Taanlane Thomas Frank (53) sõuab haabjaga Eestist Skandinaaviasse. Thomasega vestles Tallinnas Tiit Pruuli.
Soomaa haavast tehtud ühepuulootsik ehk haabjas on nüüd UNESCO kultuuripärandi nimekirjas. Sarnaseid lootsikuid on palju leitud ka Skandinaaviast, Aarhusi lähedalt avastati 2001. aastal näiteks pärnast tehtud ühepuupaate, mis on valmistatud ca 7000 aastat tagasi.
Kes, kuidas ja millal alustasid Skandinaaviast kuulsaid paadisõite läbi Eesti ja Venemaa Bütsantsi suunas? Ka siin võib olla haabjal oma roll.
Thomas Frankil, kes uurib viikingite idateid, on hüpotees, et skandinaavlased õppisid muistsetelt soome-ugrilastelt ära tule ja vee abil laiali painutatud parrastega ühepuupaatide ehitamise tehnoloogia ning kasutasid neid aluseid oma pikkadel kaubateedel Venemaal.
Nii nagu norralane Thor Heyerdahl püüdis oma teooriaid tõestada isiklike rännakutega balsapuust ja pilliroost parvedel, püüab ka Thomas oma ideedele tõestust leida nii, et istub ise haabjasse ja asub teele. Mitu uhket sõitu on juba tehtud ja järjekordne sai alguse maikuus Soomaalt.
Thomas usub, et enne, kui liikuma hakkasid kuulsad suuremad viikingilaevad, kasutati Venemaa jõesüsteemidel ja ka Läänemerel edasi liikumiseks just väikeseid haabjaid.
Viikingite lugudes, mida me räägime, on tihti tõde ja müüdid omavahel põimunud. Kuidas neid lahti harutada?
On selge, et suured viikingilaevad, need, millega viikingid vallutasid maailma, ei saanud sõita mööda idateed, mööda Venemaa kärestikulisi jõgesid. Väiksemad küll, aga mitte suured. Usaldusväärsed ajalooallikad räägivad meile, et skandinaavlased ostsid kohalikke paate. Nende Läänemere äärest ostetud paatidega sõitsid nad Konstantinoopolisse ja ka Kaspia merele.
2017. aastal sõitsid sa ise süstal varjaagide juurest kreeklasteni. Läbisid 65 päevaga 3500 kilomeetrit Peterburist Istanbuli ehk Konstantinoopolisse. Miks sa seda tegid ja miks üksi?
Mu eesmärk oli leida ja läbida iidne jõgede tee skandinaavlaste asundustest Laadoga ääres kuni Konstantinoopolini. Mu üks eesmärke oli suhelda võimalikult palju kohalike inimestega, seepärast liikusin üksinda. Kui liigud välismaalaste pundis, siis suhtled rohkem omavahel, mitte kohalikega. Sõitsin sügisel. Esiteks pole siis palju turiste ja teiseks, kuna sõidan pikad päevad – päikesetõusust päikeseloojanguni –, pole vaja muretseda palavuse pärast. Nende jõgede veed on tihti saastatud, palavusest tekkivat janu ei saa kustutada jõevett juues. Sügiseti on samuti jõgedes veevool aeglasem ja liikumine ohutum. Mul oli muidugi ka hea Eestis tehtud paat – Tahe Seagull. See on spetsiaalselt mulle tehtud ülikerge kajakk.
Su himu ei saanud esimese ekspeditsiooniga läbi, kirjutasid raamatu, pidasid loenguid ja läksid jälle teele, seekord siis vana Volga kaubateed avastama.
Teiseks võtsin ma ette idapoolse tee – Sjassi jõge pidi Tihvinisse, edasi Jaroslavli lähedal asunud muistsete skandinaavlaste tungipunkti Timerevosse, sealt mööda Volgat edasi Gorodetsi ja nii kuni Astrahanini välja. Selle Volga suudmes asuva linna vana nimi on Itil või Atil ja see oli türgi kassaaride riigi pealinn.
Sel idapoolsel teel oli mitu olulist viikingiaegset paika – näiteks vanade kaubateede keskus Bolgar, mis asub kohas, kus Volga ja Kama jõed ühinevad.
Bolgar oli väga tähtis karusnahakaubanduse linn. Siin kohtusid meie sugulasrahvad marid ja udmurdid volga bulgaaridega. 10. sajandi algul jõudis Volga-Bulgaaria riiki islam. Ilmselt umbes sel ajal rajati Bolgari linnast umbes 100 kilomeetrit eemale ka Kaasani linn.
Tänu araablastele teame me tänapäeval mõndagi ka seal käinud skandinaavlastest. 10. sajandi Araabia geograaf Aḩmad ibn Faḑlān kõneleb Volga bulgaritest rääkides ka räpasest, aga tugevast rahvast, keda ta kutsub sõnaga rus. Need ei ole inimesed Venemaalt (Russia). Need on ilmselt Skandinaaviast pärit viikingid, kaupmehed, kelle laevameeskonnas võis olla soome-ugrilasi, slaavlasi ja teisi.
Ma tahtsin sõita mööda Volgat ehk vana nimega Itilit võimalikult originaalilähedaselt. Siis leidsin ka Youtube’ist video vene haabjatest. Kui ma ses videos neid paate nägin, sain aru, et need olid need, mida nimetati vanades kroonikates. Otsisin Peterburis asuva Taani kultuuriinstituudi abil üles mehe, kes oli selle vene haabjate filmi teinud, ja ta kutsus mind endale külla. Uurisin, kas ta saaks mulle samasuguse paadi teha. Venelane ütles, et mees, kes seal filmis haabjat ehitab, elab Nižni Novgorodi lähistel, aga on juba väga vana, ja ta ei usu, et ta enam jõuab teha. Aga ikkagi selgus, et too vanamees oli nõus mulle haabja tegema. Olin väga õnnelik. Läksin 2020. aasta jaanuaris telemeeskonnaga kohale ja see oli väga emotsionaalne paadiehitus.
Kahjuks algas siis koroonaaeg. Mulle anti küll algul luba 2020 sügisel Venemaale minna, aga see tühistati. Sain liikuma hakata augustis 2021. Alustasin ekspeditsiooni Staraja Ladogast ehk Aldeigjuborgist, nagu seda paika kutsuti viikingiaegadel, siis, kui ta oli 8.–9. sajandil skandinaavlaste jõukas kaubapunkt. See asub 12 kilomeetrit Volhovi jõe suubumiskohast Laadoga järve.
Ma tean, et sa ei saanud läbida kogu planeeritud marsruuti kuni Astrahanini, tegelikult vana viikingite kaubatee läks ju välja isegi kalifaati ja Bagdadisse. Kus ja miks pidid marsruuti õgvendama?
Kui olin Bolgarist välja sõitmas, tulid väga suured lained. Otsustasin, et olen tõestanud, et sellise paadiga sõit läbi Venemaa on võimalik, aga lihtsalt Volga jõgi on praeguseks muudetud teistsuguseks, kui ta oli tuhat aastat tagasi. Enne Volgogradi on rajatud tohutu Volga hüdroelektrijaam*. See tähendab, et ma liigun iidses paadis, täielikult muudetud keskkonnas. Ma tahtsin säilitada oma paadi, nüüd asub ta Aarhusi muuseumis. Viisin haabja veoautoga Volgogradi ja pärast seda lasin uuesti vette ning sõitsin läbi viimase osa teest. Olin lõpuks kasutanud paati 2000 kilomeetrit.
Mööda jõgesid reisimine polnud juba tuhande aasta eest ohutu. Kohalikud elanikud võisid võõraste vastu vaenulikud olla. Kärestikes tuli laevu mööda maad lohistada. Samuti tuli mõnikord ühelt jõelt teisele minekus maad mööda liikuda, olla valmis, et vaenlane võib rünnata. Kas sul oli ka ohtlikke hetki?
Põhiline ohtlikkus seisneb selles, et jõed on nüüd palju laiemad. Hüdroelektrijaamade juures on suured järved või isegi mered. 2017. aastal ületasin sellist merd Kiievi juures, kus sain minu väikse ja lahtise paadi jaoks ülikõrgeid laineid. Bolgari juures näiteks võtab Volga ületus sõudes kaks tundi.
Ükskord olen sattunud elektrijaamale liiga lähedale. Sõuad ja sõuad, aga kuhugi ei liigu. See oli ränk pingutus, tagantjärelegi muudab see mind ärevaks.
Üsna jõhkralt sõidavad Venemaa jõgedel ka mõned veealuste tiibadega kiirlaevad, mis reisijaid veavad.
Ma ei kasuta kuivülikonda, sest pean pidevalt ennast liigutama ja see oleks väga ebamugav. Kasutan päästevesti, neopreenriideid ja spetsiaalseid satelliitside-navigatsiooniseadmeid, millega saan ilmateateid ja saata sõnumeid naisele.
Ja räägi nüüd oma uuest plaanist.
Jah, mais-juunis liigun haabjaga Soomaalt piki Läänemere rannikut Tallinna ja järgmisel aastal sealt Taani.
*1961. aastal valminud 44 meetri kõrgune ja 725 meetri pikkune tamm on loonud 3117 km² suuruse reservuaari.
Intervjueeris: Tiit Pruuli
Foto: erakogu
***
Ühetüvevenedest
Pole uudis, et ühetüvevened kuuluvad inimkonna vanemate liikumisvahendite sekka. Soomaa haavapuulootsikute ehitamise ja kasutamise lood aga jutustavad vaid mõnesaja aasta tagustest aegadest. Tutvus Thomas Frankiga on oluliselt laiendanud minu arusaamist, milline tähendus ja roll võis läänemere-soomlaste poolt ehitatud haabjatel paari tuhande aasta eest olla. Piirid liikusid ajajõge pidi kümme korda kaugemale. See on täiendav vesi värskelt UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse liidetud haabjakultuuri veskile.
Aivar Ruukel
***
Olen näinud, kuidas rus’id tulid kaubareisidele ja Itili* ääres laagrisse jäid. Ma pole kunagi näinud täiuslikumaid füüsilisi olendeid, pikad nagu datlipalmid, blondid ja jumekad, nad ei kanna ei tuunikaid ega kaftaneid, vaid mehed kannavad rõivast, mis katab üht kehapoolt ja jätab käe vabaks. Igal mehel on kirves, mõõk ja nuga, mida kõiki ta kogu aeg enda juures hoiab. Iga naine kannab kummalgi rinnal rauast, hõbedast, vasest või kullast sõlge; sõle väärtus näitab mehe jõukust. Igal sõlel on rõngas, mille külge kinnitub nuga. Naised kannavad kullast ja hõbedast kaelarõngaid. Nende kõige hinnatumad kaunistused on rohelised klaashelmed. Neist teevad nad oma naistele kaelakeesid.
*Itil oli Volga jõe nimi turgi rahvastel.
Aḩmad ibn Faḑlān, Rusi kaupmeeste kohta Itili jõel, 922. aasta
***
Idatee
Idatee sai alguse Birkast, suundus pärast Ahvenamaa ja Edela-Soome sadamate läbimist Rävala peale, kulgedes siitpeale juba piki Põhja-Eesti rannikut Loode-Venemaa suunas. Tuginedes aarete jm arheoloogilise leiumaterjali levikule, kasutati tollal Loode-Venemaalt edasi liikumiseks kaht peamist kaubateed. Neist kuulsaim, Nestori kroonikaski jäädvustatud marsruut „varjaagidest kreeklasteni“, suundus Läänemerelt Loode-Venemaale, sealt vesitsi-maitsi Dnepri jõele ning Mustale merele, kust oli võimalik seilata edasi nii Bütsantsi kui ka islamimaailma. Algusest peale oli tähtis ka Volga, soome sugu hõimude jaoks Valge jõgi, kuhu pääses üle muinasvene keskuste ja meie sugulasrahvastega asustatud laiade alade ning mis viimaks suubus Kaspia merre. Selle taga laius omakorda Orient.
10. sajandi algul võtsid Volga ääres elanud türgikeelsed bulgarid aga vastu islami ning seepeale ei pääsenud muud usku rändurid enam hõbedarikkasse Samaniidide riiki. Nüüdsest alates muutus tähtsaimaks Idatee allharuks Narva jõe kaudu Peipsi-Pihkva järvele ja sealt edasi Velikajale suundunud marsruut. Tõenäoliselt olid just meie esivanemad ühed viimastest, kes jätkasid seda mööda idamaistel turgudel käimist. On arvatud, et eelkõige Kagu-Eesti elanikud võtsid esimese aastatuhande lõpul ette pikki kaubareise „varjaagidest kreeklasteni“.
Mauri Kiudsoo, ajaloolane
***
Loe lisaks:
Else Roesdahl. Viikingite maailm. Tänapäev 2001.
Mauri Kiudsoo. Idateest, rauast ja hõbedast. Viikingiaja aarded Eestist. Äripäev 2016.