Bellingshausen – Antarktise avastaja

Antarktise avastaja Bellingshauseni laevaretke tagamaid avavad Feliks Gornischeff ja Erki Tammiksaar, kes ka ise juulis teele asuva Antarktika 200 ekspeditsiooniga Antarktika suunas stardivad.

200 aastat tagasi, 1819. aasta juulis, algas Kroonlinnast ekspeditsioon, mis oli oluline samm Antarktise avastamisloos. See sündmus on läinud nii Eesti, Vene kui ka maailma merendusajalukku.

„Imelise visadusega juhtis kartmatu Bellingshausen oma laevad ikka ja uuesti lõunasse, ületades lõunapolaarjoone koguni kuus korda. Jõudmata küll nii kauge laiuskraadini kui kapten Cook enne teda, liikus ta siiski aina lõuna poole ning kahandas veelgi lõunaalade uurimata osa, mille piire tema eelkäija nii mastaapselt oli nihutanud.”

Nii kirjutas Briti maadeavastaja Robert Falcon Scott 1905. aastal Briti Antarktika ekspeditsiooni (1901–1904) reisikirjelduses. Kui Antarktise uurimise kõrgajal 19. sajandi lõpus – 20. sajandi alguses hakati lõunapolaaraladele üha enam tähelepanu pöörama, meenutati paljude kangelaslike meeste poolt ka neid, kes olid jäistes Lõuna ookeani vetes esimestena purjetanud. 1912. aastal pärast Lõunapooluse vallutamist kirjutas Norra maadeavastaja Roald Amundsen:

„Peame alati tänutunde ja imetlusega mäletama neid meresõitjaid, kes esimestena tüürisid oma laevad läbi tormide ja udude ning tõid meile teadmisi jäistest lõunamaadest. Nad võtsid kursi tumedasse tundmatusse, pidevalt keset ebamääraste, mõistatuslike ohtude meelevalda, mis neid kusagil selles hämaras avaruses varitsesid.“

Baltisakslased Vene keisririigi teenistuses

Baltisakslased teenisid Vene keisreid alates Peeter I valitsemisajast, kui Läänemere provintsid Eesti- ja Liivimaa (tänapäeva Eesti ja Läti alad) läksid Põhjasõja tulemusel Rootsi riigi koosseisust Vene impeeriumile. Neile jäeti iseloomulikult impeeriumide valitsemisele alles Rootsi riigi ajast kehtinud ulatuslikud eriõigused, et tagada baltisakslaste lojaalsus ja kaasamine Vene riigi teenistusse. Vene mereväel puudusid aga veel 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses võrreldes maavägedega märkimisväärsed traditsioonid. Vene kolooniaid Kaug-Idas ja Vene-Ameerikas oli aga vaja varustada nii söögi- kui ka ehitusmaterjalidega. See polnud läbi Siberi odav ja Eestimaa kubermangus sündinud Adam Johann von Krusenstern (1770–1846) leidis, et regulaarsed Vene kaubandust arendavad ümbermaailmareisid sobiksid Vene kolooniate varustamiseks palju paremini kui kolmeaastane retk läbi Siberi. Keiser Aleksander I ja Vene valitsus kiitsid heaks Krusensterni visiooni ning nii toimuski aastatel 1803–1806 esimene Vene ümbermaailmareis. Sellega oli alus pandud 19. sajandi esimesel poolel toimunud Vene ekspeditsioonide jadale, mida suures osas juhtisid just baltisakslased, sh Fabian Gottlieb von Bellingshausen. Neil ekspeditsioonidel oli lisaks koloniaalsetele, kaubanduslikele ja teaduslikele eesmärkidele ka mereväekadettide väljaõpetamise siht.

Fabian Gottlieb von Bellingshausen (1778–1852)

Fabian Gottlieb von Bellingshausen sündis 20. septembril 1778. aastal (uue kalendri järgi) Saaremaal Lahetaguse mõisas. Isata jäänud ja vaesunud pere kolis Peterburi. Vaid kümneaastaselt pandi Bellingshausen Kroonlinna mereväe kadetikorpusesse riigi leiva peale, mille ta lõpetas mitšmanina (Vene keisririigi mereväe XII, madalaim auaste). Noor mitšmanteenis aastatel 1797–1803 Vene Balti laevastikus ning 1803. aastal valis Krusenstern ta Vene esimese ümbermaailmareisi meeskonda, temast sai ekspeditsiooni kartograaf. Pärast ümbermaailmareisi teenis Bellingshausen taas Läänemerel ning alates 1812. aastast Vene Musta mere laevastikus. 1818. aastal pandi ta Makar Ratmanovi haigestumise tõttu juhtima Vene ekspeditsiooni lõunapoolusele. Pärast ekspeditsiooni teenis Bellingshausen Kroonlinnas (1822–1825) ning seejärel taas Mustal merel (1826–1830), kus võttis osa Vene–Türgi sõjast (1828–1829). Aastatel 1833–1839 jätkus teenistus Vene Balti laevastikus. Bellingshauseni kaks tütart sündisid 1834. ja 1836. aastal Tallinnas. Seetõttu on tõenäoline, et ka ta ise elas sel ajal Tallinnas, aadressil Pikk tänav 28, kus praegu paikneb Rootsi kuningriigi suursaatkond. Elu lõpuaastad (1840–1852) teenis Bellingshausen Kroonlinna sõjakubernerina, kus tema juhtimisel viidi läbi ulatuslikke kindlustus- ja ehitustöid, et parandada ka meremeeste ja tsiviilisikute eluolu. 1843. aastal ülendati Bellingshausen admiraliks. Ta suri 73-aastasena ja on maetud Kroonlinna.

Ekspeditsiooni ettevalmistamine

Juba antiikajal usuti, et Maa lõunanabal (Terra Australis) peab asuma palju maad, sest vastasel korral kukuks Maa ju ümber. Suurte maadeavastuste perioodil (15.–17. sajand) otsiti Terra Australis’t intensiivselt, kuid Lõunamanner jäi avastamata. Samal ajal sai retkede põhjal üha selgemaks, et Terra Australis ei saa olla nii suur kui see 16. sajandi kaartidel oli märgitud. Veel 18. sajandi teise poole kaartidel oli kõikidel Terra Australis märgitud. Selle kaotamisele kaardipildist andis otsustava tõuke James Cooki teine ümbermaailmareis (1772–1775), mille eesmärk oli Terra Australis üles otsida. Maa jäi nägemata ning Cooki kaardil haigutas lõunanaba kohal kontinendi asemel valge laik. Seda tuli hakata alles avastustega täitma.

Vähesed uskusid pärast Cooki Lõunamandri olemasolusse. Üks neist oli aga Vene keisririigi mereminister, prantsuse päritolu markii de Traversay. Ta mõtles välja ekspeditsiooniplaani ja küsis selle korraldamiseks nõu mitmelt vene mereväelaselt. Vene ekspeditsiooni peamine mõte oli püüda avastada Antraktist neis Lõunaookeani piirkondades, kus Cook polnud oma laevu lõunanaba poole suunanud. Vahest viib see Antarktise avastamiseni? Ekspeditsioonist loodeti seega au ja kuulsust keiser Aleksandrile ja Vene impeeriumile.

Heakskiit ekspeditsiooniks tuli veebruaris 1819, laevad pidid retkele asuma juba juulis samal aastal. Nii ei jäänud ettevalmistusteks palju aega. Ekspeditsioon sai oma kasutusse kaks laeva: „Vostok” ja „Mirnõi”, kokku 190 meeskonnaliikmega. Ekspeditsiooni juhiks ja „Vostoki” komandöriks määrati Bellingshausen, „Mirnõi” komandöriks nimetati mereväeleitnant Mihhail Lazarev. Ekspeditsioonil osalesid Kaasani ülikooli astronoomiaprofessor Ivan Simonov ja kunstnik Pavel Mihhailov, kuid kaks Saksa loodusteadlast Carl Heinrich Mertens ja Gustav Kunze ei jõudnud õigel ajal Kopenhaagenisse. Mihhailovi tehtud ligi paarsada visandit ja joonistust ekspeditsioonist säilitatakse praegu Peterburis Vene Muuseumis ja Moskvas Vene Riiklikus Ajaloomuuseumis. Osa neist on avaldatud 1831. aastal Bellingshauseni reisikirja juurde kuulunud atlases.

On võimalik, et lisaks Saaremaalt pärit Bellingshausenile võttis ekspeditsioonist osa veel kaks Eesti alalt pärit madrust. „Vostoki” nimekirja vaadates hakkab silma kaks nime, mis võivad tunduda eestipärased: Olav Rangoil ja Paul Jakobson. See jääb aga vaid oletuseks, sest meeste eesti päritolu pole dokumentaalselt tõestatud.

Ekspeditsiooni käik

Kroonlinnast lahkus ekspeditsioon 15. juulil 1819, kust suunduti Kopenhaagenisse ja seejärel Portsmouthi. Kui ettevalmistused Euroopas olid tehtud, võeti suund lõunasse. Kõigepealt purjetati Tenerifele, kuhu jõuti 26. septembril ning kus täiendati värske vee, toidu- ja veinivarusid. Edasi seilati Lõuna-Ameerika poole, sihiks Rio de Janeiro.

14. novembril 1819 jõuti Rio de Janeirosse, kus täiendati toiduvarusid, laaditi peale küttepuid ja muretseti meeskonnale tubakat. Ühtlasi tehti laevadel hooldustöid ning kontrolliti põhjalikult meeskonna tervislikku seisundit. Riost lahkuti 4. detsembril, kust võeti suund Cooki avastatud Lõuna-Georgia suunas, mille saarelisust polnud Cook suutnud kindlaks teha. Enne sinna jõudmist avastati 3. ja 4. jaanuaril 1820. aastal kolmest saarest koosnev saarerühm, millele anti mereväeministri auksde  Traversay nimi. Üksiksaared nimetas Bellingshausen Vostoki laevaohvitseride Zavadovski, Leskovi ja Torsoni (hiljem Võsokoi) järgi. Pärast seda võeti suund Lõuna-Sandwichi saartele. Bellingshausen on neid avastusi kommenteerinud järgmiselt: „Nii meie avastatud maa kui ka Cooki avastatud Sandwichi maa on tegelikult saared. Neil kõigil on lumiste tippudega kõrged mäed, mille jäised nõlvad laskuvad merre, ning mitmel saarel on ka raevukaid vulkaane. Ühelgi saarel pole läbiva külma tõttu elavat loodust, mõnel elutsevad vaid pingviinid.”

Varsti jõudis kätte aeg, mil Bellingshausen väidetavalt avastas Antarktise. Küsimusele, kas Vene ekspeditsioon silmas 28. jaanuaril Antarktist, ei ole võimalik üheselt vastata. Samas on hilisemate avastuste põhjal selge, et „Vostok” ja „Mirnõi” olid sel udusel päeval Kuninganna Maudi maa piirkonnas rannikust ca 20 miili kaugusel. Selgema ilma korral näinuks nad kindlasti Kuninganna Maudi maad. Praegu peetakse mitmel pool maailmas 28. jaanuari 1820 Antarktise avastamise kuupäevaks, kuigi on ka teisi seisukohti (britid ja iirlased peavad Antarktise avastamise kuupäevaks 30. jaanuari 1820, mil Edward Bransfield nägi Antarktise poolsaart).

Bellingshauseni enda jaoks ei olnud 28. jaanuaril erilist tähtsust. Ta märkis siiski: „Jõudnud 28. jaanuaril punkti 69°21' lõunalaiust ja 2°14' läänepikkust, kohtasime kihtidena kuhjunud lausjääd. Nägin küll palju eri linde, kuid kõik olid merelinnud ja neid ei saa võtta tõendina, et läheduses asub maa.” 17. veebruaril nägi aga Vene ekspeditsioon, sh Bellingshausen esimeste inimestena sellist loodusnähtust, mille kohta puudus igasugune seletus – see oli mandrijää serv ehk Antarktise kontinent. Nähtu geneesi ja majesteetlikkust oli võimatu sõnadesse panna. Bellingshausen kirjutas: „Jäätükkide ja väiksemate jääsaarte taga silmasin kõrget jääst nõlva, mille tasased servad olid ülevalt risti murdunud. See jääst nõlv ulatus nii kaugele kui silm seletas, tõustes lõuna suunas kui rannik. Lauged jääsaared, mida nägime selle lähedal, on tõenäoliselt sellest jäänõlvast lahtimurdunud tükid, kuna nende servad ja pealmine pool olid täpselt selle sarnased.”

Esimese navigatsioonihooaja võttis Bellingshausen kokku järgmiselt: „Ma ei leidnud suurest lõunapoolsest maast jälgegi, kuigi hoidsin suurema osa ajast kurssi lõunapolaarjoone lähedal. Kui selline maa on olemas, peab see olema jää sees ja sellega kaetud, mistõttu seda poleks võimalik ära tunda. Meeskond läbis karmides tuultes, pimeduses ja lumes suuri raskusi. Külm saatis meid terve reisi vältel. Hiiglaslikud jäämäed, mis ulatusid kohati 122 meetri kõrgusele merepinnast ja olid kuni 24 kilomeetrise ümbermõõduga, olid meie alalisteks vaenlasteks, mille eest pidime end suurima ettevaatusega kaitsma. Väiksemgi eksimus oleks meid kõiki hukka saatnud.“

Talvehooajal puhati, remonditi laevu ja täiendati toiduvarusid Austraalias Port Jacksonis (Sydneys), kuhu jõuti 11. aprillil 1820. Samuti kasutati lõunapoolkera talvehooaega maadeavastusteks Vaikse ookeani keskosas, kus Otto von Kotzebue ekspeditsioon oli aastail 1816–1817 teinud palju avastusi. Antarktika vetesse suunduti taas 12. novembril 1820.

29. novembril 1820 nähti lõunalaiusel 54°39' rohuga kaetud Macquarie saart, mis asub Uus-Meremaa ja Antarktise vahel. Selle saare juurde jäädi kolmeks päevaks ankrusse. Ekspeditsiooniliikmeid ehmatas maavärin. Bellingshausen aga ei teinud asjast suurt numbrit. Meeskonna liige Jegor Kisseljov on kirjutanud: „Ja siis me sõitsime öösel liivamadalikule. Kütid ütlevad aga, et siin ongi tihti maavärinaid ja veealused tulepursked on sagedased.”

21. jaanuaril 1821 jõuti kogu ekspeditsiooni kõige lõunapoolsemasse punkti – 69°53' lõunalaiust ja 92°15' läänepikkust, kust tuli aga tugeva idatuule tõttu tagasi põhja suunduda. Tagasipöördumise korvasid aga ekspeditsiooni olulisimad avastused.

„Pole võimalik sõnadega väljendada seda rõõmu, mis ilmus meie nägudesse rõõmuhõisetega „Maa! Maa! Maa!” Pärast pikka ja üheülbalist merereisi alalises hukkumise ohus läbi jää, lume, vihma, lörtsi ja udu polnud selles vaimustuses midagi imelikku.” Nii kirjeldas Bellingshausen Peeter I saare avastamist 22. jaanuaril 1821. Lazarev lisas omalt poolt: „Üllatavad avastused nii kõrgetel laiuskraadidel valmistasid meile erilist rõõmu.” Meeskonnaliige Jegor Kisseljov on aga meenutanud: „Nägime uut saart, mida ei olnud enne meid keegi külastanud. Saar on suur ja kõrge ning seda ümbritsevad suured jääväljad. Nägime mitmesuguseid linde, näiteks kuning-albatrosse. Lasksime suurtükist, hüüdsime kolm korda hurraa ning jõime Tema Keiserliku Kõrguse terviseks, et tähistada uue saare avastamist.”

Vaid nädal aega hiljem, 28. jaanuaril, avastati Aleksander I rannik (praeguse nimega Aleksander I saar). Astronoom Simonov pani selle avastuse sõnadesse: „Nende maade avastamine on tähtis, sest need on avastatutest kõige lõunapoolsemad. Tõenäoliselt ei avastata teisi maid nii lähedal Lõunapoolusele niipea. Kui Aleksander I rannik ei ole kindla maa [Antarktise] neem, oleme valmis kinnitama Cooki sõnu ja ütlema, et me ei näinud mingeid märke sellest oletatavast polaarmaast (kontinendist). Võimalik, et see isegi eksisteerib, kuid igavese jää tõttu jäi see väljapoole meie merereisi piiri ja nägemisulatust ning sinna ei pääse keegi ligi.”

Pärast 752-päevast meresõitu ekstreemsetes oludes jõudis Vene Antarktika-ekspeditsioon 5. augustil 1821 tagasi Kroonlinna, kus nad pidulikult vastu võeti. Koju saabunud laevu külastas keiser Aleksander I isiklikult.

Antarktika avastajad enese teadmata

Kuigi Bellingshausenil ei õnnestunud enda arvates Antarktist avastada ja jõuda lõunapoolusele, oli ekspeditsioon tänases mõistes suur kordaminek. Peeter I saar ja Aleksander I saar olid ekspeditsiooni suurimad avastused. Kuid jäämassiivide nägemise ja nende asjatundliku kirjeldamise põhjal peetakse Bellingshausenit tänapäeval üheks Antarktise avastajatest.

Vaidlused selle üle, kes avastas Antarktise kontinendi esimesena, kestavad. Kuigi 1820. aastatel Antarktika poolsaare läheduses seilanud meremehed nägid selle mäetippe arvatavasti enne Bellingshausenit ja Bransfieldi, ei pakkunud see teema neile huvi. Ei Cook ega Bellingshausen, veel vähem vaala- ja hülgekütid ei võinud 200 aastat tagasi teada, et kontinent võibki koosneda peamiselt (mandri)jääst. Sellise ettekujutuse võimalikkust oli võimalik mõista vaid alles pärast jääaja teooria  võidukäiku Euroopas 19. sajandi teisel poolel.

Seega on Bellingshauseni kõrval Antarktise avastajaks peetud veel Briti kuningliku mereväe kaptenit iirlast Edward Bransfieldi kuunaril "Williams". Ta silmas Antarktise poolsaart 30. jaanuaril 1820 Trinity poolsaare piirkonnas. Bransfield kirjutas oma märkmetesse, et nägi „kahte kõrget mäge, mis olid kaetud lumega”. Ühele nendest mägedest anti hiljem tema nimi.

Tekst: Feliks Gornischeff, Erki Tammiksaar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga