Häälega mööda merd

"Muidugi proovige, aga julgen arvata, et teie tulemus on null!" Sellist sõnadega saatis meid teele üks sadamakapten, kui olime talle tutvustanud oma plaani hääletada mööda merd Tallinnast Portosse. Kuidas meil häälega merel seiklemine õnnestus, saate lugeda alljärgnevast loost.

"Muidugi proovige, aga julgen arvata, et teie tulemus on null!" Sellist sõnadega saatis meid teele üks sadamakapten, kui olime talle tutvustanud oma plaani hääletada mööda merd Tallinnast Portosse. Kuidas meil häälega merel seiklemine õnnestus, saate lugeda alljärgnevast loost.

Mina ja mu reisikaaslane Keiti veeretasime aastaid tagasi mõtet sadamast sadamasse hääletada. Tänavu mai lõpus otsustasime, et teeme juulikuise puhkuse ajal merehääletuse teoks. Jäi kuu aega, et hankida varustus, panna paika marsruut ning õppida võimalikult palju purjetamise kohta. Eks sellest ka sadamakapteni skepsis: Keiti on viimased neli aastat purjevõistlusi pildistanud, mina ainult aerupaadiga kalal käinud, tegu on purjelaeval pigem kasutute tegelastega. Kuna armastame seiklusi, ei lasknud me aga kõhklustel jalgu jääda. Ja kui juba minna, siis sihtida võimalikult kaugele. Minna sinna, kus näeme tõusu ja mõõna. Minna nii, et saame ületada Biskaia lahe ning tervitada hommikupäikest koos delfiinidega. Nelja nädalaga moööda merd Eestist Portugali reisida peab ju olema võimalik?

Esialgse entusiasmi lahtudes koputas reaalsus õlale. Me ei rända ühe kindla purjekaga, seega võib sadamates minna päevi, isegi nädalaid, enne kui keegi meid peale võtab. Kui tihe liiklus üldse on Tallinnast edela poole? Kas saamegi minema, kui enamik Eesti purjetajaid valmistub juuli alguses Muhu väina regatiks? Tuttavatele tekitas küsimusi, kuidas julgevad 26-aastased blondid naised reisida nii, et pole ühtegi öömaja broneerinud, ja astuvad võhivõõrastega ühte paati. Lahenduse leiab alati. Turvaliselt reisimiseks tuleb usaldada sisetunnet ja et kiiresti võimalikult kaugele saada, tuleb leida kaubalaev.

Karaoke filipiinlastega

6. juuli õhtul astume Paldiskis ro-ro laeva Stena Foreteller pardale. See on meie kodu järgmised neli päeva, kuni jõuame Saksamaale Bremerhavenisse. Loodame, et sõidame läbi Kieli kanali, aga tegelikult tuleb minna Taani väinade kaudu. See toob pikka loksumisse elevust, sest läheme Öresundi silla alt läbi. Ligi 8 kilomeetrit pikk sild Taani ja Rootsi vahel ühendab Malmöt ning Kopenhaagenit. Pea kohal tuhisevad autod ja rongid muudavad silla alt läbisõidu suuremaks elamuseks kui oleks eales osanud arvata. Isegi kapten, kes on ilmselt sadu kordi sama teed läbinud, astub õue ja lausub: „Kaunis, kas pole?”

Laeva meeskond koosneb rootslastest ja filipiinlastest. Rootsi tiim elab kuu aega merel, kuu kodus. Filipiinlased töötavad laeval kuus kuud ning lendavad siis paariks kuuks perede juurde. Viimased saavad pärast tööd kokku lauatennist mängides või laevatekil asuval korvpalliplatsil. Ühel õhtul kuuleme kaugustes lõõritamist ja saame teada, et nad on ka kõvad karaokelauljad. Ma pole kindel, kas olen kunagi üldse kuulnud kaineid täiskasvanud mehi karaoket laulmas, aga Manny, Eric ja teised naudivad kogu hingest. Kui meie Keitiga mikrofoni palume, hakkavad seltsilised vaikselt lahkuma. Järgmisel õhtul hoiame eemale, et nende lõbu mitte rikkuda.

Hääletamine Bremerhavenis

10. juulil laaditakse koos kaubaga Bremerhavenis maha ka meid. Tuhanded ja tuhanded Saksa autod ning konteinerid − nii suur sadam võtab suu totakalt ammuli.

Sellisesse kohta tuiama jääda pole lootustki. Tellitakse buss, viiakse värava taha ja sealt seame sammud Bremerhaveni kahest jahisadamast suurimasse.

Nüüd on käes see hetk, kus me ei tea edasi mitte kui midagi. Kus magame? Kellega rändame? Mis meist saab? Esimest korda poeb ärevus hinge.

20-kilosed kotid seljas, longime jahisadamas ja naeratame möödujatele. Mitte keegi ei naerata vastu. Sadamarestorani teenindaja hoiatab, et liiguksime vaid mereäärt mööda, muidu võime getosse sattuda.

Bremerhaven ja Bremen moodustavad Bremeni liidumaa. Umbes 100 000 elanikuga linn sai valusa hoobi 2000. aasta paiku, kui krahh laevaehitus- ja kalatööstuses tõstis töötuse taseme 25 protsendini. Tänaseks on see poole võrra vähenenud ja tuuleparkide rajamine Põhjamerre loonud juurde arvestatava hulga töökohti. Siiski hoiatavad kohalikud meid, et kuritegevus on suur ja teatud piirkondi peaksime vältima. Meid õnneks huvitabki sadam ja küüdi leidmine.

„Tere! Oleme kaks neiut Eestist ja proovime, kas on võimalik sadamast sadamasse hääletades Portugali välja jõuda. Ehk olete lääne poole teel ja saate meid aidata?” algavad kümned ja reisi lõpuks sajad vestlused võhivõõrastega. Paraku on Bremerhaven meie eksperimendi mõttes pommiauk. Purjelaevad seisavad, üksikud teevad paaritunniseid sõite, kuhugi kaugemale viia ei taha meid keegi. Pigem jõuab jutt sellele, kui kahju on kõigist, kes on pidanud tundma okupatsioonivalu.

Esimene päev lõpeb täpselt nii nagu sadamakapten Eestis hoiatas − tulemus null. Palju suhtlust selja taga, võtame hotellitoa, samas teame, et homme pole muud võimalust, kui kellegi jahi peal ööbida, muidu on eelarve nädalaga nullis.

Belgia eriüksuslane

Teine päev Bremerhavenis algab nagu eelmine: samad küsimused, samad vastused. Õhtul läheme matkapoodi varusid täiendama. Seal võtab meid vastu Francis. Ta peab linna ainsat matkapoodi, aga on endine Belgia sõjaväelane, kes enda sõnul varustab Belgia sõjaväge matkakraamiga. Kuuldes merehääletamise eksperimendist, nimetab ta meid püstihulludeks ja pakub kohe öömaja enda ning oma naise aiamajas. Järgmisel hetkel oleme koos Francisega jõe peal sõudmistrennis ja õpime õhtusöögi kõrvale enesekaitsevõtteid. Kui sa alustad päeva nii, et ei tea, kuhu õhtuks satud, on ootamatused alati soolas.

Helgoland – sõda ja suulad

Hommikul viib Francis meid jahisadamasse. Saame sabast kinni sadamakaptenil, kes arvab, et ei tasu sadamas kolmandatki päeva oodata. Soovitab sõita praamiga Helgolandi saarele, kus ehk peatuvad seilajad, kel pikem teekond pooleli.

Jõuame kaheruutkilomeetrisele saarele koos turistidehordidega, kes on tulnud imetlema kalameeste pisikesi kirjusid majakesi. Ajalugu meenutab meie rannakülasid: kunagi elasid saarel ainult kalamehed, nüüd on neid jäänud heal juhul kaks.

Ei mina ega Keiti ole Põhja-Friisi saartele rändamisest mõelnudki. Sakslased aga puhkavad suviti just neil saartel.

Kui esimene tiir jahisadamates on tehtud, tundub meie plaan jahtidele hääletada paris lootusetu. Hakkame öömaja otsima. Hotellides ja külalistemajades saame vaevu sõnad suust, kui juba öeldakse, et kõik on täis. Et kohalikega tutvuda ja sedakaudu abi leida, hakkame järjest väikestesse poodidesse sisse astuma. Meid üllatab, kui palju leiab Manilaiu-suurusel saarel kauplusi. Selgub, et tegu on maksuvaba piirkonnaga, mis meelitas aastaid tagasi saarele kõvasti ostuturiste, nüüd paraku üha vähem.

Poepidajatest pole öömaja otsinguil abi, küll aga saame soovitusi minna saare teise otsa vaatama pommitamisest konarlikku maastikku ja suulasid.

Punaste kaljuservade vahel murukamakate all võib tõesti aimata auklikku pinda. Teise maailmasõja lõpus pommitasid Briti väed Helgolandi ning evakueerisid kõik elanikud, et kasutada saart polügoonina. 1947. aastal õhkasid nad saarel ligi seitse tonni lõhkeainet − see oli aastakümneid maailma suurim mitte-tuumaplahvatus ja on senini üks suurimad. Internetist videoid vaadates tundub uskumatu, et saar üldse alles jäi. Kohalikud lubati tagasi saarele 1952. aastal ja õnneks leidsid saare uuesti üles ka linnud. Helgolandil asub maailma vanim linnujälgimiskeskus ning kohtab mitut Eestis võõrast linnuliiki. Kõige paremini paistavad silma suulad. Kollakate peade ja mustade tiivaotstega valged linnud on vaatlejatega ilmselgelt harjunud, sest lubavad kaamera päris nina alla panna. Naudime nende filmimist ja pildistamist tükk aega.

Abielu meremehega

Oleme ule nadala teel olnud, aga hääletamisest pole ikka veel asja saanud. Kainud teisel paeval uuesti labi iga viimse kui jahi Helgolandi kahes sadamas, hakkame õhtut loppenuks lugema. Miski aga tõmbab paris pimedas veel uht tiiru tegema. Koige viimase kai juurest kostab juttu.

„Tere! Kuidas läheb? Ega te varsti kuskile rändamas ole?” jõuab Keiti vaevu hüüda, kui juba vaatab meile vastu rõõmsameelne härra.

„Jah, homme!” vastab mees.

„Kas võtate meid peale?” ei hakka Keiti keerutama.

„Jah, aga enne peate meiega ühe joogi tegema,” on kokkulepe kibekiiresti sõlmitud.

Paadis istuvad kapten Michael, tema abikaasa Kirstin ja nende koer Peppels. Lööme klaasid kokku ja saame teada, et pere stardib hommikul järgmisele Friisi saarele. Paraku mitte Portugali poole, vaid tagasi põhja. Vale suund, aga esimesed inimesed, kes ei plaani nädal aega kohapeal olla, vaid asuvad teele ja on valmis meid kaasa võtma. Teeme sammu tagasi, et minna kaks sammu edasi.

Hommikul kell kaheksa asume teele. Michael on pensionieas merekaru, kes seilab ringi aprillist novembrini. Kirstinil on veel paar aastat tööd rügada, tema seilab kaasa oma suvepuhkuse ajal ning lendab aegajalt nädalavahetuseks sinna, kuhu mees on parasjagu jõudnud. Hoiab suhte värske, naeravad nad.

Kuna uude sadamasse jõuame õhtul, pakuvad Michael ja Kirstin meile enda paadis öömaja. Uinume seni parima tundega, sest vähemalt tõestasime ära, et laeva peale hääletada on võimalik.

Eestlane igas sadamas

Ühest sammust tagasi saab juba päris mitu sammu tagasi – liigume aina põhja.

Sylti saare jahisadamas hakkab meie tulekuga elu keema. Tundub, et kõik arutavad omavahel, kes küll oleks läände minemas ja võtaks Eesti tüdrukud kaasa. Sadama ühes ja teises otsas jõutakse ühisele otsusele, et peab küsima Norra poistelt.

Norra lipuga jaht paistab suur, seega ruumi peaks olema. Nii ludinal, nagu lootsime, asi muidugi ei suju. Kaks purjetajat pakuvad meile öömaja, kui vastutasuks nõud ära peseme, aga saarele tulid nad äsja ja terveks nädalaks. Sinised veed ning delfiinid muutuvad üha kaugemaks unistuseks. Hakkame aga nõusid pesema.

Järgmisel hommikul valutame pidust pead ja jalutame lähimasse poodi süüa tooma.

„Kolm üheksakümmend,” kostab leti tagant selges eesti keeles. Sylti saare toidukaupluses tervitab meid eestlannast müüja. Oleme kaasmaalase kohtamisest vastastikku rõõmsad. Me ei osanud oodata, et satume kuskile Sylti saarele, rääkimata seal eestlase nägemisest. Tema töötab saarel kahekümnendat suve ning on saanud kliente haruharva eesti keeles kõnetada.

Norrakate jaht saab pere ja sõprade saabumisega rahvast täis, nii et öömaja osas tundub seis kahtlane. Miks küll arvasime, et hüppame aina sadamast jahile ja jahilt sadamasse? Ainuüksi ühes sadamas võib minna nädal, enne kui keegi õigesse suunda liigub. Nelja nädalaga Eestist Portugali? Tõesti, tüdrukud...

Tuvastame, et hommikuga on sadamasse saabunud üks uus purjekas, samuti Norra lipp ahtris. Tuju paraneb hetkega, kui kapten ütleb, et reisib küll abikaasa, kolme lapse ja ühe küülikuga, aga ka meile jätkub ruumi. Küülikupuur puhastatud, lapsed pestud ja kammitud, oleme õhtuks Katja ja Tobiasega merel, sihtkoht Cuxhaven.

Kaks noort naist meie paati? Jääb ära!

Pärast 14 tundi merel ja reisi raskeimat ööd jõuame mandrile. Magasime kumbki vahetustega kolm tundi. Keitile sattus valve just selleks hetkeks, kui jõudsime kaubateele. Kapteni äratamisele kulus omajagu aega, nii et Keiti sai adrenaliinilaksu katte. Mina ärkasin siis, kui päike hakkas tõusma, ja sain lihtsalt hommikuilu nautida.

Cuxhaven asub Bremerhavenist 40 kilomeetrit põhjas. Juuli on varsti läbi ja põhimõtteliselt oleme samas punktis, kust hääletamist alustasime. Jätame Katja ja Tobiasega hüvasti ning hakkame sadamas tiirutama.

Esimest korda saab tõsiseks takistuseks meie vähene purjetamiskogemus. Hollandi härra ja ta tütar on teel koju, aga ei julge algajaid peale võtta. Sarnase mure otsa satume veel ja veel. Samas saame päris mitme perega jutu peale, kuniks selgub, et nad plaanivad teele asuda alles viie päeva pärast või minna sinna, kust me just tulime.

Cuxhaveni linn tundub vaatamisväärsustest vaba. Siis aga satume pingviinimuuseumi ukse taha. Astume sisse ja meid tervitab maailma suurima pingviiniesemete kollektsiooni omanik − naine, kel on sääre peal pingviinitätoveering ja seinal Guinnessi maailmarekordi diplom. Ta näitab lahkelt oma esimest mänguasja, mille sai isalt 18. sünnipäevaks, ning topist, mille lasi teha kohalikus loomaaias elanud pingviinist. Välgumihklid, rahatähed, dušigeelid… üle 20 000 pingviinidega seotud eseme.

Tagasi sadamas, saame jutu peale sakslase Jeaniga. Ta plaanib sõita Hamburgi ja palub meil tema kaatri juurde tulla poole tunni pärast, kui on oma naisega meie kaasavõtmist arutanud.

Istume pingile ja ootame. Hamburg tähendab sõitu mööda jõge sisemaa poole, aga oleme Portugali plaanist juba loobunud. Keskendume sellele, kas üldse on võimalik sadamates hääletada, ja läheme sinna, kuhu meid kaasa võetakse.

Täpselt poole tunni pärast seisame Jeani kaatri ees. Tema abikaasa vaatab meid üle prilliääre ja ütleb: „Ei mingil juhul. Kaks noort naist meie paati? Jääb ära.” Sekund hiljem puhkeb Monique naerma. Nad võtavad meid meeleldi kaasa. Neil on täpselt meievanused tütred ja loodavad, et kui neiud oleks sellisel retkel, aidataks neid samamoodi.

Keiti saab proovida, kuidas sõita mööda jõge, kui sügavus on vaevu meeter, mina jutustan Monique’iga Euroopa Liidust ja pagulastest. Hamburgis istume autosse ning sõidame oma abistajate koju. Seal elame järgmised kolm päeva.

Kuri mistraal

Meie retk Saksamaal lõpeb koos Jeani ja Monique’iga. Kuna nad sõidavad Lõuna-Saksamaale vanematele külla, teeme autoreisi kaasa ja suundume sealt rongiga Prantsusmaale Marseille’sse. Nädala pärast peame olema tagasi Eestis, tagasi tööl. Katsetame siis enne ära, kas lõunarannikul läheb hääletamine ludinamal.

Külili lendavad lillepotid Marseille’ tänavatel tõotavad kurja. Sadamas võtavad härrad muheledes telefonid välja, näitavad ilmateadet, kus lubatakse, et enne viit päeva tuul ei vaibu. Õhtul leiame juba optimistlikumaid seilajaid, kes arvavad, et vast juba nelja päeva pärast on tuuled soodsad ja siis saab meid kaasa võtta.

Oleme igatpidi plindris. Sel samal hetkel otsustame: tuleme sellisele reisile uuesti. Kuidagi sätime elu nii, et saame võtta rännakuks kõik kolm suvekuud. Inimesed on lahked ja sadamates hääletades võib Eestist Portugali jõuda küll, tuleb lihtsalt varuda aega, kõvasti-kõvasti aega.

Tekst: Mari Tamm

Fotod: Keiti Väliste, Mari Tamm

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga