Kaire van der Toorn-Guthan elab Hollandis alates 1992. aastast. „Mul on siin oma kujundusfirma ning abikaasa oli Rotterdamist pärit. Meie lapsed on siin sündinud, seega seos Hollandiga kestab,“ ütleb Kaire.
Mis maa on Holland ja mida tähendab Madalmaad?
Tegelikult on asi lihtne: Holland ehk Madalmaad ongi sõna otseses mõttes madal maa, kuna umbes veerand riigist asub allpool merepiiri. See hõlmab Hollandi lääne- ja põhjapoolset osa. Kui kord jälle peaks „üle ujutama“, siis on meil „vesi ahjus“, sest Amsterdam ja Rotterdam jäävad täiesti vee alla.
Hollandlane on igaks stsenaariumiks valmis. Kõrgvesi, kui otse tõlkida, on konkreetne oht, millega igapäevaselt elatakse. On isegi veebileht, kust saab järele vaadata, kas su maja on ohus või mitte ja mis sel juhul teha.
Nimesegaduse juurde: Madalmaade nimetus tuleneb madalast piirkonnast suurte deltade ümber Euroopa loodeosas ehk alal, kus nüüd asuvad Holland ja Belgia. Madalmaad said kuningriigiks alles Louis Napoleoni valitsuse ajal (küll ainult neljaks aastaks), enne seda oldi Ühendatud Madalmaade Vabariik. Pärast veidi sinna-tänna jagelemist sai kuningaks Willem I ja sellega Hollandist kuningriik (1815). Muuseas, ka Belgia ja Luksemburg kuulusid algselt siia punti. Holland on aga tegelikult Madalmaade kahe provintsi nimetus: Lõuna- ja Põhja-Holland. Kuskilt ajalooannaalidest lugesin, et kuna just see piirkond panustas kuningriigi algusaastatel riigi õitsengusse kõige rohkem, hakatigi Madalmaid üldistavalt Hollandiks kutsuma.
Üks lause hollandlase iseloomustuseks.
Heas mõttes enesekeskne, samas avatud, reegleid austav, aga ka nendest osavalt mööda hiiliv, mugavusele orienteeritud, iseteadlik, väga pragmaatiline, enesekindel, heatahtlik, töökas, natuke ikka ka kaubitseja ja meremees, aga lõppkokkuvõttes üks tore Kääbiku hingesugulane, kellega saab mõnusalt pika laua taga söömaaega nautida.
Kas eksisteerib „tüüpiline hollandlane“?
Teatud tüpaažid võivad välja settida küll, kuna juba meie teadvuses on see kiiks, et võrdlus ja hinnang annavad võimaluse isiklike kogemuste ja teadmiste peegeldamiseks. Seega võib siin kasutada hollandlaste enda väljendit, et tegemist on „juustupeadega“ (kaaskop), enamjaolt on nad pikemat kasvu, praktilised, avatud, väga otsekohesed, organiseeritud, sallivad.
Mõeldes Hollandile, tulevad silme ette tuuleveskid ja tulbid…
Pigem võiks tulla jalgratas. Ja kogu rattakultuur.
Kuhu Hollandis reisima peaks, kui Amsterdamist mitte rääkida?
Rotterdami fännina kutsun kõiki muidugi siia! Palju on moodsat arhitektuuri, mõnusaid restorane, muuseume ja suurepäraseid vaateid. Endiselt on kohake mu südames ka Maastrichtil ja sealsel ümbrusel – maalilised külakesed ja künkad! Delft ja Den Haag on kiviviske kaugusel, samuti rannikualad, saared (Texel, Vlieland, Schiermonnikoog). Kanarbikulõhnas saab rattatuuri teha Hollandi idaosas, Gelderlandis (rahvuspark De Hoge Veluwe), kus veidi rohkem metsa.
Kuhu peaks Schipoli lennujaamast siirduma kultuurikogemuse järele janunev inimene?
Amsterdamis Rijksmuseum ja hea kontsert Concertgebouw’s. Samuti filmimuuseum Eye – äge ehitis ja kogu see ümbrus on lahe. Siis kindlasti Museum Voorlinden (eramuuseum), mis asub Wassenaaris. Loomulikult Rotterdam ja sadama piirkond – täiesti ebamaine „Terminaatori“ film, aga siis sürrealismikastmes.
Kas Eestil oleks Hollandilt midagi õppida?
Avatust, üle oma „konnasilmapiiri“ vaatamist, sallivust.
Kõige parem ja kõike halvem asi Hollandi juures?
Ei ole ei seda ega teist. Aga kõige lähemal sellele ehk: reeglid ja reeglid. Ehk see ongi nii hea kui ka halb – oleneb, kus olukorras ja kuidas vaadata!
Mõni fakt selle maa kohta, mida enamik inimesi ilmselt ei tea?
Kitsendan teema isiklikuks ja toon teid Rotterdami: enamik eestlasi ilmselt ei tea, et 1918 tuli siia linna tubli mees Pärnust, pootsman nimega Carl Conrad Rohde ja asutas siin kohviku Estonia Bar (linnaarhiivist leiti sellest isegi foto), mis ühtlasi oli ka meremeeste pansion. Kahjuks pole seda hoonet enam alles, Carli järeltulijad elavad aga Hollandis siiamaani. Ilmselt siis oli Hemingwayl ikka õigus.
Tekst: Rene Satsi
Foto: Kaire van der Toorn-Guthan
***
Hollandi juust
On kuidagi nõnda, et kui mõelda juustule ja maailmale, siis tulevad pähe Prantsusmaa ja Holland. Kuigi inglastel on Cheddar ja Stilton, hispaanlastel Manchego, itaallastel Gorgonzola… kõigil on midagi, mitmetel paljugi, ent Prantsusmaa ja Holland on kuidagi juustuga üks ja seesama. Prantsusmaa siis pigem hallituslike ja rämeradikaalsete juustudega, Holland aga korralike ja kollastega. Prantslaste juustud sobivad rohkem veini, hollandlaste omad õlle kõrvale. See on väga laia labidaga öeldud, ent mitte vähem tõene.
Okupatsiooniaegsest lapsepõlvest meenub, et Hollandi nimi oli isegi siinpool roostes eesriiet lausa kahes juustus sees. Olid hollandi kera ja hollandi leibjuust. Leibjuust kandiline, kera… no kera oli kera. Muidugi olid ka Vene juust ja Kostroma juust ja Sussanini juust, ent neil polnud vähimatki sidet oma nimedega. Hollandlased aga võis tüüpnimena väikese tähega kirjutada siinkohal, sest need olid oma päritolule vastavad, mingil sovetlikul määral vähemalt. Kera oli Edam ja leibjuust näiteks Limburgeri laadi. Eks sisuliselt oli toona Eestis ainult kaht tüüpi juustu – kõvem soolakas kollane ja pehmem soolakas kollane. Ja Hollandit nimes kandnud sordid esindasid mõlemat. Niinimetet Eesti juust ühendas eneses mõlemad.
Tänapäeval on juustumaailm koju kätte tulnud (kuigi oh mis armsad on need rännumeeste lood kuumal suvel mitut masti haisujuustude läbi Euroopa Eestisse tarimisest reisikotis või auto pakiruumis, tolliametnike minestamised, Poolas kaasreisijate tungival nõudmisel sõidukist eemaldet kobrutav ollus…). Ja taas on just hollandlaste valik meil siin parimini esindet. Pean silmas Juustukuningate poode, kel näikse ka läbi halbade aegade hästi minevat. Ju ikka iseoma tubliduse ja järjekindluse pärast, aga vahest ka seepärast, et eestlane on lihtsalt mitu põlve järjest hollanditüübiliste juustudega harjunud. Noh, et juust on see kollane, mis leiva peale käib, ja vorst on see roosa, mis leiva peale käib. Hallitusega kraam on aga kahtlane nii juustu kui vorsti puhul. Kuigi kahtlane on see vaid jursti ehk juustuvorsti puhul, mis tõesti ei tohiks hallitada.
Ühesõnaga, Hollandis eestlane nälga ei jää, julgeb juustu osta küll. Kusagil Korsikal tasub juba ettevaatlikum olla.
Karl-Martin Sinijärv
***
Lugemissoovitus
Hella S. Haasse
Uruq
Tõlge Kerti Tergem, Loomingu Raamatukogu 2022 nr 28
Otsekohene kirjeldus Indoneesias elava naiivse hollandi kolonisaatori ja koloniseeritu suhetest, milles haritud indoneeslane näitab pärast riigi iseseisvumist endise valge sõbra suhtes välja oma tõelist suhtumist. Mõjub siiani aktuaalsena.
Harry Liivrand, kunstikriitik