Eesti mees Hard Perk on kaheksameetrise purjekaga „Lian“ üksi maailmameredel. Maris Pruuli rääkis selle hulljulge „merehulgusega“ natuke tema tegemistest, mõtetest ja taustast.
Milline on su eelnev purjetamiskogemus, kas hakkasid purjetama juba lapsena?
Pärnu poisina sattusin purjetamise juurde juba algklassides. Juhtus aga kurbnaljakas lugu, et olles koos paari poisiga terve talv teooriatundides käinud, kadus meie treener purjetamise ajaks vaateväljast. Käisime teda kevadel küll Vana-Pärnust purjetamise kuurist otsimas, aga tulutult. Tema nime me ka ei teadnud ja lõime asjale käega.
Alles 2010. aastal, kui olin mitu aastat purjelauaga tegelenud ning töö ja kõva tuule ilmad kuidagi klappida ei tahtnud, sähvatas mõte, et kui äkki uuriks seda purjetamise teemat. Raamatutest või kusagilt oli tekkinud mingi udune unistus purjekaga üle mere purjetamisest ja kuna mõned tuttavad Tallinnas Pirital purjetamisega tegelesid, siis tegin ühele neist telefonikõne, palvega mind merele kaasa võtta. Teadmised olid suhteliselt null, olin seni vaid paaril korral paaritunnisel lahetiirul käinud. Veidi heidutas seegi, et laevasõitudel kippusin kergesti merehaigeks jääma. Aga uudishimu võitis ja sõrm oli antud.
Räägi palun paari sõnaga oma purjekast. Mäletan, kuidas kohtusime kord Gotlandilt tulles suveöises udus. Olin öövahis ega jõudnud ära imestada, mis imelaev see seal küll on, meenutas natuke Aasias nähtud mitmeastmelisi pagoode.
Mitme purjeka peal asendusliikmena kaasas käies isu ainult kasvas. Et teiste plaanid minu purjetamisisu vähem piiraksid, otsustasin reederiks hakata ja tõin koos paari tuttavaga Rootsist endale Eestis praeguseks populaarse Folkboot-klassi jahi nimega „Svea“. Väike soodne kolmeliikmelise meeskonnaga jaht, millega saab ka nelja-viiekesi niisama perepurjetamist teha. Tagantjärele mõeldes parim võimalik otsus! Puhusime kambaga sellele jahiklassile korraliku elu sisse nii regattidel osalemise kui ka sõpruskonnana läbikäimise vaates. Purjetamise oskusi, kogemusi ja enesekindlust andis see periood kõvasti. Sain nüüd mitme aasta jooksul lähemat tutvust teha erinevate jahtidega, suhelda erineva ilmavaatega kaptenitega ja mulle hakkas tasapisi selgeks saama, millist tõugu looma edasiste plaanide elluviimiseks vaja on.
Tahtmine oli omal käel mingi pikem purjetamine ette võtta ja selleks pidi jaht olema maksimaalselt suur, parajalt väike, merekindel, odav ja tingimata sobima ümberehituseks džjonk-taglasele (inglise keeles Chinese junk rig). Eestis ei teadnud ma kedagi, kelle paadil selline puri oleks, aga maailmas neid entusiaste ikka leiab ning olin juba nii ühe kui teisega ka nõu pidanud, kuidas täpselt enda tulevasel paadil mast ja kogu purjestus soodsaid materjale ja vahendeid kasutades ise ümber ehitada.
Tegemist on üle tuhande aasta taguse idamaadest pärit purjestusega, mis oma lihtsuses, turvalisuses ja odavuses on minu arvates täielik insenertehniline ime, stiilne pealekauba. Nii saigi 2017. aastal Rootsist ostetud kaheksa meetri pikkune täiskiiluga jaht „Allegro 27“, kes sai nimeks „Lian“ ja kellega Malmö kandist koos kahe sõbraga oktoobri lõpus läbi kõvade tuulte Eestisse purjetasime. See tulek oli külm, märg ja väsitav ettevõtmine, aga sain ainult kindlust ja lisaideid, kuidas kõike seda üksi hakkamasaamiseks ümber ehitada. Džjonk-purje käsitsemise lihtsus ja turvalisus mängisid minu üksi purjetamise plaani juures tähtsat rolli.
Tagantjärele tarkusena on see puri sadamates ülihea magnet uute kontaktide loomisel. Nii mõnigi mööduja jääb silmitsema, nägu lööb särama ja tulevad uurima, kas tõesti on tegemist ehtsa džjonk-taglasega. Seda rohkem nalja saab, kui veel kuulevad, et paadi mast on tehtud tänavavalgustuspostist, mis toodud New Yorgist! Tõsilugu. Sellist sobivate mõõtudega alumiiniumist koonilist toru pole üldse lihtne leida, aga mul läks see korda. „Hard – see, kel lambipost on mastiks,“ on mul pikemates peatuskohtades nime selgituseks saanud, et kohe selge oleks, kellest jutt. Merel olles pole ka mingi ime, kui mõni vastutulev jaht silmanähtavalt kurssi muudab, et minu purje lähemalt näha, ja siis oma endisele kursile tagasi pöörab. Olles läbi Euroopa, Madeira, Kanaaride ja Roheneemesaarte purjetanuna nüüdseks oma jahiga neli kuud Kariibidel, kohtan ikka neid, kes ütlevad, et nad on minu paati juba ammu ühes või teises kohas silmanud ja neile meelde jäänud. Sellel reisil ma pole teist džjonk-purjega paati veel kohanud, ühest ameeriklasest siinkandis olen küll kuulnud. Igal juhul äge on olnud silma jääda ja millegi positiivsega eristuda.
Oleme oma retkedel kohanud inimesi, kes on merele tulnud hooajaks, isegi vaid mõneks kuuks või nädalaks ja siis äkki avastanud, et on juba seitse aastat merel olnud. Kui kauaks plaanid merele jääda ja mis marsruudil liikuda?
Kohe, kui jahi ostsin ja alustasin soolopurjetamiseks tuunimist, hakkasin kuulma küsimust, et millal pallitiirule minek. Üks kunagine unistus oli aastase puhkuse võtmine, aga peab see just aasta olema? Ümber maakera purjetamise unistus on vist enamiku purjetajate peast läbi käinud, nii ka minul, aga peab see just ring ümber maakera olema? Umbes sellise täpsusega mu plaan algusest peale ongi olnud. Kusjuures see polnud üheks pikaks sõiduks valmistumise projekt. Mulle oli sügisel jahti ostes oluline temaga kohe tulevast suvest purjetama saada, pealegi on Soome, Rootsi, aga ka Eesti rannik oma saartega niivõrd mitmekülgsed kohad matkapurjetamiseks, et olin sama hästi valmis ka sellega piirduma. Et igasugust survet vähem oleks, olen ma selle paadiga seotud kulutused algusest peale madalad hoidnud. See ei tohtinud mu sääste liiga palju süüa ega elu juhtima hakata. Suviti kohalikke mõnepäevaseid purjetamisi tehes kasvas isu siiski lõpuks ka kaugemale minna.
Mis on olnud seni kõige keerulisem ja suurem väljakutse?
Kõige keerulisem oli päriselt liikuma saamine! Küll oli töö, küll COVID-19, küll muud mõjuvad põhjused, miks „järgmine aasta“ alati parem mõte tundus. 46-aastase usina tööloomana juhtmed teadmata ajaks stepslist välja tõmmata oli pagana keeruline igas mõttes. Teekonna detailsemad otsused plaanisin teha teel olles, seal selleks aega küll ja siis teadmist ka rohkem.
Pealegi on sellise reisi generaalplaan looduse poolt valdavate tuulte näol nagunii paljuski ette kirjutatud – siit üle Biskaia jõuda on tark varasügisel, üle Atlandi läände minnakse alates jõuludest, üle Atlandi tagasi saab mais-juunis, ümber palli minekul Panama kanalisse märtsiks jne. Väiksemaid ja suuremaid valikuid sel teel on muidugi väga palju, aga neid ma ei osanud ette teha, lisaks polnud teada, millise pöörde pandeemia võtab, kuidas finantsidega laabub, kuidas paat vastu peab, kuidas ma ise hakkama saan jne. Eeltööd sai muidugi tehtud, vastavad targad raamatud kaasas. Augusti alguseks olin igatahes tööülesannetest vaba ja et lõputu valmistumise lõksust pääseda, oli põhimõtte küsimus kohe tuule soodsaks pöörates kodusadamast välja minna.
Millal startisid?
Piritalt Kalevi jahtklubi sadamast väljusin 3. augustil kell 00.01. Siit algas aeg iseendale ja iseendaga. Kõige rohkem elevust tekitas mõte eelolev talv päriselt vahele jätta ja puhata just nii pikalt kui vaja. Plaan oli vaadata, kuidas minema hakkab. Minu poolest oleks ka see väga okei olnud, kui ma oleksin leidnud oma „õnne“ juba Lõuna-Portugalist, Madeiralt või Kanaaridelt. Aega oli neis paikades peatuste tegemiseks ning kohaliku elu ja inimestega tutvumiseks palju käes. Atlandi ületamise otsusega tuli ju tegeleda alles detsembris. Kusjuures sel teel oli tõesti mõnusaid kohti, kuhu oli kiusatus talveks jäädagi.
Edasi kiirustamise otstarbekuses panid kahtlema nii mõnedki siinsed uued tuttavad, kes olid sõna otseses mõttes aastaid teel olnud. Mõni oli kas juba pallile või vähemalt Atlandile ringi (või mitu) peale teinud, mõni oli teel pallitiirule, aga siia juba paariks aastaks toppama jäänud ja kohanenudki sellise kulgeva elustiiliga. Tegid vastavalt vajadusele vahepeal veidi tööd ja elasid seal, kus see hetkel kõige õigem tundus. Ankur tõsteti üles ja edasi liiguti siis, kui miski selleks hea põhjuse andis. Oli see siis ilmastikumuutus, ametkondade huviorbiiti sattumine, töövõimalused, lihtsalt vahelduse otsimine vmt.
Olin neli kuud teel olnud ja mulle hakkas juba natuke tunduma, et äkki töö ja puhkus polegi tegelikult nii väga vastandid ja et näiteks Tenerifel kannataks nende kahe tasakaalu kombata küll. Isegi paar kinnisvaramaaklerit olid juba mängus. Mingi osa minust vist siiski lihtsalt ka kartis neid ees ootavaid järjest pikemaid ja keerulisemaid ookeaniületusi. Värsked ARC regati (Atlantic Race for Cruisers) uudised rääkisid ookeanil olijate väljakutsetest kuni surmajuhtumini välja ja ma olin selleks ajaks juba kogenud küll, kui pähklikoorekese tunne mind seal jälle ees ootab. Siiski võitis põnevus Roheneemesaartele purjetada ja sealt edasi oleks juba rumal olnud juhust kasutamata jätta. Soolona vaevalt teist sellist võimalust veel tekiks ja kaardile vaadates oli suhteliselt selge, et mis iganes ringi kasuks otsustades jäävad need saared nii ehk naa jälle tee peale. Seega edasi minek Kariibidele.
Huvilistele infoks, et üle Atlandi purjetamine väga väheste vahenditega on lihtne ja pole isegi paati vaja, piisab pealehakkamisest ja minimaalsest elamisrahast. Hääletades! Ma poleks arvanud, et see on nii lihtne ja levinud. Alates juba Hispaania mandriosast, aga veel lihtsam Kanaaridelt. Tuleb lihtsalt sulanduda sadamakõrtsides purjetajate seltskonda ja seal on küllaga paate, kus ülesõidu eelduseks on vaba koht meeskonnas ja hinnaks proviandi jagamine. Selliseid oli palju ja mulle küll paistis, et kõik said kiiresti peale, eriti kerge oli üksinda hääletajal. Aga olid ka kolm sakslasest puusseppa, kes leidsid koha kohutavalt lekkivasse puujahti. Lihtne arvata, mis põhjusel – enne starti tarvis mingi hulk kaari vahetada ja leke kõrvaldada. Kõige nunnuma sellise hääletajate paariga kohtusin ma Roheneemesaartel Mindelos postkontori järjekorras olles. Šveitsist pärit isa ja tütar. Isa oli just pensionile jäänud ja tütar just keskkooli lõpetanud. Vahendeid oli vähe, aga tahtsid koos midagi meeldejäävat teha ja siin nad nüüd jõulude ja uusaasta vahel oma seiklusega olid, otsides jahti, millega edasi üle Atlandi Kariibidele hüpata.
Kaua ja kuhu ma ise? Peaaegu neli kuud olen ma nüüd Kariibidel talvitunud, elanud siin ankrus kokku kaheksal saarel ja liikudes ühest ankrukohast teise mõne päeva või kuni paari nädala tagant. Kohad nii vee all kui ka vee peal on ilusad kui kurat. Õhk on 27, vesi 25 kraadi. Ka öösel pole isegi merel T-särgi väel jahe. Enamikul inimestest on tempo ikka mõnusalt maas ja nädalapäevadel vahet pole. Sõber küsis, kas päevad kõik juba ühesugusteks ei muutu. Kusjuures mitte ainult päevad, aga ka need peatuskohad on siin mingist hetkest alates ühesugusteks muutumas ja samas nii erinevad. Vastuseks sobis kunagi Taist meelde jäänud väljend „Same same but different.“ Sama käib ka kõigi nende purjetajate kohta, kellega me siin seda suppi jagame.
Kes liigub suunaga põhja, kes lõunasse, mõned on „igavesti“ paikseks jäänud, osa on teel Panama kanalisse ja edasi pallitiirule. Valikuid on siin väga palju ja inimestega neid asju arutades kuuleb aina uusi plaane ja strateegiaid, kuidas keegi siit edasi oma elu sätib. Vähemalt pooled on minu arvates omadega tsüklis ja neist ei saa tavamõistes normaalseid inimesi enam kunagi. Ega ma endas ka väga kindel pole, aga millalgi tegin siin otsuse pallitiirule mitte minna. Pallitiiru kiirvariant oleks teha aastaga ring Roheneemesaartelt Roheneemesaartele. Näide on lähedalt võtta ja eesti keeles raamatukski kirjutatud. Ma tundsin, et ei tahaks purjetada nii mitmeid pikki otsi vahepeal vaid õige napilt maad nuusutades. Ilma kiirustamata aga hakkaksid tormiperioodid kannale astuma. Teine variant oleks see ring rahulikult kahe aastaga teha. Hiljuti ajasin juttu ühe Kanada lipu all purjetava mehega, kes teeb soolona pallitiiru mõningaste kõrvalekalletega juba 15 aastat. Praegune ankrunaaber on naisega kahekesi seitsmendat aastat teel ja on teisel ringil. Olid vahepeal proovinud ka maal elada, aga ei tulnud enam välja.
Oma kaheksameetrise jahiga, kus sirgelt püsti seismise ruumi on ruutmeeter ja kus näiteks külmikut pole (seega värske kraami pidev defitsiit), siis on see mingiks ajaks väga okei, aga mitme aasta perspektiivis enam mitte nii väga ahvatlev.
Umbes kuidagi nii ma seda asja vaatasin ja edasi Panamasse kiirustamise asemel otsustasin talve siin saartel mõnuga võtta. See on ka üsna hästi õnnestunud. Plaan on nüüd üle Atlandi tagasi purjetamiseks soodsaid tuuli oodata. See aeg peaks olema mais-juunis. Võrreldes siia tulekuga on tagasitee St.Martini saarelt Assooridele veidi pikem (2600 meremiili) ja seda peetakse ka ilma mõttes mõnevõrra keerulisemaks. Teoorias näeb nii välja, et purjetad üles Bermuda suunas seni, kuni tuul hakkab lubama kurssi idasse võtta, ja siis üritad Assooridele purjetada, vältides põhjapoolseid liiga tugevaid ja lõunapoolseid olematuid tuuli. Häda korral saaks Bermudal peatuse teha, aga parem ilma selle lisapõiketa. Eks mul võib võrreldes paljude „normaalsete“ jahtidega sel teel veidi „siplemist“ tulla, aga seda saab siis näha. Nagu ikka purjetamisega, on plaan pigem suhteline, valmistuda tuleb halvimaks ja uskuda parimasse. Assoorid olla ka puha kaunid saared, kus kogenumad purjetajad soovitasid aega maha võtta. Sealt edasi on veel veidi lahtine. Praegune plaan on sealt kusagilt pigem lennates suveks Eestisse tulla. Seiklus ei ole veel kaugeltki läbi!
Praktilisest aspektist, millega laev peaks varustatud olema, kui seilad Kariibi meres, millised on kulud, sadamamaksud? Kas pigem soovitad olla ankru peal või sadamas?
Olen näinud nii väga lihtsaid kui ka rikkaliku varustusega jahte. Kuulsin lugu suurest ja uhkest katamaraanist, millel oli ookeanil rike – suur osa elektroonikat (pumbad, tuled jne) lülitusid ootamatult sisse ning meeskonnal polnud võimalik midagi ise välja lülitada. Lahendus – jahi tootjaga loodi merel olles internetiühendus, et need saaksid süsteemi tarkvarale restardi teha. Seda on minu arvates liiga palju, aga inimesi on erinevaid ja sky is the limit!
Kõige olulisem, et meeskond jahti hästi tunneks ning jõud ja tarkus sellest endal ka kriitilises olukorras üle käiks. See oli põhjus, miks valisin just sellise suuruse ja kujuga jahi, ehitasin tekstiilist pritsmekaitse asemele komposiitse „vahimaja“, asendasin tavapärase taglase džjonkiga ja panin teiste kogemusi kuulates peale just need minimaalsed seadmed. Nii olen purjetamise ajal saanud kuivas ja soojas toas viibides vähem energiat kulutada, omi vajalikke toimetusi teha ja ka magada. Merehaigus on järjest vähem kallal käinud, aga hakkama on vaja ka sel puhul saada.
Ülioluline meeskonnaliige on minu jaoks tuulerool. Nimeks sai sellele juba ammu Tom, Tom of Finland. Väga head tööd teeb ja ei kujuta ette, kuidas ilma saaksin. Ümberilmapurjetaja Imre Aljas teeb ja müüb neid Eestis. Barbadosel kohtusin juhuslikult hispaanlasest soolopurjetajaga, kellel samuti Windy tuulerool ahtris. Nagu kaasmaalasega oleks kohtunud ja oleme sõpradeks siiani! Tuulerooli nimigi ütleb, tegemist on täiesti mehaanilise seadmega, mille abil saab panna jahi sõitma tuule suhtes konstantse nurga all. Peab ainult jälgima, et tuuleolude muutudes märkad jahi kursi ikka endale ootuspäraseks seada.
AIS (Automatic Identification System) on teine asi, ilma milleta purjetamist ette ei kujutaks. See näitab ekraanil kõigi lähedal olevate laevade andmeid, kiirust ja suunda ning arvutab välja, kui pika aja pärast ja kui lähedale nende suhtes sattuda, ehk siis hoiatab terava pininaga, kui oht on silmapiiril. Eluliselt tähtis! Suurel merel lainete vahel on oma silmaga teist paati väga keeruline piisavalt vara märgata ja sisuliselt peaksin muidu iga kümne minuti tagant vahti pidama.
Kolmas asi, mille pealt kokku ei hoiaks, on korralik ankur. Ankrusse jäämine on mõne üksiku erandiga tasuta ja sellest tuleb kokkuvõttes väga suur kokkuhoid. Ankurdamine on palju lihtsam, kiirem ja ohutum võrreldes sadamasse sissesõitmisega, ankrus on ka palju vaiksem ja rahulikum magada. Purjetajad teavad Tallinnas Noblessneri ja Lennusadama eripära, kus vesi liigub ja kõik jahid rahutult otsi lõhkudes tõmblevad. Enamikus siinsetes sadamates on sarnane olukord, kui mitte hullem. Parema meelega kiigun ankrus, kui kuulan sadamas öö läbi kaiotste saagimist ja raksatusi.
Alates Prantsusmaast on sadama asemel ankrusse jäämine juba täiesti normaalne tegevus ja kuna enda reisi eelarve olin plaaninud hoida nii õhukese kui võimalik, siis septembri algusest tänaseni olen ainult kahel korral tasu eest sadamas olnud – ühe öö Portugalis Lagoses, kuhu saabusin keset ööd ja kasutasin võimalust ühe öö tasuta ootekais olla, et siis teisel päeval sadamas kai peal mugavalt mageveetanki (juba mitmendat korda) remontida. Teist korda olin kaks päeva tasu eest Tenerifel Las Galletase sadamas ankrus, samuti remonttööde tegemiseks. Lagoses näiteks maksis üks öö sadamas 38 eurot! Pärast seda olin koos mitme teise jahiga nädal aega sealsamas kõrval rannas ankrus täiesti tasuta – kummipaadiga sõudsin kümne minutiga maale, kus mind ootas posti külge lukustatud jalgratas ja elu oli ilus.
Ankur on mul korralik tänapäevane Manson Supreme (12,5 kilo koos 50 meetri 8-millimeetrise ketiga). See on ka täielik miinimum. Paar korda olen sellega sügavamates ja kõvema põhjaga kohtades hädas olnud, aga lõpuks ikka pidama saanud. Rutiin ongi alati pärast ankrusse jäämist kohe üks suplus teha, et ankru juurde sukelduda ja üle kontrollida, kas sai ikka hästi ja ega seal põhjas mingit jama pole, mille tagant ennast mõne aja pärast enam lahti ei saaks. Paaril korral on see end hästi ära tasunud ja eks uni on ka magusam, kui tead, et pidamine kindel.
Reisi eelarve suhtes pole ma arvestust pidanud ega jaksa praegu ka hakata neid arve kokku lööma, aga üks on kindel – selline säästlik matkapurjetamine on nii odav, et piinlik hakkab. Mul kulub oma keskkoolis ja ülikoolis käivate lastega võrreldes poole vähem raha. Ja me, purjetajad, elame siin kõik enam-vähem samasuguse malli järgi. Vulkaani otsa minemiseks rendime auto mitme peale. Toiduained ostame poest ja enamik toidukordi tehakse paadis. Käime üksteisel külas või lepime kokku randa grilli ümber tehtavad ühised õhtusöögid. Paadid on enamasti odavamatest kohtadest ostetud toiduainetest ja jookidest pungil ja nii pole isegi mõnedes suhteliselt kõrge standardiga kohtades vaja lisaks muud kui midagi värsket, külmikust tunnen vaid veidi puudust.
Sukeldumisest on siin uusi hobi saanud ja mingi aja tagant õnnestub mõni kala või muu elukas kivi alt kätte saada. Menüüle on see hea lisa. Tavalise turistiga meie teed väga ei kattu ja pigem oleme avastanud, et tasub vaadata, kus kohalikud söövad ja oma toitu ostavad – saab paremgi ja kindlasti soodsam. Muidugi on taoliste kohtade avastamiseks ja üldse uutes kohtades ümbruskonnast hea pildi saamiseks tohutult palju kasu olnud mul paadis kaasas reisivast kokkupandavast jalgrattast. See tuleb minuga uues peatuskohas esimesel päeval maale, on öösel tabaga posti küljes ja rändab lahkudes jälle pakituna paati. Ratas aitab mul igapäevase liikumisvahendina sada korda rohkem näha, kui ma jalgsi kunagi suudaksin. Õnn, et lukk on seda kaldal seni ikka pidanud ja ehk on kasuks veidi ka see, et ratas on aja jooksul üksjagu rooste läinud. Siiski saan sageli ettepanekuid ratas ära müüa, nii et nalja sellega küll ei ole.
Sinu postitustest jääb mulje, et ehkki seilad üksi, elad sadamates mõnusat seltsielu. Meenub näiteks see 25-aastane sakslane 5,5-meetrise laevaga – pole jullatki, millega kaldale saada, aga sõidab üle Atlandi. Räägi, mis kogukond see seal on.
Soolopurjetamise võlu ehk ongi see, et saan ise valida tempo ja läbikäimised. Pole ju neid merel veedetud päevi tegelikult üldse nii palju ja seda ägedam on igas sadamas või ankrukohas leida eest kümneid ja kümneid jahte, kes on minuga sarnasel teekonnal. Juba ankrukohta sisse keerates on lihtne märgata neid, kellega tõenäoliselt oleks huvitav juttu ajama minna. Osa lehvitavad juba tervituseks ja pole mingi ime, kui oled mõnega varem kusagil kohtunud. Aga ega keegi ei käsi kuhugi tormata ja kui tahad puhata või pole kohe tuhhi sees, siis võid omi toimetusi teha. Jullaga kaldale minnes ikka tervitan neid, kes nähtaval, ja lähen teen endale huvitavamatega ka juttu. Pealegi on uude kohta jõudes praktilisi küsimusi, millele juba seal olijad oskavad häid vastuseid anda, et kus on kaldal jullat turvaline hoida, mis teema formaalsustega on jne. Inimesed jagavad infot lahkelt ja eks sealt need sõprused sageli alguse saavad.
Paljudega on liikumise tempo ja suund sarnane ja niimoodi on mul tekkinud nii mõnedki head sõbrad, kellest paari-kolme soolopurjetajaga oleme juba alates novembrist mingi sagedusega kokku sattunud ja koos igasuguseid asju ette võtnud. Brasiillase Chrisiga saime Kanaaridel tuttavaks, šotlase Darreniga sai Roheneemesaartel korralik vundament laotud ja võib juhtuda, et ületame nüüd jälle Atlandi samal ajal.
Polnud ka mingi juhus, et sakslane (või oli ta austerlane) Nico, kes oma tõeliselt väikese 5,5-meetrise purjekaga Kanaaridelt tulles ja just Atlandi ületanuna pani ennast Antiguale Falmouthi jõudes ankrusse just minu kõrvale. Esiteks olime me natuke sama klassi mehed, teiseks sõime just Darreniga minu paadi kokpitis hilist hommikusööki ja kolmandaks oli mu jahi ahtris lausa kaks kummipaati ja Nicol polnud ühtegi (ei mahtunud ei ruumi ega kaalu poolest). Ta käis oma senistes vähestes peatustes enne Atlandi ületamist alati ujudes kaldale ja tagasi. Väga eluterve ja äge mees, kes muidu töötab tiibvarjuinstruktorina. Tal tuli tahtmine üle ookeani purjetada, polnud kunagi varem purjetanud ega isegi ühegi suurema jahi peale astunud. Kuidagi sattus just see ahvatlevalt odav jaht talle ette, usku oli, ostis ära, tegi korda, pani tuulerooli ja radaridetektori peale, kaart telefoni ja kõmm üle Atlandi. Taganttuules sai siia, aga tagasi oleks sellise paadiga veidi keeruline minna. Tal oli plaan kohe koju tagasi tööd tegema lennata, et siis pärast suve otsustada, mis ja kuidas edasi. Paat nimega „1/4 Life Crises“ jäi seniks teda Antiguale poi külge ootama.
Aga pole siin ainult soolopurjetajad. Vahepeal käisime läbi ka kuuest või seitsmest suuremast jahist koosneva seltskonnaga, kes enam-vähem koos liikusid ja keda liitis see, et nad olid kõik perede ja hulga lastega. Mõned neist olid tegemas Atlandi-tiiru, ühed olid ümber palli minemas, mõned tagasi koju USA-sse pöördumas jne. Lapsed olid reisi ajal koduõppel ja kõik juba pikalt jahis elanud. Nende ühised rannas grillimised ja niisama kokkusaamised olid korralikud rahvakogunemised, kus korraldati spordivõistlusi ja muud meelelahutust. Mõnedega nendest tekkis väga hea klapp, aga mingi hetk me kuttidega tõdesime, et siiski eelistame „täiskasvanud ainult“-seltskonda. Õnneks valikut on siin rikkalikult.
Muidugi on mul õnnestunud kõigele vaatamata ka masendust kallale lasta. Vahepeal, kui sõpradega teed lahku läksid ja prantsuskeelsel saarel päevade kaupa mitte midagi sisulist teha ei leidnud, hakkasid iseenda mõtted korraga kahju tegema. Ohtlik värk see tegevusetus. Eks see on ikka enda peas kinni, aga ei leidnud ma suhtluspartnereid ega ka rõõmu ei vee alt ega vee pealt. Õnneks aitas sõprade ja perega suhtlemine väga palju ja siis sündis tegelikult otsus jälle tööle hakata, kaugtööle!
Sa ikka mainid oma väikest kontorit, räägi sellest natuke, kuidas on võimalik merelt kaugtööd teha?
Muidugi on need minu töö ja olmetingimused siin kaheksa meetri pikkuses paadis, kus põhieluruum koos köögiga on 2 x 2,7 meetrit, paras nali. Prantsusmaale kuuluvatel saartel saan vähemalt oma mobiilinumbriga helistada ja internetis olla, aga Euroopast olen ajavahega seitse tundi taga, videokõned katkevad ja no muidu ei teeks, kui see rõõmu ja rahulolu ei pakuks. Antigual näiteks kasutasin kontorina hoopis ühe supermarketi juures olevat laudade ja toolidega paviljoni. Pärastlõunati poleks see külastajate rohkuse tõttu õnnestunud, aga hommikul oli see ideaalne ja väga ilus koht, kus linnud ka kenasti vaikselt taustal vidistasid. Alternatiiv oli veel üks välirestoran, mis avati kella kümme paiku ja kus ma senikaua sain nende wifit ja varahommikust vaikust kasutada.
Guadeloupel Deshaies õnnestus mul aga paadist oma spetsiaalse välise wifiantenniga saada kaldal asunud restorani võrku ja nautida väga head ühendust paadist nina välja pistmata. Guadeloupel juhtus ka naljakas õnnetus, kus ma unustasin tööd lõpetades, et mul on mu hea mürasummutusega mikrofon endiselt kõrva küljes, ja hüppasin koos sellega paadist jahutuseks vette. Vees olles jõudsin veel korraks imestada, et kuidas minu omaga nii sarnane mikker siin põhjas vedeleb. Nii palju siis mikrofonist ja nüüd on mõnikord vaja kõnedes põhjendada, millest need imelikud hääled mu ümber. Väljakutsetele vaatamata on interneti teel töötamise võimalus igati suur väärtus.
Mis eelised ja miinused on üksi purjetamisel?
Mitmed on küsinud, miks üksi ja mitte meeskonnaga, kuidas hakkama saan, kas igavusest hulluks ei lähe ja on ju ohtlik nii väikese paadiga üksi suurele merele minna. Mulle on meeskonnas tegutsemine alati väga meeldinud, aga kuskilt see soolopurjetamise mõte sisse puges. Ilmselt sai see alguse raamatutest ning Eestis on meil Jaanus Tamme ja Uku Randmaa näol head elavad eeskujudki olemas, kes ühel või teisel viisil seda teinud olid. Mulle avaldas väga muljet, kuidas Imre Aljas olematute vahendite ja väikese jahiga pallile tiiru peale tegi. Imrel oli küll osal retkest üks ja teine meeskonnaliige peal, aga olemuselt siiski sarnane asi. Vist mingi vabadusejanu ja iseendaga parema kontakti saamine oli see, mida otsima läksin. Üks asi on valmistada ette jaht, planeerida reis, värvata meeskond, lahendada rahastus jne. Mul polnud mitte mingit tahtmist asja nii suureks ajada ja lisaks enda põhitööle veel sellist projektijuhtimise tööd tegema hakata. Pealegi mind ju ikkagi tõmbas soolopurjetamise mõte...
Minu jaoks polnud algselt ka nii selge, kas üldse ja millal ma kusagile ookeanile välja lähen. See oli unistus, aga mitte kinnisidee. Piisavalt närvikõdi ja suur võit oli juba see, kui oma jahi Piritalt lahti lükkasin ja ööpäeva pärast otsad Ruhnus kaisse sidusin, nii et kõik oli endiselt terve ja ma ise üsna puhanud-pestud-kustud-kammitud. Või see, kui otsustasin puhkuse ajal eksprompt Gotlandile purjetada ja hiljem üsna vaikse tuulega kolme päevaga Irbeni väina kaudu koju tagasi purjetasin. Selles oli minu jaoks meeskonnas purjetamisega võrreldes midagi palju meditatiivsemat. Otsustada ja vastutada kõige toimuva eest alates retke planeerimisest kuni selleni, mida ja millal ma teel olles söön, kuidas ma puhkan, paati liikumas hoian, turvalisuse tagan jne. Ise oled kapten, kokk, mehaanik, elektrik ja iga jumala vahetuse vanem, nii ööl kui ka päeval. Võid neid tegelasi alt kajutist kordamööda välja kutsuda ja neile korraldusi jagada, isegi ei imesta, et räägid iseendaga.
Olen täheldanud, et sarnased mustrid on üksi või sõpradega metsa matkama minekuga. Ühel juhul oled pigem veetnud aega seltskonnas ja heal juhul ehk leidnud ka hetke, kus iseenda mõtteid kuulsid, teisel juhul oled olnud silmitsi ja päris heas kontaktis iseenda ning loodusega.
Soolopurjetaja rõõmuks on sadam ju lõpuks ikkagi ootamas ja saab kõik see üksiolek kuhjaga korvatud ja rohkemgi veel!
Jaksu, mast maha ja seitse jalga kiilu alla, Hard! Me kuuleme sinust selle ajakirja veergudel edaspidi veel.
Intervjueeris Maris Pruuli
Foto: erakogu