Mõnikord on mälumängudes küsimus, et kus hukkus esimene eestlane Teises maailmasõjas. Õige vastus on, et Põhja-Norras Narviki all sakslaste vastu võideldes. Miks just seal, selgitab Peep Pillaku uurimistööde põhjal Tiit Pruuli.
Kui 30. novembril 1939 ründas N Liit Soomet ja puhkes Talvesõda, siis siirdus umbes sadakond eestlast vennasrahvale appi kommunistide vastu võitlema. Võitlus oli aga üürike, sest kuna enamik lääneriike olid Soomet valmis abistama vaid sõnades, tuli soomlastel sõlmida venelastega rasketel tingimustel rahu.
Kui algas Teine maailmasõda, kuulutas Norra end neutraalseks, sellega seoses said sakslased kasutada pikka Norra territoriaalvett. Nagu kirjutab ajaloolane Peep Pillak oma raamatus „Norrapoisid. Eesti vabatahtlikud Narviki lahingutes 1940“ (2021), oli Saksa sõjatööstuse jaoks „elulise tähtsusega Põhja-Norras asuv Narviki jäävaba sadam, mille kaudu toodi talvel Saksamaale Põhja-Rootsi Kiruna piirkonna kaevandusest rauamaaki“. Kartes, et liitlased võivad Norra üle võtta, otsustas Hitler Norra ise okupeerida. 9. aprillil 1940 ründasidki sakslased nii Taanit kui ka Norrat. Taani alistus kohe, ka Norra suuremad linnad langesid rünnaku esimestel päevadel. Ootamatu rünnakuga langes ka Narvik. Siiski õnnestus merel brittidel oma ülimuslikkus maksma panna. Maismaalgi suutsid norrakad end põhjas koguda, samuti hakkasid kohale jõudma liitlaste abiväed.
Nii nagu Norra oli neutraliteedi sildi all keeldunud Talvesõja ajal aitama Soomet, keeldusid soomlased samal põhjusel nüüd ametlikult Norrat toetamast. Nad teatasid, et kui mõni Soome mundris soomlane seal sakslaste vastu võitlebki, siis on tegu Soomes olnud välismaalastega, kes Soome mundrid suveniiridena kaasa võtnud.
Eestlastest vabatahtlikud ehk norrapoisid
18. mail 1940 jõudsid Põhja-Norras Narviki all lahinguväljale eestlastest vabatahtlikud (nad said selga Norra mundrid) – norrapoisid, nagu neid hiljem nimetama hakati.
Tosinkond eestlast, kes olid Talvesõja ajal olnud väljaõppel Soome „Sisu“ pataljonis, otsustasid norrakatele appi minna. Nad määrati teenima „Alta“ pataljoni, mis baseerus Lääne-Finmarkis ning koosnes kaluritest, talupidajatest ja põhjapõdrakasvatajatest. Pataljonis oli nii norralasi, saame kui ka Põhja-Norras elavaid soomlasi ehk kveene.
Meeste vande andmist Norra kuningale on hiljem August Nirgile kirjeldanud üks osalisi Elmar Suits: „Pärast vandesõnade lausumist ja õpetaja õnnistamist andnud komandeeriv Norra ohvitser käskluse valveks ja hümni laulmiseks, mille sündides see tseremoonia oleks pidanud lõppema. Aga hetkelise vaikuse järel alanud eesti meeste ridades mingisugune askeldamine ja siis toimus see, mis sundis mind seda mälestuskildu kirjutama. Meeste salapärasele askeldamisele järgnes peagi vali eestikeelne käsklus „valvel“, mille järel primitiivse ja lülidest kokku pandud varda otsas tõusis meeste peade kohale sini-must-valge ja kohe selle järel kõlas ka seal kaugeil Jäämere kaldail „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Kalju võlvkirik oma suurepärase akustikaga aitas omakorda esile tõsta laulu võimsust ja ilu, mis võlus väga norralasi. Õpetaja ja ohvitser seisid päranisilmil ja jahmununa, nagu näeksid nad ilmutust. Eesti sõdalased seisid aga valvel edasi, iseteadlikult ja julgelt, nagu poleks midagi ebatavalist juhtunud.“
Eestlaste edasine saatus
19. mail andis liitlaste väejuhatus korralduse alustada südaööl rünnakut sakslaste vastu. Tihe udu ja äge vastupanu takerdasid aga edasiliikumist. Omade liitlaste, prantsuse vabatahtlike ekslikus suurtükitules sai järgmisel hommikul surmavalt haavata eestlane Arnold Soinla. Lahinguväljalt suudeti ta kanderaamiga ära tuua alles järgmisel päeval ja ta suri 21. mail teel välihaiglasse.
Järgmistel päevadel vallutasid liitlased Narviki, aga kuna sakslased olid Prantsusmaal murdnud läbi kaitseliinid ja prantslaste seis oli seal katastroofiline, otsustasid liitlased Norrast lahkuda. Narvik langes taas sakslaste kätte. Norra armee kapituleerus.
Muutunud olukorras läksid Eesti vabatahtlikud 8. juunil tagasi Soome. Enamik neist astus taas Soome armeesse. Neli neist langes kommunismi vastu võideldes. Viies suri nõukogude vangilaagris, kuues hukati, seitsmes veetis aastaid GULAG-is, kuid pääses eluga tagasi kodumaale. Kolm meest tosinast pääses pärast sõda pagulasena läände.
Langenud Arnold Soinla kirjutas koju: „Meie Isamaa on tõsiselt hädaohus ja sellepärast olen valmis end ohverdama, kui leian, et see vajalik on.“
Arnold Soinla on maetud Põhja-Norras Lenviki kalmistule Evenesis.
Teksti: Tiit Pruuli
Foto: Peep Pillak