Roald Johannson otsib eestlasi

JUHTKIRI

Maailmamerede vennaskond

Meri on kõikjal meie ümber – üle 70% maakerast on kaetud maailmamerega. Sellel merel seilab paar miljonit kaubalaevnikku, kümneid miljoneid kalureid, sadu miljoneid niisama meresõpru.

Kes on need mehed ja naised, kes vaatavad igatsevalt silmapiiri suunas, panevad endile kuldse kõrvarõnga ühte kõrva, tätoveerivad ankru käele? Kas meri ühendab või hoopis lahutab meid? Kas romantiline soolopurjetaja ja naftaplatvormi vahetuseülem on sama vennaskonna liikmed?

Neid mõtteid mõtlesime sel suvel, kui Eesti sadamaid külastasid kümned Tall Ships Race’i uhked laevad. Eestisse saabusid mehed ja naised, poisid ja tüdrukud, kes merd tõsiselt armastavad. Need valevate purjedega suured alused on nagu klassikalised unistused kaugetest maadest ja suurtest seiklustest.

Inimene on jõudnud kõigi ookeanide kõigisse paigusse. Nii heas kui ka halvas. Nii suure armastuse kui ka imepisikeste plastosakestega.

Me oleme harjunud käsitlema merd kui objekti: me sõidame merd, me läheme merele kala nõudma.

Aga meri on ise subjekt. Mereelukad, merelained, merelooded, meretuuled soovivad elada oma elu inimese tahtest sõltumata. Kaldalt, see tähendab inimestest tulev reostus on muutmas kogu mere ökosüsteemi. Ülepüük on drastiliselt vähendanud kalavarusid. Kliimamuutused tõstavad maailmamere temperatuuri ja veetaset. Ja ega paremaks ei pruugi minna – äsja avastati suured gaasi- ja naftamaardlad Antarktikas, mis siiani on olnud suur looduskaitseala.

„Meri annab, meri võtab“ – seda vanade randlaste tarkust hakkame taas meelde tuletama. Siis püsib ka maailmamerede vennaskond.

Merega on täpselt sama moodi nagu metsaga – seda tuleb hoida, ei tohi üle raiuda. Metsa puhul on see arusaam saabunud, mere puhul veel mitte.

Sel kevadel 25 aastat tagasi ristiti Nasva külas Saaremaal jahtlaev „Lennuk“, kes alustas 16. oktoobril 1999 oma teekonda ümber maailma. Sellest said alguse eestlaste pikad merematkad.

Mida rohkem inimesi maailmamerede vennaskonda kuulub, seda rohkem on mere armastajaid ja hoidjaid.

Tiit Pruuli