Helivõlur Greg Simmons

Olen palunud Gregi Laosesse minu ökoturismi projektiga koostööd tegema. Ta hakkab seal oskuslikult lindistama džunglis elavate hõimude unustusehõlma vajuma kippuvaid laule ja pillimängu. Oleme palavas Luangnamthas. Ühel mittemidagiütleval hommikul kutsun ta endaga kaasa, minu lemmikkohta nuudlisuppi sööma, et natukene temast ja tema suurejoonelistest rännakutest lobiseda.

Kuidas maitseb?

See on kõige parem supp, mida Laoses olen saanud!

No mis ma ütlesin! Aeg-ajalt veedan ma siin Namthas isegi kuu aega või rohkem ja absoluutselt igal hommikul tulen seda ühte ja sama suppi sööma.

Kindla peale pannakse siia supi sisse midagi, mis selle nii sõltuvust tekitavaks teeb.

Kohalik poiss ütles mulle, et ta teab kindlasti, et nad lisavad sellele kanepit.

Ja kindlasti oopiumi ka!

Okei. Kes sa oled?

Minu nimi on Greg Simmons, ma olen kirjanik, õpetaja ja heliinsener, kellel on kohutavalt suur kirg reisimise vastu.

Lihtne küsimus, millele ma ei oota aga lihtsat vastust − miks sa reisid?

Võiksin sulle ette lugeda kõik need tavalised põhjendused, et reisimine avardab silmaringi ja nii edasi, aga sa kindlasti oled neid põhjendusi varem sada korda kuulnud ja ka GO Reisiajakirja lugejad on neid kõiki sada korda kuulnud. Need on klišeed, kuigi väga head klišeed ja sellistel klišeedel on oma põhjus − need vastavad tõele!

Kõikidest nendest klišeedest eraldi seisab aga minu reiside põhjus − ma lindistan eri kultuuride muusikat. Töötasin aastaid ja aastaid suurtes helistuudiotes, salvestades kuulsaid ja vähem kuulsaid lääne popi ja roki bände. See faas minu elus on aga nüüdseks möödas. Ausalt, kui ma ka enam oma elu lõpuni ei kuule ühtegi nooti lääne rokkmuusikast, siis on mul selle üle ainult hea meel. Ma otsin uusi muusikalisi helisid, helistruktuure ja otsin alati uusi väljakutseid. Iga uus pill, millega ma pole varem kokku puutunud, on minu jaoks maiuspala, sest see on väljakutse ning selle instrumendi helide edukas salvestis valmistab mulle sõnulkirjeldamatut heameelt.

Kuskohast sa neid pille leiad, millega sina kui helitehnik pole enne kokku puutunud?

Ma olen eriti huvitatud nii-öelda ohustatud muusikast − sellisest kraamist, mis kaob igaveseks maamunalt järgmise põlvkonna jooksul. Nii ma liigungi riigist riiki, et selliseid helisid jälitada. Seda hakkan ka siin Laoses tegema ja näiteks mõni päev tagasi salvestasin siin lähedal külas instrumenti, mida oskas mängida kogu maamuna peal vaid üks vanamees. Kui tema sureb, sureb temaga koos ka see instrument, sest noored pole huvitatud selle pilli õppimisest, nemad tahavad endale pigem telefone, millest nad kuulnud on. Kuid selle instrumendi helisalvestis koos videoga on nüüd minul olemas ja saan seda maailmaga jagada. Olen väga huvitatud selliste klippide tootmisest ja nende jagamisest oma kodulehel − niiviisi elavad need helid edasi veel kaua pärast seda, kui inimesed, kes neid tekitasid, on ise juba ammu surnud. Ma olen heliinsener olnud nelikümmend aastat ja usun, et panen nüüd oma oskused maailma jaoks heasse kasutusse.

Mis on kõikidest sinu lindistustest sinu jaoks kõige väärtuslikum? Kõige kallim?

Raske küsimus, sest kuidas me defineerime „kõige kallima” või „kõige väärtuslikuma”? Kui me räägime mulle kõige südamelähedasemast lindistusest, mida ma kõige rohkem teistele ette mängin ja kui ma selle kaotaksin, igatseksin seda enim taga − selleks võiks olla akustiline segu helidest, mille lindistasin Kathmandus Nepalis. Kogu üles võetav kollektiiv koosnes sellistest pillidest nagu tabla (India), sarangi (Nepal), bansuri (India ja Nepal) ja didgeridoo (Austraalia). Kogu albumi lindistasin ma ainult kahe mikrofoniga ja kõik muusikud mängisid ühes ja samas ruumis. Kõik salvestused suutsin ma üles võtta ühe või kahe võttega. See kontsert, mille salvestasin, on üks ägedaimaid, mida kuulnud olen. Ja helikvaliteet selle kontserdi juures on lihtsalt suurepärane!

Üks teine eriline lindistus sai teoks Lhazê linnas Tiibetis. Ma peatusin teeäärses võõrastemajas ja naine, kes seda võõrastemaja pidas, armastas laulda. Ta laulis kogu aeg, kui süüa tegi või nõusid pesi. See oli minu jaoks võluv heli ja ma tahtsin selle üles võtta, ühes pannide ja pottide kõlaga. Seega ma ootasin, kuni õhtu jõudis kätte, hiilisin oma mikrofoni käes hoides tema köögi ukse taha ja… Tiibetis on normaalne komme, et kogu solgivesi visatakse aknast ja uksest õue. Üritades seda vältida, libastusin jääl, mis oli moodustunud sellest jubedast „prügiveest” ja kukkusin istuli mutta. Ajasin ennast püsti, kõndisin vihaselt tänavale ja olin sunnitud kohtuma tiinekate tüdrukutega, kes ilma häbenemata küsisid, miks mul on kõrvaklapid peas ja tagumik mudane. Üks nendest haaras mu kõrvaklapid enda kätte ning hakkas laulma ja tantsima. Tema sõbrannad üritasid korraks kooris taustaks laulda, kuid jätsid selle mõtte ruttu katki. Minu eeslaulja plaksutas närimiskummi mulle puruks samal ajal, kui esitas oma lugusid, ning teised tema sõbrannad kutsusid minu ihaldatud naise köögist, keda olin üritanud lindistada, samuti laulma. Kõik see, mis nüüd lindi peale jäi, on üks minu jaoks hinnatumaid mälestusi.

Kuidas kohalikud sinusse tavaliselt suhtuvad, kui üritad nende muusikat salvestada?

99 protsenti inimestest suhtub minusse hästi ja neile on kerge ligineda. Eriti siis, kui annad neile natukene finantsabi. Seda teen ma alati. Tavaliselt üritan ma muusikutele maksta nii, et kõik teised külas seda näevad − niimoodi üritan ma inimestele teadvustada seda, et nende kultuur on väärtuslik. Sellega seoses meenub mulle küsimus, mida minu käest tihti küsitakse: „Kuidas sa nende inimestega suhtled, kui nende keelt ei tunne?” Vastan selle peale alati, et räägin kolme keelt – inglise, muusika ja raha keelt ning nende kolme keelega saan hästi hakkama.

Millistest huvitavatest rituaalidest oled sa osa võtnud?

Tiibeti kloostris olen ma inimese kolba seest joonud alkoholi. Olen lindistanud trummareid Kerala templites ja vaevu saanud oma mikrofonid kokku korjatud, et need ei satuks dekoreeritud elevantide jalge alla. Olen riietunud kohaliku traditsiooni kohaselt Balil, matusetseremooniat jäädvustades. Olen palju lindistanud templites  ja kloostrites ning sellistes kohtades on alati tark kohalike rituaalidega kaasa minna, isegi kui need käivad minu enda uskumustele vastu. Ma tahan, et kohalikud võtaksid mind tõsiselt ja sellepärast võtan ka mina neid tõsiselt.

Võimas! Olen su klippe näinud, need on väga huvitavad. Teed siin Aasias ringi kolistades maailma kultuuripärandile head. Millal sa aga viimati oma kodumaad külastasid?

Selle küsimuse peale ma pajataks: ma elasin Sydneys aastast 1987 kuni aastani 2017. Kui ma esimest korda Sydneysse saabusin, oli see õnnelik koht, kus kõik aitasid kõiki. Aidati üksteisel eluga edasi minna − see linn oli nagu üks suur õnnelik organism, mis liikus ladusalt edasi. Aga aeg läks edasi ja Sydneyst sai ahnuse kants. Hinnad läksid muudkui üles ja üles ja üles …

Oota, kas sa üritad mulle öelda, et hinnad läksid üles?

Panin seda eriti selgelt tähele aastal 2005, kui olin neli kuud olnud Tiibetis ja Nepalis muusikat lindistamas ning saabusin siis koju tagasi. Otsisin endale rendipinda ning nägin kooli vastas, kus ma taas kord õpetama asusin, üürile antavat tuba, mille nädalahinnaks oli 350 Austraalia dollarit. Vaatasin toa üle, mulle see sobis! Pidin kinnisvaramaakleri nõudel täitma ankeedi, kuhu paluti kirjutada, kui palju ma olen nõus selle ruumi eest maksma. Kirjutasin sinna 350 dollarit − nii oli ju hind märgitud! Vastuse pidin saama mõne päeva pärast, et kas mulle naeratas õnn või mitte.

Kõndisin sealt siis minema, et oma lemmikkohvikus traditsiooniline hommikusöök süüa − kohv sojapiimaga ja porgandikook. Porgandikook saabuski üsna pea, aga oli kolm korda väiksem, kui see oli olnud neli kuud tagasi.

Oli see vähemalt hea?

Sama hea, kui see supp siin, mida me sööme, aga selles pole mitte küsimus. Neli kuud tagasi oli sama kook postkaardi suurune! Nüüd oli see aga õhuke viil, mis kohe ümber kukkus. Hind aga oli sama. Kohviku omanik põhjendas seda sellega, et inimesed ei taha võib-olla nii suurt kooki süüa ja viskavad ülejäägi ära. Seega tema ei raiska enam toitu ja inimesed ei pea kalorite pärast muretsema. Tema teenib veel kolm korda rohkem raha ja kõik on õnnelikud.

Selles skeemis olidki kõik õnnelikud, peale minu. Minule tegi see koogi kahanemine meelehärmi! Ütlesin talle fuck off selle peale, kui ta lahendusena soovitas mul kolm kooki osta.

Mõni päev hiljem sain telefonikõne kinnisvaraärikalt, kes andis teada, et ma saaksin toa endale küll, aga seal on nüüd vahel veel üks abielupaar, kes on nõus toa eest välja käima 370 dollarit ja kas mina olen nõus neid üle pakkuma. See oli uudne olukord − kinnisvaraäri hakkas üürnikke üksteise vastu ülepakkumisele sundima. Ma ei teadnud, kas see oli isegi seaduslik. Loobusin ja lendasin Aasiasse.

Kas sa ei kavatse Austraaliasse enam kunagi tagasi elama minna?

Ma tõesti loodan, et ei pea seda tegema.

Milliseid maid oled oma lahkumise järel külastanud?

Nepal, India, Myanmar, Tai, Laos, Indoneesia, Malaisia… Ei olegi nagu palju maid, aga olen neid kõiki külastanud korduvalt.

Mis on sinu suurim kirg?

Neid on mul mitu. Reisimine loomulikult.

Arvan, et reisimine on parim asi, mida lääne inimene oma raha abil teha saab, sest reisides leiad sa tavaliselt üles selle, mida sa päriselt oma elus teha tahad.

Teine suur kirg muidugi, nagu me rääkisime, on leida ja salvestada üles muusikat, mis on kohe-kohe kadumas.

Samuti olen ma 33 aastat töötanud õpetajana ning sealt on pärit mu suur huvi noorte inimeste karjäärivalikute kohta. Meil läänemaailmas on levinud arusaam, et noorele inimesele esitletakse koolis palju karjäärivalikuid, mille järgi nad saavad ennast kergesti joonde seada. Tegelikult see ei ole nii. Valikud, mis koolide poolt antakse, on suhteliselt piiratud. Sellepärast olen ma ka alati korraldanud oma heliekspeditsioone, kus ma viin noored lääne inimesed nende väikesest läänemaailmast välja − kaugetele maadele, džunglisse muusikat lindistama ning selle käigus pakun neile palju laiemat maailmavaadet ja karjäärivõimalusi, kui koolid seda teha suudavad. Seega on minu lindistusretked nagu katalüsaator.

Kui palju sul õpilasi on olnud, keda oled ekspeditsioonidele viinud?

Täpselt ei teagi, aga hetkel on kokku juba kõvasti üle saja inimese, kes on minu juhtimisel rännanud Nepalis ja paljudes teistes huvitavates kohtades. Tean, et paljud minu õpilased on saanud meie retkedel paika oma tulevikunägemused, millega kool neid aidata ei suutnud, ja nendele vastavalt ka hiljem tegutsema asunud.

Mõtlemapanev avaldus! Mis on kõige vastikum asi, mida reisidel oled pidanud oma kätega katsuma?

Raha. Ei, ma teen lihtsalt nalja! Või ei, kõige vastikum asi… ikka ongi raha. Jah, raha. Kindlasti! Raha!

Kas on mõni maa, kuhu sa ei soovitaks reisida?

Austraalia.

Äkki mõned inimesed ei peaks üldse reisima?

Kõik peaksid kohustuslikus korras reisima! Eriti tähtis on, et lääne inimesed käiksid läbi erinevast kultuurist. Nagu näiteks on meie jaoks Aasia. Eriti oluline on külastada kas või korra arengumaid.

Minule kui lääne inimesele ei anna suurt kasutegurit see, kui ma külastan maid, millega meil on ühine pärand, sarnane kultuuriruum. Mäletan, kui käisin aastaid tagasi Ameerikas ja see oli täpselt nagu Austraalia, ainult et inimesed rääkisid teise aktsendiga. Seal ei olnud ajule mingisugust väljakutset. Olen üles kasvanud Ameerika telešõudega, seega kõik oli tuttav. Sama lugu oli isegi Itaaliaga − ma ei pidanud seda reisi väga huvitavaks. Isegi Itaalias oli nii palju sarnast selle kultuuriga, kust mina tulen, et ei leidnud ma ka sealt mingisugust väljakutset. Aga kui sa lähed maale, kus on täiesti teine keel, teised uskumused, teine religioon, väärtushinnangud, elustiil − alles seal hakkab reisimine „lugema”. Kui seda siis esimest korda koged, siis ei taha sa seda tunnet kunagi enam unustada. Selline kogemus muudab maailmavaadet fundamentaalselt. Hakkad aru saama lausest, mida paljud reisimehed kasutavad: „Reisimine on parim asi, mida oma rahaga peale hakata.”

Kuidas vaesem inimene, kes töötab näiteks kuskil väikeses poes, suudab endale reisimist lubada?

Näen neid „vaesemaid inimesi, kes töötavad väikeses poes” reisimas iga päev. Paljud seljakotimatkajad töötavadki aastaid enne kuskil poes ning lasevad siis jalga. Elatakse väga väikese eelarvega, aga see ei vähenda ei reisimise kogemust ega kvaliteeti. Siis nad lähevad koju tagasi, võtavad jälle endale mõne tagasihoidliku tööotsa ja on aasta pärast uuesti Aasias.

Paljud saavad õnneks sellest aru, et elu ei ole karjäär ja parim asi, mis sa teha saad, on reisida ning seega muutub töö ainult vahendiks, kuidas reisima pääseda, mitte eesmärgiks omaette.

See kõlab natuke paranoiliselt, aga mulle tundub, et lääne kultuur loob pidevalt müüti, et reisimine on kohutavalt kallis ja seetõttu võimatu ning loob seda narratiivi selleks, et inimesi kogu aeg tööl orjamas hoida ja et nad raha riigist välja ei viiks.

Enamik Lõuna-Aasiast näiteks on elamiseks odavam kui ükskõik kus läänemaailmas. See on kallis sellisel juhul, kui sul on kaelas korterilaenud ja muud rahalised kohustused, mis sinuga reisile kaasa tulevad. Kui sa aga suudad sellistest kohustustest ennast vabaks võidelda, on arengumaal palju odavam elada kui arenenud maal.

Paljud töötavad ka reisil olles.

Tänapäeval on maailmas uus liik ringirändajaid − digitaalsed nomaadid. Võib vist öelda, et mina olen üks nendest. Ma ei jätnud endast Austraaliasse midagi maha. Mul pole seal enam asju, mille juurde tagasi pöörduda. Teenin endale tagasihoidlikku sissetulekut interneti abil ja korraldan oma heliekspeditsioone.

Ma ei teeni palju, kuid samas on ka minu kulud väga väikesed. Näiteks on kõik minu nädalased kulutused troopilisel paradiisisaarel Balil kokku väiksemad kui oli ainuüksi minu nädalane korteriüür Sydneys. Inimesed, kes arvavad, et pikemaajalisem reisimine on kulukas, ei saa aru sellest, et peab endalt lihtsalt heitma nii-öelda finantsahelad, millega läänemaailm sind kogu aeg kammitseda üritab.

Nüüdisajal on digitaalsetele nomaadidele loodud Aasias ja mujal lausa spetsiaalseid töökeskkondi. Näiteks kirjutasin Malaisias Georgetownis viimati paar artiklit sellises avalikus tööruumis, kus on kiire internetiühendus, head arvutid, koopiamasinad, printerid ning isegi köök ja tualett. Rääkimata imeilusast vaatest! Kokku maksis sellisesse kohta kümnepäevane piiramatu sissepääs alla kahekümne euro. Jah, mitmel pool on tehtud reisivale inimesele töötegemine mugavaks.

Tavalisele inimesele, kes töötab näiteks poes, soovitaksin ma kõigepealt ennast igasugustest finantskohustustest vabastada, mida läänemaailm meile kangesti selga armastab istutada. Ära osta veel seda autot, maksa oma laenud ja ära uusi peale võta. Siis hakka vähehaaval säästma. Ma ise tulin siia, kus me praegu istume, Austraaliast, mis on miilide kaugusel kõikidest teistest kohtadest ja seega on lennukipileti raha kõige suurem kulutus. Ülejäänud kulud on kõik madalamad, kui te ilmselt ette kujutate.

Nii et ka väga madala palgaga inimesed peaksid sinu arust püüdma reisida?

Sa enne juba küsisid − absoluutselt kõik inimesed peaksid reisima ja see on enamasti ainult tahtmise küsimus. Reisima ei peaks võib-olla ainult Bali saare elanikud, sest olgem ausad − miks sa tahaksid sealt paradiisist kas või korraks lahkuda? (Naerab koleda häälega.)

Mis sulle sinu enese juures kõige rohkem meeldib?

See, et ma olen valge mees, hilistes viiekümnendates, heleda nahaga ning suhteliselt sirge ninaga...

Tekst: Rene Satsi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga