Haruldased kohtumised babongodega

Jaanuaris 2022, kui maailmas tekitas segadust järjekordne koroonatüvi, õnnestus Indrek Jäätsil ja ta sõpradel veeta kolm nädalat Kesk-Aafrika lääneosas Gabonis. Käidi külas ka metsarahval babongodel, kelle juurde pääsemine oli paras katsumus.

Gaboni ja laiemalt kogu Ekvatoriaal-Aafrika põlisasukateks peetakse suhteliselt väikesekasvulisi inimesi, keda on kaua nimetatud pügmeedeks. Pygmaioi tähendab kreeka keeles rusikasuurusi (inimesi) ehk kääbuseid, päkapikke. Tegemist on katusterminiga. Pügmeed ei ole rahvas, vaid rahvaste rühm, lausa eraldi rass, mis vanemas kirjanduses kannab nime negrillod. Tänapäeval eelistavad teadlikumad neist kasutada oma rahvanimesid. Terminit pügmee peetakse halvustavaks ja üritatakse vältida. Gabonis on see siiski veel laialt kasutusel. 

Väikest kasvu metsarahvad elatusid aastatuhandeid korilusest, küttimisest ja kalapüügist. Bantude tulles tõrjuti nad maaviljeluseks paremini sobivatelt aladelt kõrvale. Ekvatoriaal-Aafrika suhteliselt hõredalt asustatud vihmametsades jäi neile küllalt ruumi, kuid paljud rühmad sattusid sõltuvusse naabruses elavatest bantu rahvastest. Nad said oma pikakasvulistelt peremeestelt põllusaadusi ja metallesemeid ning loovutasid vastutasuks jahisaaki, mett ja muid metsaande. Paljud võtsid üle mõne bantu keele ja hakkasid ka ise tasapisi maad harima. Tuli ette veresegamist. Tänased metsarahvad pole enam sugugi puhtaverelised „pügmeed“. Gaboni eri osades arvatakse neid kokku elavat 30 000 ringis. Täpset arvepidamist pole, laste sünd jääb pahatihti registreerimata. Eristatakse kaheksat etnilist rühma, sealhulgas babongod. Üldiselt on nad vaesed ja diskrimineeritud, tõrjutud äärealadele nii sotsiaalselt kui ka ruumiliselt. Umbes pooled rühmad on assimileerumas, oma keelt räägivad vaid bakad riigi põhjaservas. Tahtsin neid metsaasukaid kindlasti kohata. Selgus, et kõige lihtsam on jõuda babongodeni. Kõige lihtsam, aga mitte lihtne.

 

Teekond babongodeni

Tegelikult pidime me babongode juurde sõitma juba 12. jaanuaril. Nad elavad sügaval sisemaal, Ngounié provintsis, Waka rahvuspargi põhjapiiri lähedal. Ööbisime väikeses provintsilinnas Fougamous. Selleks et babongo küladesse sõita, tuli meil Sindara lähedal ületada Ngounié jõgi. Silda seal pole, üle pääseb praamiga, aga see parajasti ei töötanud. Alternatiiviks oli suurele hiinlaste saeveskile kuuluv praam, aga see ei sõitnud, sest maabumiskohad olid vihmade tõttu liiga mudased. Oodati nende tahenemist. Oodata tuli meilgi. Käisime ajatäiteks vaatamas Keisrinna jugasid (Chutes de l´Impératrice) sealsamas Ngounié jõel. Õhtuks organiseeris meie giid Yannick meile aga aseaineks ja lohutuseks babongo tantsuetenduse otse Fougamou külje all. Siitkohalt jätkan päevikukatkega.

Õhtul, juba pimedas, sõidutatakse meid Fougamoust mõni kilomeeter lõuna poole. Tibutab veidi vihma. Liigume pealampide valgel mööda libedat jalgrada ühe laineplekiga üle löödud hädapärase varjualuseni, võtame plasttoolidel istet ja jääme etendust ootama. Siinsed esinejad on Yannicki sõnul samuti pügmeed, ehkki mitte päriselt need, kellele külla minna üritame. Kõhklesin, kas tulla, aga kuna muud polnud teha ja osa sõpru olid asjast huvitatud, siis ikkagi tulime. Pulli saab ja silmaringi avardab, nagu öeldakse. 

Ruumi valgustab napilt väikese tõrvatünni tahmane punakas leek. Algus venib. Taamal õues on kuulda mingit sagimist, ettevalmistusi vist. Meie istume, ootame ja ajame vaikselt juttu. Viimaks hakkavad kargama kolm poolpaljast poisikest, näod ja ülakehad valge saviga heledaks võõbatud, palmilehed sulgedena vöö vahel. Varsti lisanduvad noormehed. Neid saadab-toetab plaksutav ja laulev koor, sealhulgas naised. Üks imik käib käest kätte, ei saagi aru, kes ta ema on. Muusikat tekitavad trummid ja üks väikest vibu meenutav suupill. Teiseks esinevad naised ja tüdrukud, neilgi näod valged, seljas palmilehtedest seelikud. Raputavad imekiiresti tuharaid, lähevad tasapisi hoogu, lustivad täiega, teevad erootilisi vihjeid, lasevad käpukile ja hööritavad tagumikke. Noormehed võtavad vist isaahvi rolli. Ega meile ei seletata, mis toimub. Katsun kaasa elada, naeratada, veidi rütmi plaksutada, käituda nagu valgele turistile kohane. Kära ja korduseid on palju, liigutakse lavale ja lavalt ära, meeste ja naiste vahel paistab käivat väike võistlus. Ja siis, üsna äkki, saab möll läbi. Etendus on lõppenud, tullakse rollist välja. Yannick õiendab kuskil pimeduses arve ja meil on aeg lahkuda. Jalutame mööda tühja maanteed võõrastemajani. Osa esinejaid jõuab meile järele ja läheb mööda. Meiega pole neil enam asja. Õhk on soe ja väga niiske, kasvõi joo. 

Järgmise päeva veetsime põhiliselt üleveokohas. Saeveski praam pidi millalgi minema, kuid esmalt tuli ära oodata paakauto, mis sealpool jõge metsatööd tegevatele masinatele kütust veab. Jälgisime siis kohalikku elu, vaatasime, kuidas õllekaste veoautolt maha laaditi ja poodidesse-kõrtsidesse laiali kanti. Inimeste ülevedu piroogiga polnud probleem, aga meil oli sealpool autot vaja, sest babongo küladest lahutas meid veel kümneid kilomeetreid. Kui ootamine juba päris läilaks läks, lasime end teisale kaldale transportida, vaatasime üle ka sealpoolse asulakese, proovisime ka sealseid kõrtse ja molutasime niisama jõe ääres. Jätkan taas päevikuga. 

Viimaks, poole viie paiku, tuuakse meie maastur üle. Nüüd pole aega kaotada, sest autojuht Morgan tahab veel valgevarul ületada ühe kahtlase silla teispool Ikobeyd. Punakas lateriidisegune tee, mida mööda me edasi kiirustame, umbes 50 km/h, on ehitatud eeskätt palkide väljavedu silmas pidades. Siin-seal suunduvad metsa haruteed, mida buldooserid vajadust mööda juurde teevad. Välja nopitakse vaid teatavad suuremad ja väärtuslikumad puuliigid. Ülejäänu jääb kasvama, aga algne kooslus saab muidugi rikutud. Metsast saab võsa.

Maa on siinkandis küllalt künklik ning tee käänuline, ega sellel kiiremini sõita ei saagi. Paiguti avaneb toredaid vaateid veel säilinud vihmametsale, kuid peatusi teeme vaid ühe ja napi, et musti sarvnokki vaadata ja vett lasta. Rohkemaks pole mahti. Enne Ikobeyd muutub tee kitsamaks, sest metsatööpiirkond saab läbi. Küla paistab olevat üsna suur, aga peatust me seal ei tee. Yannicki sõnul elavad siin peamiselt bantu rahvad apindžid ja myened, aga leidub babongosidki. Kipaka silla ületamine õnnestub pärast esialgset inspekteerimist hästi. Nüüd kahaneb senine maantee rohelusse uppuvaks pinnasteeks. Samas saabub ka pimedus. Auto viskleb libedates savistes roobastes järsult siia-sinna, märjad oksad ja kõrge rohi peksavad lahtistest akendest sisse. Troopiline herbaarium ja putukakogu koguneb iseenesest, salongist lahkumata. Üllatav, milleks üks maastur võimeline on, millistest mudamülgastest ta läbi pääseb. Peab tunnistama, et meie sõidukijuht Morgan tunneb oma tööd ning mõistab masinast viimase välja võtta. 

 

Tranquille – babongode küla

Sellist teed tuleb sõita mõnikümmend kilomeetrit ja see võtab meil umbes tunni. Viimaks saabume sihtkohta. Autotuled valgustavad väikest, tähise taeva all vist juba enam-vähem unele suikunud babongo küla, mil nimeks Tranquille1. Meie saabumine tekitab muidugi elevust, algab sagimine, süttivad pealambid. Elektrit siin ju pole. Külas põhimõtteliselt teati, et millalgi on turiste oodata, aga ei midagi täpsemat. Praamid käivad ju üle Ngounié nagu jumal juhatab ja telefoniside on väga katkendlik, kui üldse.

Tõstame kotid autokatuselt maha. Külarahvas rõõmustab, et me tulime. Üks mees, võib-olla külavanem, ulatab Yannickile teatava pidulikkusega sümboolse kingituse – kaks pähklit (kuuda). Aga üldiselt olevat neil praegu kitsas käes, vaat et nälg varuks. Meiepoolse kingitusena annavad Yannick ja Morgan üle mõned pudelid napsi ja sigaretid. Toidukraam jäetakse homseks, seda on valges parem jagada. 

Ööbima juhatatakse meid kohalike elamutesse, nende tubadesse ja vooditesse. Väiksed, madala lameda katuse ja tambitud muldpõrandaga hädapärased hütid, vitstest punutud seinu katmas kollakas savisegu. Sisustus vastab meie mõistes mingite kodutute omavolilisele urkale, aga nii nad siin elavad. Madratsite alla on parem mitte piiluda. Prussakaid leidub. Marguse voodi all elab hauduv kana.

Õhtusöögi teeb meile seekord Morgan. Küla südameks olevas varjualuses, väikesel lõkkel, valmib konservidest cassoulet. Mina aitan sibulat hakkida. Pärast sööki tuleb veel õhtune tants ära vaadata. Meie jaoks seatakse õue plasttoolid valmis. Ehkki osa külarahvast, sealhulgas kümmekond last, saabusid äsja naaberkülast matustelt, leitakse siiski, et ettenähtud etendus peab toimuma. Tantsuplatsi valgustab siingi väike tõrvatünnike. Esmalt esinevad poisikesed ja mõni noormees, ikka poolpaljad, näod saviga valgeks võõbatud, lehed puusade ümber. Esinemise ajal suunab üks mees poisse näoga publiku ehk meie poole. Üks tüdruk annab Marguse kaudu mõista, et meilt oodatakse innukamat kaasaelamist. Pressime endast välja, mis annab, aga lõpuks tundub ikkagi, et aplaus valmistab pettumuse. Tunnustuse avaldamine käteplaksutamisega on siingi tuntud. Edasi tantsivad tüdrukud ja paar neidu. Üldiselt sarnanevad etteasted eelmisel õhtul nähtuga, ainult sellist hoogu ei saada üles ning erootiline mõõde sisuliselt puudub. Mis lastest tahta. Me ei tahagi midagi. Oleme väsinud, ehkki ei tohiks.

Reisiplaani kohaselt peaksime juba homme varahommikul lahkuma. See muudaks kogu siiasõidu mõttetuks. Otsustame ülehomse hommikuni paigale jääda. Morgan tahab lisapäeva eest 150 000 franki2. Leiame, et see on põhjendatud ja mõistlik.

Lõpuks võivad need, kes ei taha pealambi valgel napsi võtta ja kihulasi toita, magama kobida. Vormin oma riietest padja ja poen oma magamiskotti. Otsin ebatasasel ja hõredal, justkui luisel voodipõhjal sobivat asendit ning vaatan läbi katkise katuse paistvaid taevatähti. Õnneks pole auk otse aseme kohal, juhuks kui peaks sadama hakkama. Putukaid see maja muidugimõista ei pea. 

 

Hommik toob selgust

Udune, niiske ja soe hommik. Kuked hakkavad varakult kirema. Tuleb külaserva kusele minna. Madal oja, kus pesta, juhatati meile juba eile pimedas kätte. 

Alles nüüd saab sellest paigast selgema pildi ette. Väike küla väikeses vihmametsaga raamitud orus. Piklikuks platsiks laienev külatänav hargneb veidi suuremalt teelt, mis viib edasi teistesse väikestesse küladesse. Kerged, laudadest, vitstest ja savist elamud jäävad põhiliselt paremat kätt. Katused on madalad, hädapärased, osalt pekktahvlitega kaetud. Keskel seisab külamaja (mbandja), õieti sõrestikseintega varjualune, tulease põrandal, trummid lae all partel. Oluline on selle hoone nikerdatud sammas. Selle katuse all käiakse koos, aga ühiskondlik elu võib toimuda ka väljas platsil. Külamaja vastas on midagi poelaadset, puidust letiga pooleks jagatud ruum, antennitaldrik katusel. Morgan ööbib seal.

Elanikke paistab siin olevat paarkümmend täiskasvanut. Vanureid näeme üksikuid, aga eri vanuses lapsi on kindlasti üle kümne. Tittesid kannavad naised seljas. Demograafiliselt niisiis päris elujõuline kogukond. Kasvult on nad väheldased, kleenukesed, kuid sitked, nagu metsarahvale kohane. Nahk on tume, silmad suured, väljendusrikkad, pisut punnis. Koduloomastik paistab piirduvat kukkede-kanade ning paari kõhna koeraga – paljas luu ja nahk.

Hommikul jagatakse välja kingituseks kaasa toodud toidukraam: kaks suurt, kümnekilost riisikotti, õlikanistrid, sool, kalakonservid, alkohol. Otseseks jagajaks on üks lühike, puna-musta ürpi kandev mees, kõva sehkendaja, tõenäoliselt külavanem. Morgan ja Yannick hoiavad toimuval silma peal. Nemad on selle kauba siia toonud. Maksnud oleme selle eest ilmselt meie, aga meie pole olulised. Turistid vahelduvad, nende kohaletoojad jäävad samaks. Morgan pole siin ilmselgelt esimest korda. Teda tuntakse, tal on autoriteeti. Etniliselt on ta eshira (bantu), kerekas mees, kohalikest peajagu pikem, nagu Yannickki. Võimalik, et need babongod on juba vanast ajast tema kliendid, sõltlased, kellega elatakse teatavas ebasümmeetrilises sümbioosis. Sellised suhted bantude ja pügmeede vahel on sajanditevanused ja kuuldavasti tänini tavalised. Bantud on ikka selle suhte tugevam osapool. Pügmee pole tänapäeval justkui enam korrektne öelda, aga see külavanema moodi mees nimetas end eile lõkke ääres ägedalt sõna võttes, juba mõnevõrra napsisena, korduvalt pügmeeks: Je suis pygmée!3. Täpsemalt järele uurida pole juhust. Morgan räägib inglise keelt vaid sedavõrd, kui tal vaja, ja mõjub ajuti kaunis mornina. Kaldun arvama, et ta on endine sõjaväelane. 

Yannickilt kuuleme, et meie reisikorraldaja Antonio, kellega ta tihedat koostööd teeb, üritab siia heategevuse korras kooli rajada. Praegu kõik siinsed lapsed koolis ei käi. Hea kui nad üldse kuidagi registreeritud on. Ikobey jääb ju küllalt kaugele ja ega seegi mingi eriline keskus ole. Prantsuse keelt tönkab siin vist vaid osa mehi. Kogu omavaheline suhtlus toimub kohalikus keeles. 

 

Metsaretk, tseremoonia ja metsavaimu õnnistus

Metsaretkele minekuks paneme pikad riided selga ja saapad jalga, ehkki on palav. Hommikul ründasid taas kihulased. Kogu paljaks jäänud nahk on nende hammustustest roosatäpiline, aga õnneks ei sügele. Teejuhiks on meil kaks kohalikku – see külavanem ja veel üks, veidi pikemat kasvu tegelane. Yannick tuleb ka kaasa. Ronime mööda kitsast ja paiguti libedat rada külatagusest künkanõlvast üles. Siia, umbes 45-kraadisele kallakule on raadatud küla istandus. Umbrohu ja risu seest paistavad banaanilehed, maniokitaimed, ananassid. 

Meie esimeseks sihiks on lehtkatusega varjualune suure puu tugijuurte vahel. Arvatavasti käivad istanduses töötavad külaelanikud siin puhkamas, aga võimalik, et onnil on ka mingi usuline tähendus. Katus vajab parandamist. Meile esitatakse seda justkui väikest vaatamisväärsust, võimalust omandada kohalikke teadmisi. Mehed paikavadki siis suurte värskete lehtede ja okste abil katust, kuigi kaua see neil aega ei võta. Võib pilti teha. Seejärel viiakse läbi väike tseremoonia. Esmalt pakutakse kõigile lehest keeratud anumast lonksuke piimjat aniisinapsi (Pastis de Marseille). Sellest on millegipärast kujunenud babongode lemmikjook, vanu pudelid võib külas siin-seal näha. Seejärel käime ükshaaval onnis, kus puna-musta ürbiga mees meile sama napsi ettesirutatud kätele puristab, misjärel tuleb peopesad ülespoole pöörata. Ohverdatakse münte. Saame justkui mingi metsavaimu õnnistuse. Raske öelda, kui tõsiselt nad ise seda kõike võtavad. Kõikide osapoolte kehva keeleoskuse tõttu on keeruline aru saada, mis täpselt toimub. Yannick räägib inglise keelt vaevaliselt ja vaikselt, justkui häbenedes. Minu prantsuse keel on aga põhjalikult roostes – kümnele õpinguaastale on ladestunud 30 aastat unustamist.

 

Vihmamets ja kümblus babongo spaas

Liigume edasi ülesmäge, läbi toreda vihmametsa. Päris puutumatu see siiski ei ole, paneme tähele vana teeaset. Kaunis järsult tõusev rada paneb higi voolama. Väädid on kohati väga okkalised – peab vaatama, kust tasakaalu kaotades haarad. Sipelgate, eriti suurte ja mustade sipelgate käiguteedelt tuleb kiiresti üle rutata. Nii kui seisma jääd, ründavad nad kiiresti ja kibedalt, ruttavad ronima püksi – soovitatav on püksisääreserv soki sisse pista. Ajuti peatume, näidatakse huvitavamaid taimi. Gaboni metsade kalleim puu olevat tumeda tüvega kevasingu. Hiinlased kasutavad seda kuidagi potentsiravimina, nagu paljusid muidki asju. Hiinlastel on alatasa see potentsimure. Ühe suure puu valget vaiku määrime käeseljale. See lõhnab meeldivalt, kaitseb putukate vastu ja püsib üllatavalt kaua.

Paistab, et meie teejuhte huvitab eelkõige napsipudel, mille Yannick targu oma kotti jättis. Nuruvad igal puhkepausil lisa. Yannick ei taha väga anda, sest eriti väiksem tüüp, see arvatav külavanem, jääb silmanähtavalt vinti, istub muudkui metsa alla maha ega viitsigi enam edasi minna. Lõpuks väsime meiegi, harjumata inimesed, sest matkast ning pöördume sõbralikus üksmeeles tuldud teed pidi külla tagasi. 

Järgneb kümblus babongo spaas. Sinna jääb külast 600–700 meetrit. Üks poisike juhatab meid kohale. Roosatäpilised valged ahvid kauni metsaoja jahedas vees. Üks must ka, aga tema nahal pole kihulasejälgi näha. Yannick, va kavalpea, magab muide oma telgis.

Pärast suplust kerge tuuleõhu käes varjus istuda on päris meeldiv. Päevasel ajal kihulasi pole. Rünnakud leiavad aset varahommikul ja õhtupimeduses. Külarahval on väikesed päikesepatareid, millega saab elu sisse pisematele raadiotele-makkidele. Ilusa ilmaga saavad plikad mussi kuulata. 

Toitu valmistatakse väikestel lõkkeasemetel. Kesksel varjualusel mbandja’l on ka templifunktsioon, seal peetakse esivanemate kultusega seotud bwiti-tseremooniaid, mille poolest Gabon on kuulus. Naiste peamisteks tööriistadeks paistavad olevat uhmrid ja punutud seljakorvid. Meeste levinuimaks aksessuaariks on matšeete. Omamoodi efektne, kuidas nad sellega peos olevaid pähkleid avavad, justkui lööks omale suure noaga kätte. Tegelikult saavad naisedki sellega suurepäraselt hakkama. 

 

Naaberkülade avastusretk

Pärastlõunal võtame ette väikese matka teed mööda edasi, et näha ka naaberkülasid ning silmata nendevahelises metsas mõnd lindu-looma. Tagasihoidlik pinnastee, mida mööda me siia sõitsime, läheb veel kaugele ja hargneb lõputult väikestesse metsakülakestesse, ent ühendus muu maailmaga toimub ikkagi vaid Ikobey ja Sindara kaudu. 

Tranquille’i lähim naaberküla Oshimba jääb paari kilomeetri kaugusele. Oma põhiplaanilt sarnaneb see suuresti „meie külaga“, on ehk pisut suurem. Sinna läheme nii-öelda ametlikult sisse, võtame nende mbandja’s istet. See paistab olevat veidi korralikum kui Tranquille’is. Ka siinne külavanem Jean-Claude tundub kuidagi mõistliku ja väärikana. Yannick räägib, kes me oleme ja mis asjus siin ringi liigume. Annab kombekohase kingitusena üle 10 000 franki. Avaldab kaastunnet eile maetud vana naise surma puhul. Väga soliidne visiit. 

Edasi heidame pilgu peale veel kahele külakesele (Ngoughou ja Epamboa). Tuleb välja, et üks meid saatvaid teejuhte on viimase, kõige väiksema ja hõredama küla vanem ning tahab seda kindlasti meile näidata. Poseerib oma küla sildi juures meie fotograafidele. Külad on küllaltki sarnased ja käivad ilmselt omavahel tihedalt läbi. Igal külal on oma veevõtukoht mõne lähedalasuva oja näol. Surnuaedu meile ei näidata, need on kuskil metsas peidus. 

Teeäärne mets on lopsakas, kuid linde näeme vähe. Nad jäävad lehestiku varju. Pealegi on liikumist üsna palju. Mingid inimesed lähevad kuhugi kaugematesse küladesse, jalgsi. Nendega koos liigub ka üks kohalik nõidarst, uhke kollase-sinisevöödilise ürbi ja musta nahkkübaraga pikka kasvu mees. Sattusime mitmel pool põgusalt kokku, nii oma külas kui Oshimbas. Tema ei teinud meiega mingit tegemist, vältis täiega, põrnitses mujale. Talle vist ei meeldi, et meiesugused siin tsivilisatsiooni äärealal veel säilinud tema maailmas ringi jõlguvad ja segadust tekitavad. 

Õhtul on taas tants. Algul tüdrukud ja paar neidu, pärast õhtusööki poisid. Tantsud nagu tantsud ikka. Millegipärast on juurdunud arusaam, et „hõimude“ külastamise juurde kuulub lahutamatu osana ka tantsuetendus. Trummilööja teeb kummalises, ebamugavalt ettekummardunud asendis intensiivselt oma tööd. Pikapeale peab see olema päris väsitav. Kui trumm viimaks vaikib, saab taas kuuldavaks küla ümbritsev tsikaadide ühendkoor. Helendavad putukad vilguvad Ekvatoriaal-Aafrika mustas öös. 

Naised-lapsed käisid ajuti oma majadest asju võtmas. Õhtul avastasin oma üllatuseks perekonna meie käsutusse antud majakese ühistoast söömast. Hiljem panid poisid sinnasamasse telgi üles ja pugesid magama. Meie ootamatu visiit on vist omajagu segadust ja ruumikitsikust kaasa toonud. Nende õnneks lahkume juba homme varahommikul. Magamiskotis on kitsas ja palav. Troopikas piisaks tegelikult voodilinast.

1 pr k ’rahulik’
2 Gabonis on käibel Kesk-Aafrika frank. Kurss on fikseeritud, 1 euro eest saab 656 franki.

***

Gabon 

Pealinn: Libreville

Rahaühik: Kesk-Aafrika frank (XAF)

Liiklus: parempoolne

Riigikeel: prantsuse keel

Rahvaarv: 1 515 000

Pindala: 267 667 km2

Naabrid: Ekvatoriaal-Guinea,
Kamerun, Kongo

 

Tekst: Indrek Jääts
Foto: Heikki Luhamaa

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.