Peeter Raudsik on Lähis-Ida asjatundja, kes oskab regioonile vaadata rahuliku analüütikupilguga.
Kas Türgi kuulub kultuuriliselt Euroopasse? Kui ma peaksin hääletama, kas olla poolt või vastu, kui kaalukausil oleks Türgi astumine Euroopa Liitu, siis ma ei teagi, kuidas hääletada.
Euroopa Liit on üsna uus asi, võrreldes Euroopa ajalooga laiemalt. Ajalooliselt on ju Türgi ja Euroopa riigid olnud omavahel väga seotud. Vana-Kreeka jõujooned jooksid muu hulgas sinna, kus on tänane Türgi, sama ka Rooma ja veel hilisema Osmanite impeeriumiga, mida türklased ise valitsesid. Sidemed ja suhtlus on kogu aeg olnud tihedad.
Tänapäeval on oluline eristada eurooplaseks olemist Euroopa Liitu kuulumisest. Türklased näevad end eraldi tsivilisatsiooni ja selle edasikandjatena, eurooplaseks olemine pole eesmärk iseeneses. Teisalt, Euroopa Liidus nähakse küll midagi ihaldusväärset, vabadusi ja võimalusi, mida nad mujalt ei saaks.
Mis seisus see EL-i protsess üldse on?
Türklased on tänaseks käega löönud sellele ootusele, et EL-i uksed avanevad lähema aja jooksul. Rahvusvahelisel areenil aetakse oma asja ning nähakse ennast iseseisva otsustaja ja kaalukeelena. Suhtlus Euroopaga on ainult üks osa suurest pildist, kus on nii Venemaa kui ka USA.
Kas see on president Erdoğani isiklik poliitika või laiem suundumus?
See on laiem tajumine, et neil tegelikult on maailmas teine roll täita. Olla siduja Araabia riikide, Lähis-Ida ja Euroopa vahel. Praegu ka vahendaja Venemaa ja Lääne vahel. Usk, et nad suudavad seda rolli täita, on seal laiemalt olemas.
Kas Türgi on tõesti tõusnud maailmapoliitika mõjutajaks?
Kindlasti, me näeme, kuidas töötavad Türgi diplomaadid. Kasvõi siis, kui Eesti oli ÜRO Julgeolekunõukogu liige. Me küll olime tublid, aga türklased mängisid ikka hoopis teist mängu ja teisel tasemel. Nad on väga professionaalsed ja võrgustunud. Ja see pole see, et nad kõikjalt otsiks ainult omakasu. Nad tegelikult ka püüavad olla vahendajad.
Mis eeldused neil selle rolli jaoks on?
Türgi on väga suur riik ja geograafiliselt olulises maailmade ristumispunktis. Ta pole selline neutraalne vaheläbirääkija, kes püüab ennast halliks hiirekeseks teha. Vastupidi, ta räägib mõnes küsimuses läbi ka jõupositsioonilt.
Neil on olemas teadmised, nad tajuvad olukorda Süürias, millised on arengusuundumused Põhja-Iraagis. Nad on tõsiseltvõetavad, kuna neil on endil ise käed küljes, nimetatud paikadele lisaks ka veel näiteks Kesk-Aasias, Kaukaasias. Nad olnud julged sekkuma ja otsuseid tegema.
Kui ma läheks Türki elama, mis oleks see, millega oleks seal kõige raskem hakkama saada?
Eks iga inimene, kes läheb demokraatlikust riigist sinna, kus pole sõnavabadust, tunneb teatavat võõristust. See pole hirm, et politsei koputab uksele, nagu Põhja-Koreas või praegu juba Venemaal. Aga paratamatult tekib kokkupuude enesetsensuuriga. Kõige selle käigus tekivad inimesel hoopis uued küsimused iseenda mina kohta.
Kuhu soovitad Türgis minna?
Türgi kirdenurk, mis läheb otsapidi vastu Kaukaasiat: Samsun, Trabzon. Seal on mäed ja Must meri. See on hoopis teistsugune Türgi, kui eestlased on harjunud mõtlema, aga vaieldamatult võluv ja väärt külastamist.
Tekst: Tiit Pruuli
Foto: Shutterstock
***
Lugemissoovitus
Yaşar Kemal
Madu maha tappa!
Tõlge Ly Seppel, Loomingu Raamatukogu 1995 nr 24
Meisterliku autori suurepärane romaan käsitleb peamiselt türklaste mentaliteeti ning raamat on originaalis igale lugejale emotsionaalne raputus. Loodan sama eestikeelsest tõlkest.
Hagani Gayibli, keeleteadlane ja kirjanik