Millises rütmis hingab Harkiv? Pildikesi kohalikust eluolust Jaanus Piirsalult.
Harkiv elab kummalist elu. Päeval võid minna kohvikusse või restorani ning süüa kasvõi sinikarpe, õhtul minna sõpradega pubisse ja juua päris häid kohalikke käsitööõllesid. Reegel on aga see, et kuskil kella kaheksaks õhtul pead jõudma koju. Pärast seda taksod ei sõida, elu sureb linnas välja. Kõik hakkavad ootama. Ootama seda, et kuhu täna öösel kukub rakett. Viimase üheksa kuu jooksul on olnud ainult mõni üksik öö, kui Vene raketid või suurtükimürsud pole linna hävitanud.
Turvaülemast hotellipidajaks
40ndates Oleg oli enne sõda ühe Harkivi kesklinna väikse hotelli turvaülem. Kui 24. veebruaril algas sõda ja Harkiv muutus Vene armee üheks peamiseks sihtmärgiks, ütlesid omanikel närvid üles. Raske on neid selles süüdistada, sest sõja alguse esimesed poolteist kuud olid Harkivis karmid.
Omanikud sõitsid ära, aga hotelli võtmed jätsid Olegi kätte. Oleg ei tahtnud ära sõita. Ta oli linnas üles kasvanud ja vanemad jäid samuti linna. Kuidas sa sõidad ära? Omanikud ütlesid talle: ole hea mees, kui sa nagunii siia jääd, valva hotelli. Sõja aeg, paljugi mis võib juhtuda.
Oleg kolis hotelli elama, kutsus mõned sõbrad ka, et oleks lõbusam. Kuu läks mööda, omanikud kordagi ei helistanud, huvi ei tundud, kuidas läheb. Ühel päeval olid hotelli ukse taga hoopis kaks Hispaania ajakirjanikku, killuvestid seljas, kiivrid peas: „Kuule, kas see hotell töötab? Meil oleks vaja kuskil ööbida!“
Väike paus, Oleg ja hispaanlased vaatasid üksteisele otsa. „Jah, muidugi, tulge edasi,“ kutsus Oleg järgmisel hetkel. Talle meenus, et omanikud ju mingit huvi tema vastu ei tundnud. „Tulge vaadake, milline tuba teile meeldib! Ainult et meil on probleem. Kõik töötajad on põgenenud, me oleme ainult kahekesi tööl.“
Nii hakkaski Oleg sõja ajal ise hotelli pidama. Toa hinna määrasid needsamad hispaanlased. Oleg ütles, et enne sõda maksis tuba 150 eurot. (Tegemist on üsna noobli hotelliga.) Hispaanlased vastasid, et maksavad talle 80 eurot. See jäigi tubade hinnaks.
Hispaanlastele hotellis meeldis, sest seal oli selline kergelt hemingwaylik atmosfäär (mida ei seganud isegi aeg-ajalt ligidusse kukkunud raketid ja mürsud), Oleg müüs suht odavalt omanike poolt veinikeldrisse maha jäänud kvaliteetseid Lõuna-Euroopa veine (mida muidu Harkivi kaubandusest sõja ajal eriti ei leia) ning lasi külalistel hotelli restorani köögis ise kokata palju kulus. Mingit hommikusööki muidugi hinna sees polnud (Oleg armastab üldiselt kaua magada) ning linu lasi Oleg pesta korra nädalas. Aga sõja ajal oli see iluviga. Palju tähtsam oli atmosfäär. Sõna levis ja varsti hakkas hotelli kogunema ka teisi ajakirjanikke. Ilma mingite booking’ute ja teiste tänapäevaste viguriteta.
Nii sai Olegi hotell Harkivis välisajakirjanike seas kuulsaks. Olen kindel, et ta jõuab veel paljude Ukraina sõjast kirjutavate lääne ajakirjanike raamatutesse. Sõda sünnitab alati selliseid legendiks muutuvaid lugusid. Loodetavasti ei saa ka hotelli omanikud tema peale pahaseks. Eriti kui hotell on sõja lõpuks veel alles.
Kui tulla tagasi loo algusesse, siis see, et Harkivis on kesklinnas üksjagu kohti, kus saab juua erinevaid Ukraina käsitööõllesid (hinnaga 1–2 eurot, millele mõeldes tuleb pisar silma, arvestades, et Postimehe toimetuse lähedal müüakse ühes kohvikus täitsa tavalist laiatarbeõlut 0,3-ses pudelis 5,5 euroga) ja mõningaid kohti, kus saab tellida sinikarpe (kuigi jah, need on toodud külmutatuna, sest värske kraamiga on, ütleme nii, tarneraskusi), näitab samuti ilmekalt, kuidas linn vastu paneb. Kui praegu Harkivisse minna, siis nälga ega janusse (soovitan Duf Pubi kesklinnas Sumõ tänaval) seal keegi ei jää. Hotelli leiab ka. Olegi oma pole ainus, mis töötab.
Päeval tavaelu, öösel ellujäämise loterii
Harkivis elas enne sõda ligi poolteist miljonit inimest. Pole täpset statistikat, kui palju inimesi on jäänud linna pärast kaheksat kuud pommitamist, aga räägitakse miljonist. Nii või naa on tegemist suurima linnaga Euroopas, mida on pärast II maailmasõja lõppu järjepidevalt pommitamisega terroriseeritud. Linn ei anna alla.
1999. aastal pommitasid NATO lennukid mitme kuu jooksul Belgradi, tollase Jugoslaavia pealinna. Belgradis elas tollal samuti üle miljoni elaniku, kuid üksjagu vähem kui Harkivis enne sõda. Kuigi Belgradis oli samuti hukkunuid (kümneid) ja hävitati mitmeid olulisi hooneid (nt linna üks sümboleid Avala teletorn, mis on praeguseks taastatud), ei anna seda mingilgi määral võrrelda Harkivi teadliku hävitamisega. Tänaseks on linnas hukkunud mitusada linnaelanikku (terves oblastis juba ligi 1300 inimest), teiste seas kümneid lapsi, ning hävitatud sadu hooneid.
Päris Dresdeni või Hamburgi hävitamise mõõtu II maailmasõja ajal liitlaste poolt Harkiv veel õnneks välja ei anna, kuigi võib leida linnaosasid (näiteks need, mis asuvad Harkivi põhjaosas ning on kõige lähemal Venemaa piirile), kus on raske leida maja, mis pole saanud pommitabamust.
Harkivis tunned teravalt, kui mitmemõõtmelises maailmas Ukrainas inimesed elavad. Pealtnäha kõik linnas toimib, poed on lahti, bussid-trollid sõidavad, enamasti ka metroo (see on üldse müstika, kuivõrd efektiivselt toimib vaatamata sõjale kogu suurlinna kommunaal- ja sotsiaalsfäär), kohvikud töötavad, inimesed käivad tööl. Ja siis, nagu kukub kell kaheksa, mattub kõik pimedusse ning algab täiesti uus elu, mäng elu ja surma peale. Kas täna kukub rakett sinu majale või mitte? Õnneks on linn suur (territooriumi poolest üle kahe korra suurem kui Tallinn), seega võiduvõimalused on selles loteriis päris suured. Paraku igal öösel keegi siiski ka kaotab selles loteriis...
Keset pommitamist trenni
Isegi sporti tehakse. Öö elati üle, hommikul minnakse juba jooksma. Parkides teevad inimesed trenni. See on nagu naermine elu üle. Üks tuttav ütles, et muidu võib ju lolliks minna, kui jooksmas ei käiks.
Mäletan oma hämmastust maikuust, kui tulime fotograafiga rindejoone poolt ja umbes 30 kilomeetrit sellest nägime kolme jalgratturit trenni tegemas. Maanteel, mis oli mürsuauke täis ja kus iga poole kilomeetri tagant vedeles teepervel puruks lastud Vene tank. Vot see on tahtmine, millest on rääkinud Jaan Talts. Siis sain aru, et sporditegemisel ja sporditegemisel on ikka vahe küll. Et küsimus pole siin selles, kas lähen vihmaga trenni või mitte, vaid selles, kas lähen keset sõda trenni või mitte. Mitte et see nüüd väga oluline küsimus oleks (võiks ju trenni asemel näiteks rindele minna, aga võib-olla polnud neil meestel selleks piisavalt tervist), aga huvitav mõelda ikkagi.
Linnapildist – varemeid ja tankitõkkeid ei leia
Harkivi kesklinnas ja selle ümbruses on võrreldes sõja esimeste kuudega toimunud kaks suurt muutust. Peaaegu kadunud on varemed ja tankitõkked. Varemeid üritab linnavõim jõudumööda maha lammutada ja minema vedada. Mis on ilmselt õige, sest miski ei tõmba põue niimoodi kokku kui päevast päeva varemeid vaadates. Tankitõkked on teedelt ära koristatud. Aga mitte minema veetud. Teede-tänavate servadesse on need igaks juhuks alles jäetud. Kõik saavad aru, et sõda ei lõppe niipea.
Teine muutus on see, et sügiseks on palju rohkem tekkinud vineertahvlitega kinni kaetud majaaknaid. Palju on maju, kus enamik aknaid on vineeriga kaetud. Isegi kesklinnas. Uusi aknaid keegi ette ei pane. Vähemalt enne sõja lõppu mitte.
Ja sellises linnas veel müüakse ja ostetakse kortereid ka! Loogiline, et paljud üritavad müüa. Eriti need, kes on linnast põgenenud. Aga pidi olema ka ostjaid. Inimesed tahavad ju alati kavalad olla. No ja mõned Harkivi nupupead arvavad, et kuna korterite hinnad on pommitamiste tõttu alla läinud, siis see on parim hetk investeeringuteks. Nii ostetakse kortereid ka linnaosadesse, mis on kõige rohkem kannatanud. Sest sõda peab ju ükskord lõppema ja siis tahavad inimesed jälle kusagil elada.
Sõja lõppu ei paista esialgu aga kuskilt ning seetõttu kardavad harkivlased eesootavat talve. Paljud olid septembris veendunud, et esimesed suured raketirünnakud linna energiasüsteemide pihta oli alles Vene armee omalaadne soojendus. Nii-öelda sissetulistamine, et vaadata, mis juhtub ja kuidas Ukraina võimud reageerivad. On päris suur vahe, kas hakata kriitilist taristut lappima septembri alguses päikese ja 20 soojakraadi käes või detsembri lõpus lumesajus ja miinus 20 kraadi juures.
Kui mõnelt kohalikult tuttavalt ärimehelt küsisin, mis on nende soovitus talveks, siis enim levinud vastus oli, et ostke buržuika (väike raudahi, mille korstna saab aknast välja pista) ja variant number kaks oli, et võimaluse korra kolige talveks linnast ära kuhugi maale.
Eriti kannatada saanud Põhja-Saltivka linnaosas Družba narodovi tänaval on üks 12-korruseline maja, kus kõik aknad on vineeriga kaetud. Arvestades tänava sümbolistlikku-iroonilist nime – tõlkes tähendab see Rahvaste Sõpruse tänavat – kõlbab see maja isegi omamoodi monumendiks sellele sõjale. Et mida Venemaa tegi vene ja ukraina rahvaste sõprusega. Vineeriga kaetud aknad on justkui suletud silmad sellele sõprusele.
Haridus online’ist, aga tudeng jääb tudengiks
Harkiv oli enne sõda Ukraina suurim tudengilinn. Praegu keegi muidugi loengutes ei käi (ülikoolid-kõrgkoolid töötavad, aga online’is). Pole ka eriti kohta, kus käia, sest kummalisel kombel on just kõrgemad õppeasutused need, mille hooned on eriliselt palju pihta saanud. Selge, et Harkivis oli enne sõda päris palju militaarseid kõrgkoole ja nende pommitamine on loogiline. Aga kõige rohkem on pommitamistes rappida saanud hoopis Vassõl Karasini nimelise Harkivi rahvusliku ülikooli hooned, neist paljud ajaloolised majad. Tegemist on muide vanuselt Ukraina teise ülikooliga (Lvivi oma järel), mis asutati 1804. aastal (mis teeb sellest vanuse mõttes ka ühe auväärsema terves Kesk- ja Ida-Euroopas).
Ulakad tudenginoored pole linnast kadunud aga ka sõja ajal. Ühel septembriõhtul, kui tulime koos Postimehe fotograafi Dmitri Kotjuhiga tagasi purustatud Izjumist, tabas meid tõeline reaalsusšokk. Just olime näinud pisarateni traagilist Izjumi ja siis Harkivisse naastes tulevad sulle tänaval vastu lõbusad noored, suurte tissidega täispuhutud kumminaine kukil! Absurdi lisas see, et ümberingi rippusid kõikjal suured plakatid, mis kutsusid inimesi üles aitama vapramatest vapraid Ukraina sõdureid. Sõdurid on ka muidugi eelkõige inimesed – ei tea, võib-olla olid noorukid selle leluga teel armee varustuspunkti.
Tekst: Jaanus Piirsalu, Postimees
Foto: Dmitri Kotjuh, Postimees