Kuidas käib äri Lõuna-Hispaania moodi? Andaluusia oliiviistanduse ja kodumajutuse omanik Mart Raudsaar avab hispaanlaste olemust ja Hispaania põllumajanduse eripärasid.
Kui külastasin veebruaris Nerja linnas Banco Sabadelli kontorit, astus sisse vanem inglise abielupaar ning mees kurtis valjuhäälselt kõrvallauas tellerile: „Olen pangale korduvalt meile kirjutanud, kuid te ei vasta.“
Eks ta ole, hispaanlastega äri ajades tulebki arvestada, et Põhja-Euroopa tavapärased suhtlusmudelid siin ei toimi ning iseäranis ei toimi need Lõuna-Hispaanias, millest tulebki järgnevalt juttu. Te võite kirjutada ükskõik kui kenasid kirju potentsiaalsetele koostööpartneritele, kuid enamasti nad ei vasta. Nad ei vasta, sest te ei kirjuta hispaania keeles, nad ei tunne teid ning tõenäoliselt kasutate takkapihta valet suhtluskanalit. Aeg kulgeb Hispaanias teistsugusel viisil ning kuiva ja ratsionaalse suhtumise asemel on vaja mõista mõningal määral müstitsismi, kuid samal ajal võtta elu veidi vabamalt.
Kaootilisus on siin seaduspärasus
Andaluuslaste suhtumine kommunikatsioonikanalitesse on väga kaootiline ja loominguline. Suure kindlustusfirma üldtelefonidel räägib esialgu robot ning kodulehel pole töötajate personaalseid kontaktandmeid. E-kirju peetakse pigem vana kooli kommunikatsioonikanaliks ja saadetud sõnum kaob organisatsiooni rakkudevahelisse ruumi. Instagramis on toredaid promovideoid, kuid mitte midagi, mis aitaks probleemi lahendamisele kaasa. Ettevõtete lahtiolekuajad ja igasugune kontaktinfo veebis on väga ebatäpne.
Kui tahate Andaluusias asju ajada, kasutage WhatsAppi ja ärge saatke meile. Seda kasutavad kõik ning vastatakse üldjuhul kärmesti, kuid selleks peate muidugi teadma õiget mobiiltelefoni numbrit.
Inimene on oluline
Hispaanlasi ei huvita see, milline on teie tiitel visiitkaardil või kas teil üldse visiitkaarti on. Neid ei huvita, et teie kodumaal vastatakse e-kirjale üldjuhul tunni aja jooksul. Neid huvitab, kes olete inimesena. Suhteid ja äri hoiavad nad lahus, kuid äri sujuvuse eelduseks on teie meeldivus nende silmis. Meeldivuse eeltingimuseks on juba mainitud hispaania keele rääkimine ning kohalike tavade austamine, samuti ei tohiks kohalikke närvi ajada sellega, et midagi on vaja kohe nüüd ja praegu või nõuda neilt midagi niisugust, millega nad harjunud ei ole.
Muide, on siiski olukordi, kus on võimalik saada asju kohe nüüd ja praegu. Kui mul juhtus majas torustikuavarii ning kogu tarbeveemahuti jooksis tühjaks, organiseeris tuttav veemees mõne tunniga ekskavaatori ja järgmisel päeval tulid juba mehed, kes paigaldasid uue toru ning kohe saabus traktori järelkärus ka uus vesi. Kõik sündis muljetavaldavalt ahvikiirusel, sest veeavariide likvideerimine on Andaluusias kirjutamata prioriteet, mille peale tullakse ka voodist ja nädalavahetusel, kui tarvis. Väga efektiivselt ja professionaalselt tegutsevad ka kõik hädaabiteenistused: haiglad ja päästeamet on tasemel.
Jah, bürokraatia on Eestiga võrreldes kordades suurem, kuid siin ilmnebki loomingulise suhtumise kasulikkus. Varem või hiljem ilmub välja keegi, kes teid aitab ning juhatab õige inimese juurde või siis näitab, millisesse kastikesse tuleb linnukene teha, et saavutada soovitud tulemust. Enamasti on ametnikud väga sõbralikud ning isegi kui nad laiutavad käsi, on nad sealjuures väga armastusväärsed ning pakuvad varem või hiljem välja mingisuguse lahenduse. Kui olla piisavalt kannatlik ning evida tutvusi, juhatatakse teid ühel hetkel erilise tarkurini, kes võib olla silmapaistmatu raamatukogutöötaja, kuid kellel on oskused ning võimalused näha otseteid läbimatuna tunduvas rägastikus.
Ületöötamine ei ole moes
Mulle meeldib, et Andaluusia on aidanud mul üle saada kompleksist töötada ennast surnuks. Lõuna-Hispaanias tehakse tööd selleks, et elada, mitte vastupidi. Ning tööd tehakse naudinguga ja erilise väärikusega, mis saadab kõiki: nii koristajaid tänaval, kioskööre kui ka teenindajaid tanklas. Inimesed on üksteise vastu sõbralikud, tehakse nalja ning üritatakse üksteist aidata. Näiteks müüja väljub konditsioneeritud tanklast põrgukuumusesse, et teha koos minuga kindlaks, kas auto jahutusvedelik peaks olema punane või roheline. Andaluusias kohtab enamasti sellist teenindust, mis teeb Eesti kolleegidele iga ilmaga silmad ette. Muidugi võiks olla eelduseks, et õnnetut teenindajat ei kohelda kui kõntsa.
Sulisid ja seanahavedajaid leidub kõikjal maailmas, kuid kui keskmine Hispaania väikeettevõte on töö ette võtnud, teeb ta seda pühendumusega ja kvaliteetselt. Maaler ei värvi üksnes teie maja, vaid pärast töö lõppemist ta koristab, viib oma prügi minema ning peseb isegi põrandad puhtaks. Uskuge mind, minuga on juhtunud seda korduvalt.
Turism ja põllumajandus
Andaluusia peamisteks sissetulekuallikateks on turism ja põllumajandus. Põllumajanduses domineerib igasuguste troopiliste viljade (kui vett on) ja oliiviõli (kui vett napib) tootmine. Põllumehed tõusevad väga vara. Istandustes on midagi teha kogu aeg, kuid suvel ja sügisel saab tegutseda vaid keskpäevani ning siis taas õhtuhäma-ruses, kui kuumus hakkab taanduma. Avokaadode ja tsitruseliste juurde on veetud veeliinid, mis võimaldavad igat üksikut puud kasta. Või siis sõidab veepaagiga traktor puukoolis piki oliiviistikute ridasid ja niisutab neid hommikul, kui vesi veel imendub maapinda ega aura silmapilkselt taevasse.
Kaks korda päevas möödub minu majast kitsekari karjakellade helinal. Ma ei kujuta ette, mida need loomad söövad tuhaks kõrbenud maastikul, kuid elus nad püsivad ning toodangut annavad. Turgudel ning siin-seal bensiinijaamades või ristmikel võib kohata talumehi, kes müüvad otse oma toodangut. Jaanuari lõpus võib osta kottidega apelsine, nagu meil ostetakse kartuleid. Suve hakul lisandub mitmesuguseid muid maitsvaid vilju. Värskeid tomateid ja kurke saab kasvuhoonetest aasta ringi. Kõnelemata marineeritud oliividest, mida on sadu variante. Mustad oliivid ja rohelised oliivid, kividega oliivid ja tühjakstorgatud oliivid, suured oliivid ja veel suuremad oliivid.
See on olnud karmi kliimaga ning minevikus vaene ja natukene metsik piirkond. Kuid inimesed on kuldsed. Kui arvate esialgu teisiti, valige mõni pühak paljudest ja palvetage tema poole ning varsti näete, et mul oli õigus.
Tekst: Mart Raudsaar
Foto: Turismo de Sevilla
***
Lugemissoovitus
Ernest Hemingway
Ja päike tõuseb
Tõlge Valda Raud, Eesti Riiklik Kirjastus 1961
Ernest Hemingway 1926. aasta romaan tegi Hispaaniast välismaalaste jaoks kuuma sihtpunkti. Kirjutatud ikoonilises ja poeetilises stiilis, viib raamat mitte ainult Pamplonasse, kus inimesed jooksevad koos härgadega, aga ka Baskimaale kalale ja sadamalinna San Sebastiánisse, kus peategelane Jake Barnes käib ujumas, aga jääb ikka rahutuks.
Justin Petrone, kirjanik