prillidega vana mehe. Tegelikult igav. Karlsson pole ju igav. Tema teeb kõike, mida Väikevend tahab teha.

Ma olin sel ajal, 1950ndate keskel, pool aastat ühe stipendiumiga Pariisis. Kui ma tahaksin kusagil mujal elada, siis tahaksin olla just seal. Nägin pargis ühte väikest meest. Tal olid sinised püksid ja ruuduline särk, püksid jalas, juuksed püsti, veidi paks.

Kas see mees ise ka teada sai, et ta on maailmakuulsaks saanud?

Ei usu. Kui hakata kedagi joonistama, ega see ei pruugi inimestele meeldida. Ma jälgisin teda natuke ja läksin siis koju ja joonistasin ta üles.

Kuidas teil Lindgreniga loominguline protsess käis, kas ta ütles teile ette, milliseid pilte ta näha tahaks?

Ei. Aga ma näitasin talle muidugi enne ilmumist. Ta ei pidanud mulle kunagi ette kirjutama, mida ma joonistan. Ma ei saa midagi teha, kui keegi mulle ette ütleb, mida pean tegema.

See tähendab, et teil oli inimlikult hea klapp.

Meil oli väga hea ja lihtne arusaamine üksteisest. Me saime headeks sõpradeks. Ta jutustas mulle palju oma elust. Temaga koostöö oli väga ilus aeg minu elus.

Millised paigad maailmas on teile huvitavad olnud?

No näiteks Suur Hiina müür on mu jaoks tähtis olnud. Mulle meeldis väga Lõuna-Ameerikas. Me jõudsime Machu-Picchusse enne kui suured turistide hulgad. Käisin seal ühe sõbrannaga, kes tundis seda piirkonda hästi. Tegime seal siis nii, nagu praegu peab ka Rootsis tegema – pead väga vaene välja nägema, ei tohi näidata, et sul raha on. Meil polnud ehteid ega midagi kaasas. Elasime turvalistes hotellides, inimesed olid väga kenad meie vastu. Praegu on reisimiseks halvemad ajad.

Kas on mõned teemad – loodus, meri, lapsed -, mis on teile südamelähedasemad joonistada, ja mõned, mis mitte nii väga?

Autosid ja muud tehnikat on mul raske joonistada. Saan hakkama, aga see ei ole nii huvitav.

Te olete palju lapsi joonistanud, on teil olnud ka konkreetsed modellid?

Jaa, mul on neli tütart. Joonistasin palju oma lapsi ja nende sõpru. Sellepärast olen ma ka kodus töötanud, sest sain seda laste kõrvalt teha. Tõsi, mul oli ka abiline, teenijatüdruk, kes mind majapidamises aitas. Muidu poleks ma saanud nii palju tööd teha. Töötasin toesti väga-väga palju. Alustasin, kui oli 16, ja siiani on asju töölaual. Ma olen mitte ainult vanaema, kellel on, oh ma ei teagi enam, kui palju lapselapsi, vaid ma olen juba ka vanavanaema.

Mõned teie ilusamad loomajoonistused on olnud koertest. Teil on olnud lähedased koerad nii Eestis kui ka Rootsis. Kas reisides olete ka loomi joonistanud?

Olen joonistanud loomi, aga need on kõik tagantjärele tehtud, mitte otse. Kas pärast reisi või äärmisel juhul hotellitoas. Joonistamine võtab aega, ei tahtnud sellega oma reise ja reisikaaslasi segada.

Kui paljudes keeltes on teie illustratsioonidega raamatuid ilmunud?

Ei tea, väga palju, aga ma ei tea seda arvu enam. Paljud maad, mis varem olid vaesed ja kus lasteraamatuid varem oli vähe, on nüüd hakanud neid palju trükkima.

Aga seda, et N. Liidus ilmusid Astrid Lindgreni raamatud teie illustratsioonidega, te ikka teadsite? Te saite ikka ju ka neid raamatuid.

Ei saanud ma ei raamatuid ega raha. Venelased on mulle võlgu, nad on minu töö omastanud.

Rootsis elas peale teie veel teisigi eesti kunstnikke: Eerik Haamer, Karin Luts, Eduard Ole ja mitmeid teisi. Muidugi palju eestlasi üleüldse. Ma olen aru saanud, et te ei puutunud Rootsi eestlaskonnaga väga palju kokku? Olite rohkem omaette?

Kui ma tulin Rootsi, siis jaanuaris 1945 läksin Stockholmi kunstikooli, mis kestis kaks aastat. Olin neliteist aastat vana, ei tahtnud elada oma isa ja tema naise juures. Nii et ma läksin otsekohe rootslaste keskkonda. Mu ema sõitis 1948. aastal ära Inglismaale, hiljem elas Ibizal. Mul ei olnud raha ega mitte midagi. Mu isa, kes oli siin oma teise naisega, pidi mu eest iga kuu natuke maksma, kuni sain 18. Sain vähemalt ühe toa üürida. Ma teadsin, et minu ema ja minu isa minust ei hooli, kõige tähtsamad inimesed mu elus olid mulle vanaema ja vanaisa. Emaga hakkasime kirja teel jälle suhtlema, kui olin kaheksateist. Aga neid ei olnud Rootsis. Pidin ise hakkama saama. Kui isa ära suri, pärandas ta kõik mu poolvennale. Olin sellega rahul. Ma ei tahtnud enam midagi Max Pääbolt, oma isalt. Ma ei ole Pääbo. Ma olen Ilon Wikland. Nemad ei tahtnud mind, hästi, mina ei taha neid. Ma olen ise ära määranud, mida ma tahan teha. Kui sa lapsena saad aru, et nad ei taha sind, siis sa pead ju ise hakkama saama, eks ole.

Kas see oli valus tunne?

Ei olnud… Ma olin sellega nii harjunud algusest peale. Ma harjutasin end nii, et kui on midagi halba, panen selle kõrvale. See on olnud, see on läbi. Kõik. Ka praegu teen nii, seepärast olen ma ka nii hästi hakkama saanud. Vabadus, see on kõige tähtsam.

Tekst: Tiit Pruuli

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga