Ära kunagi anna alla!

Rene Satsi käis ajakirjanikuna kristliku abiorganisatsiooni Free Burma Rangers juures karinite aladel Myanmaris salajases laagris, kus Ameerika päritolu perekond on südameasjaks võtnud kohalike koolitamise, õpetamise ja aitamise.

Konfliktid maailma kaugetes nurkades ei puuduta meid otseselt. Kui palju kuskil naisi ja lapsi sureb, ei mõjuta seda, kas minu palk on suur või vaike. Kas me peaksime üldse teadma, millised halvad asjad ilmas nüüd ja praegu toimuvad? Jah, peaksime – see aitab meie elu perspektiivi seada.

See polnud väga ammu aega tagasi, kui David Eubanki nimeline ameeriklane enam-vähem kõikide uudistekanalite videoklippidest läbi jooksis, lääbakil laps süles, kuulid pea kohal vingumas. Kaks USA sõdurit annavad tanki tagant katvat tuld ja ISIS külvab omalt poolt surma vastu nii, nagu püssi torust tuleb.

David jookseb läbi kuulivihma, kangutab müüri äärest laipade vahelt välja elusa viieaastase Iraagi tüdruku ning lippab temaga ajutisse turvatsooni. Ajutisse – sest sellises segases konflikti supipotis ei ole vast lõplikult turvalist nurka olemas. Tegemist oli Mosuli vabastamise lõpulahingute käigus filmi peale jäänud  päästeoperatsiooniga.

Mina näen seda klippi juhuslikult oma töö juures ajal, mil ma aktiivselt teesklen töö tegemist. Need kaadrid avaldavad mulle sedavõrd sügavat muljet, et otsustan – pean selle mehega kohtuma ja küsima, miks ta nii teeb? Kas ta ei karda? Mina küll kardaksin! Ma ehmatan juba siis poolsurnuks, kui mu kass mulle kapi otsast pähe hüppab.

Vestluste soojendus

Kaheksa kuud hiljem, pärast natukest organiseerimist kohtungi David Eubankiga Tais, tema organisatsiooni Free Burma Rangers (FBR) kontoris, mille täpne asukoht peab jääma avalikkuse ees hetkel saladuseks.

David on endine Ameerika eriüksuslane ja natukene üllatuslikult ka pastor. Surun ta kätt ja ütlen püüdlikult ettevalmistatud lause: "Olen teiega kohtumist pingsalt oodanud! Kaheksa kuud!" Ma ei valeta. Kaks sekundit hiljem lisan mõtlematult: "Ja siin kontoris ootasin täna teid kaheksa tundi – te lubasite varem kohal olla!”

(FBRi tailannast raamatupidaja oli mulle enne seletanud, et David ei jõua mitte  kunagi kuskile õigeks ajaks, välja arvatud siis, kui toimub otsustav lahing või kui kedagi on vaja aidata.)

David naeratab ja vaatab mind sellise pilguga, nagu oleksin tülikas element, kellega siiski pean midagi ette võtma, nagu kärbes kõrvas.

„Noh, kas paneme diktofoni käima?“ küsin ma ettevõtlikult ja panen käe taskusse, kus ma teadsin diktofoni olevat. Seda aga taskus pole. Ma olen oma kõnesalvestusseadme ära kaotanud! See pole küll hea algus minu ajakirjanduslikule karjäärile!

„Oota nüüd, rahune maha, me hakkame varsti piiri poole sõitma. Sõidame oma viis tundi, me jõuame rääkida küll ja küll!” ütleb David reipalt ning hakkab asja arutama kahe Laosest pärit hmongiga (põliselanikud Aasias), kes on abipalved huulil tema jutule tulnud –Laose sõjavägi teeb nende rahvale liiga. Ma ei teadnudki. Keegi eriti ei tea. Sellistest asjadest ei kuule uudistest. Vägivald armastab varju.

Salajane treeninglaager Myanmaris

Me läheme FBRi salajasse treeninglaagrisse Myanmaris. See laager on asutatud David Eubanksi poolt ja on seal tegutsenud juba kakskümmend aastat. Laagrisse minekuks on meil kõigepealt vaja jõuda Tai piiri äärde ja see ebaseaduslikult ületada.

"Miks ebaseaduslikult?" küsib nüüd mõni lugeja etteheitvalt.

Aga sellepärast, et Myanmari keskvalitsus, kes süstemaatiliselt hävitab „oma” väikerahvusi, ei taha oma kriisikolletesse abiorganisatsioone. Eriti veel sellist efektiivset organisatsiooni nagu FBR, kuna see kitub ÜRO-le iga kord ära, kui Birma armee jõhkrusi korda saadab. Tai valitsus omalt poolt ei soovi tegeleda sellise asjaga nagu nimetatud organisatsiooni ametlikult Birmasse lubamine –nii on neil kergem. Pole vaja vastutada. Samuti on neil kaalul majanduslikud suhted Myanmariga ja raha on maailmas alati kahjuks kõige tähtsam.

Seega peame minema üle piiri salaja, vältides nii Myanmari kui Tai armeed ja piirivalvet. Nii põnev, et higistama ajab. Üritan mitte higistada.

Piiri poole sõidetakse kahe autoga. Reisijaid on palju. Tutvun noorepoolse prantsuse fotograafi Alexiga, kes samuti laagrisse tuleb. Ta on äsja saabunud Süüriast pildistamast ja ütleb mulle inglise keeles: "Ma ei räägi eriti hästi inglise keelt, aga ma teesklen, et saan kõigest aru, mis nad räägivad, ja noogutan kogu aeg." Mulle meeldib see noorepoolne tegus prantslane.

Hakkame igasugu kraami džiipidesse pakkima ja appi tuleb suurte musklitega USA eriüksuslane. Ma tahan tema teenistuskäigu kohta küsimusi küsida, aga kuna kontori ees on seina küljes ahvatlev lõuatõmbekang, siis iga paari minuti tagant hüppab ta sinna kinni nagu ahv ja jõnksutab ennast üles-alla, musklid käsivartel punnitamas. Uhke vaatepilt, aga loobun temaga vestlusest – ma ei suuda millegipärast lõuga tõmbavate inimestega mõttevahetusse astuda, ükskõik kui palju ma ka ei püüaks.

Viskan seljakoti autosse – kõik träni on nüüd pakitud ja kaasas. Veepudelid, arvutid ja söögikraam. Minu juurde astub asiaatliku välimusega lühike ja paksupoolne, ent tugeva kehaehitusega tegelane, kes tutvustab ennast: tema nimi on Phou ja ta on (väidetavalt) Prantsuse Võõrleegioni teenistuses. Ta tuleb samuti meiega laagrisse. Küsin üle, kuidas tema nime hääldada. Ta kordab oma nime paar korda ning näitab oma passi minu ees lahti lüües, kuidas seda kirjutada.

„Kas sa oled ajakirjanik?” küsib Phou seejärel ja puurib mind läbilõikava pilguga. „Jah, miks ka mitte,” kostan ebamääraselt. Ma loodan, et ei pea temaga palju suhtlema. „Vaata, et sa minust pilti ei tee, keegi ei tohi teada, kes ma olen ja et ma siin olen,” sosistab Phou kõlavalt.

Miski temas ärritab mind. „Mul pole kavaski sinust pilti teha. Ja keegi ei tohi teada, kes sa oled? Sa ise näitasid mulle just oma passi ju?!”

„Pssst!” teeb Phou natukene segadusse sattunult ja paneb näpu huultele. „Mitte kellelegi sõnagi!” sosistab ta veel ja ronib ähkides auto tagaistmele.

Sündinud liider

Võristame läbi niiske ja õdusalt sooja Tai õhtupimeduse. David juhib, mina olen surutud võõrleegioni paksukesega taha pingile, ees istub veel Davidi naine Karin, kes kõikides Davidi toimetustes aktiivselt kaasa lööb. Julge naine. Nad on kõik  julged seal FBR-is. Kõik seal organisatsioonis usuvad jumalat ning seda, et jumal on neile suunanäitajaks ja kaitsjaks.

Davidi telefon heliseb ja piiksub kogu aeg. Tal on vaja palju organiseerida. Pidevalt tulevad tema nutikale moblale teated Myanmarist katšinite juurest – selle etnilise rahvuse külad on alalõpmata Birma armee rünnaku all. Iga päev. Vähemalt siis, kui mina sinna poole liigun. Lehtedes sellest ei räägita, kõik kõnelevad ainult rohingja kriisist. Teised kriisid riigis jäävad avalikkuse suurema tähelepanuta.

Ühe telefonikõne ajal annab ta nõusoleku soomusauto ostmiseks, mida FBR-il läheb Iraagis vaja. Ta olla neid „kolm tükki Mosulis ära lõhkunud”, nagu ta ise lustaka köhatuse saatel ütleb.

Vestlen Davidiga. Ta hakkab mulle järjest rohkem ja rohkem meeldima. Temas on midagi suurt ja üllast. Ta on sümpaatne ja sündinud liider. Ma ei ole temasuguse inimesega kunagi varem kohtunud. Vähemalt mitte nii intiimsetes oludes.

„Olemegi siin,” keerab David auto väikesele metsateele. Sõidu algusest on möödunud umbes kuus tundi. „Kas oleme kohal?” küsin ma üllatunult ja ausalt öeldes olen mõnevõrra närviline mõttest keset ööpimedust piiri ületada kohas, kus sinu pihta võidakse tuli avada. Ma tahan ikka näha, kes minu pihta tulistab! Selgub aga, et ületame Tai-Myanmari piiri hoopis hommikul vara.

Maja, kus öö veedame, on suur ja kuulub ühele Tai sõdurile, kes on FBR-i liige ning keda kõik kutsuvad hüüdnimega Monkey (’ahv’). Miks, seda ma ei tea. Ta on vaimukas ja tore mees. Kuna oma päris nime ta mulle ei avalda, siis pole midagi parata –pean tema poole pöörduma hüüdnimega ning moodustama lauseid „Ahv, kus teil siin tualett asub?”, „Ahv, kuule, mis interneti parool on?”, „Ahv, sul on tõesti ilus maja ja toredad lapsed!”.

Teine auto on enne meid kohale jõudnud ning prantsuse fotograaf astub minu  juurde: „Ma ei saanud aru, mida nad seal autos rääkisid!”

Magame ülemise korruse põrandal magamiskottides ja moskiitovõrkude all – kokku üheksa inimest. David ja tema naine magavad rõdul ja ilma moskiitovõrguta, sest nad on lihtsalt nii kõvad kujud.

Piiriületus

Hommikul kell viis on äratus. Oleme saanud Tai armee liikumise kohta signaali ja saame piiri ületada. Jälle väike sõit, seekord lühike – tund aega ja jõuame jõe äärde.

Kes geograafiat kõvasti jagab, saab aru, kus me oleme, aga üldiselt palutakse mul sellest kohast mitte ühtegi pilti teha ega ka koha nime mitte välja kirjutada.

Popsutava mootoriga paat parasjagu maabub, ning rahvas, kes tuleb laagrist, astub paadist välja ja meie astume peale. Kaua aega mökutada ei lasta. Meie lootsik läheb kohe teele.

David viskab ennast paadi põhja pikali, paneb muretult heinakõrre huulte vahele ja tõmbab nokkmütsi silmile. Ta näeb nii rahulik välja, et otsustan samuti mitte pabistada.

„David,” küsin siiski kümne minuti pärast kukalt kratsides, kui silman kaldal rohelistes mundrites ja automaatidega mehi, „David, hei, kuidas me aru saame, kas tegemist on vaenuliku Birma armeega või sõbralike karini sõduritega?” Olen valmis vette hüppama.

„Lihtne,” ütleb David mütsi silmilt kergitamata. „Kui nad meie pihta tulistavad, on nad Birma armeest, kui mitte, on tegemist karenite piirivalvega.” „Ma ei saanud aru,” ütleb prantsuse fotograaf minu selja tagant, „Kes meid tulistab?!”

Maabume pärast pikka paadisõitu. Oleme Myanmari karenite aladel, mis on praegusel hetkel keskvalitsusega ametlikult vaherahus ning turvatud nende omaalgatusliku piirivalve poolt. Kuigi mul on passis Myanmari viisa, ei lähe seda siin vaja. Myanmari valitsuse silmis oleme riigis ebaseaduslikult, karenid aga lubavad meid nende aladele (nende arust) seaduslikult.

Natukene keeruline.

Kell on kümme hommikul. Meid ootab kaldal traktor ja seljakotid rändavad viimase kasti. „Meie ise läheme jala,” ütleb võõrleegioni tüüp mulle teadjalt, patsutab õlale ja lisab: „Käi hästi aeglaselt, siis ei väsi ära.” Ma vihkan seda, kui mulle õlale patsutatakse.

„Kui palju meil kõndida on?” uurin optimistlikult. Aeglaselt ma käima küll ei hakka. Kavatsen kõikidele näidata, kui heas vormis ma olen!

"Üle nende kolme mäe," ütleb David, kes on mu küsimust kuulnud ja osutab käega meie mineku suunas. Vaatan ehmunult taamal kõrguvaid mäetippe ja mõtlen, et tahaksin olla tagasi Bangkokis: läheksin basseini ujuma ja võtaks pärast mõne õlle. Puhkaks.

„Kaua see aega võib võtta?” küsin ettevaatlikult. „Kui kiiresti sammume, siis umbes üheksa tunni pärast jõuame kohta, kus kotid jälle selga peame võtma ja sealt siis edasi tuleb minna veel natukene, seljakotid seljas.”

„Ja natukene on … ?” „Ah, pole palju, neli-viis tundi maksimum,” kostab David ja jagab kõikidele veepudelid.

Minu seljakott kaalub umbes kakskümmend viis kilo. Võib-olla isegi rohkem. Lennujaamas öeldi, et kakskümmend viis kilo. Ma ei …

Edasi, aina edasi

Päike on tõusnud kõrgele pilvitusse taevasse. Temperatuur kisub neljakümne kraadi kanti. Soovin, et ka mina usuksin jumalat, kes mind nüüd sõbramehe poolest aitaks.

Esimesed pool tundi pusin Davidi kõrval, kes läheb suure hooga kõigi ees. Ta paneb endale jalgratturikindad kätte, et tee peal ette jäävaid oksi murda, ja mina teen ka kohe sama järele. Mul on samuti sellised kindad kaasas. „Kaks kõva meest ülesmäge sammumas, terve grupp meie taga,” mõtlen vapralt ja ümisen marssides vaikselt isegi lauluviisi: „Nii pikk, nii pikk on võitlejal tee kauge kodu poole minna …”

Umbes tunni möödudes leiab järele tulev grupp mind vastu palmi toetumas ja õhku ahmimas. David on kaugusesse kadunud. Ma tahan oksendada ega saa kuidagi neid neetud kindaid käest, viimased on muutunud kohutavalt raskeks. Agressiivse termoregulatsiooni tulemusena voolab igast minu poorist lahinal higi. Ma pole kunagi nii palju higistanud. Ma ei teadnud, et mul on nii palju poore. Ma üritan väsimusest mitte minestada.

„Mine vaikselt, ma ju ütlesin,” targutab Phou, kes on meile järele jõudnud ning hingeldab samuti, nagu oleks elu paelaga kaelas. Hingeldamise vahele suudab ta siiski targutada. Mul ei ole isegi nii palju jõudu, et teda perse saata.

Hakkame jälle liikuma. Järsk ülesmäge minek. Viieminutilised puhkepausid. Kahe tunni pärast annab mu haige põlv alla ja hakkab meeletult valutama. Selle valu saatel pean üles- ja allamäge ronima veel umbes kaheksa tundi. Mõnda viimast tundi ma sellest ronimisest isegi eriti ei mäleta, olin kohutavalt väsinud ja põlv lõhkus nii tugevasti valutada, et see varjutas teised meeled.

Mäletan, et sammusin vahepeal Davidi abikaasa kõrval ja korrutasin kontrollimatult selle sügavalt uskliku inimese kuuldes kogu aeg: „Kuradi põrgu, kuradi põrgu, neetud!”

Ühel hetkel võttis see inimene mul kätest kinni ja ütles, et ta palvetab minu eest, et mul kergem oleks. Pressisin läbi hammaste, et palve asemel oleks mul valuvaigistit vaja.

Alex, fotograaf, tuli suure jooksuga meie juurde ja kui ma hiljem laagris küsisin, miks ta jooksis, vastas ta: „Ma nägin seda palvetamist ja kartsin, et sa äkki lööd teda. Sul oli selline nägu ees.”

Ainuke lõbus hetk selle retke jooksul oli minu jaoks siis, kui Alexiga kahekesi jäime ja hakkas pimedaks minema. Pool gruppi oli ees ära läinud ja pool tuli kaugelt  järele. Mina kuulsin oma arust teeäärses padrikus ragistamist. Muutusin murelikuks ja ütlesin Alexile, et kuulsin midagi ja loodan, et see mingi suur loom ei ole. Ta naeris mu välja, läks tee äärde ning tegi mind mõnitades: „Ma … ma kardan suurt looma!”

Mina olin naerust kaugel ning heitsin üle Alexi pea suurema kivi: kui see on loom, siis loodetavasti ehmub ta selle peale, ütles minu loogika. Alex, kes oli minu narrimisega hoos, ei märganud aga minu viset ning kuulis ainult seda, kuidas kivi padrikusse maandus, ning kargas selle peale kahe meetri kõrgusele õhku. Ma pole kunagi näinud ühtegi inimest nii kõrgele hüppamas. Ausalt. Ülejäänud teekonna jooksul kurtis ta mulle mitu korda: „Oh, mu süda ikka veel füüsiliselt valutab.”

Ületasime pimedas jõgesid, sammusime paksus padrikus, läksime läbi sopa. Sain puuoksaga näkku.

Laagris

Kui öösel kella kolme paiku laagrisse jõudsime, ütles Phou mulle, et ma olen „võõrleegioni materjal”, kuna oma põlvevaluga selle raske retke läbi tegin ja oma seljakotti kellelegi ei loovutanud (mõni tugevam pakkus meie teekonna jooksul, et võib selle minult üle võtta). Mina lajatasin, et ma ei taha mingisugusest leegionist kuulda ja ma ei kavatse elu sees enam midagi nii füüsilist ette võtta ja ilmselt ma jään siia laagrisse, sest tapke või maha, aga sama teed pidi mina jala küll tagasi ei lähe!

Meile näidati kätte puust onn, mille põrandale ma oma magamiskoti laotasin ja selle peal minutiga uinusin.

Kell kuus lõin aga silmad ehmunult lahti, tahtsin aknast välja hüpata ja džunglisse põgeneda, sest arvasin, et laager on rünnaku alla sattunud – 120 inimest vilistas ja hõikus valjult meie onni ees. Õnneks olid mu jalad nagu pakud ega kandnud mind nii palju, et oleksin aknast välja saanud. Mõne sekundi möödudes sain aru, et need on FBR-i nekrutid, kes pimeduses hommikuvõimlemisega alustavad. Selle eest meid ei hoiatatud.

FBR õpetab kolme kuu jooksul välja 120 inimest – nad kõik tulevad Myanmari eri osadest ja on erineva kultuuritaustaga. Need etnilised rahvusgrupid on juba aastast 1948 alates ühes ajaloo pikimas kodusõjas Myanmari sõjaväelise režiimi vastu, kes erinevate etniliste rahvuste iseseisvumistahet ja muid soove kuidagi taluda ei suuda. (Muidugi on olukord seal palju keerulisem, kui siin ühe lausega seletada saab.)

Paneb mõtlema: Birma armee on Kagu-Aasias oma tugevuselt teine (pärast Vietnami) ning riigil puuduvad välisvaenlased…

FBR õpetab eelkõige mitte sõdima, vaid sõjakoledusi dokumenteerima,  raporteerima ja abivajajatele abi andma. Neil on üle Myanmari laiali 80 viieliikmelist gruppi, kes kõik aktiivselt humanitaarmissiooniga tegelevad.

Kuigi sõdimine ei ole FBR-i esmane missioon, on grupid siiski enesekaitse eesmärgil relvastatud ning satuvad pahatihti ka Birma armeega tulevahetusse.

Relvastatud enesekaitset õpetatakse laagris samuti. Isegi mina õppisin seal automaadist laskma (banaanipuude pihta, täitsa ribadeks lasin kõik ja pärast oli häbi) ning ründajal käsirelva käest ära võtma. Võrdluseks − aastaid tagasi Myanmaris reisides õppisin selles riigis kokanduskursusel head karrit valmistama. Annaks jumal, et mul läheb elus vaja ainult seda karri tegemise oskust …

Öösiti oli päris õõvastav vaadata, kuidas džunglis tuld lendas ja püssid paukusid – õpetati laagrit ründe eest kaitsma. Mõtlesin siis alati, kuidas ma ei taha pealt näha sarnast olukorda, mis ei oleks õppus.

Üldiselt oli laagris tore. Kogu kupatus pesitses imeilusa koha peal – kahel pool laagrit kõrgusid tihedasse palmimetsa kasvanud mäed, laagrist voolas läbi kiire, aga sooja veega jõgi, kus sai ennast ja musta pesu pesta ja supelda. Süüa sai kolm korda päevas (väga looduslikku toitu) ning ma võtsin pauguga kuus kilo kaalust alla.

Kolm korda päevas otsis püüdlikult mind üles ka Phou, kes korrutas, et ma ei tohi temast pilti teha. Vältisin teda nii palju kui sain. Kuhu ma ka ennast ei peitnud, leidis ta mu mingil hetkel üles, et öelda, et ma ei tohi temast pilti teha.

Intervjueerisime koos prantsuse Alexiga kohalikke − nii palju kui keeleliselt  võimalik oli − ning kuulasime ära eri rahvusgruppide mured. Tegime fotosid ja filmisime.

Ainukesed, kes laagrist kunagi osa võtta ei tahtnud, olid rohingjad. Kuigi nende probleemid on hetkel Myanmaris vaat et kõige suuremad, ei pea nad vajalikuks oma vabatahtlikke laagrisse saata. Vähemalt hetkel mitte. Eks nad ise teavad paremini, mis põhjustel. Minul ei õnnestunud seda seekord nende enda kaest küsida.

Eesmärki tasub püüda

Laagris olid ka Davidi ja Karini lapsed. Üheteistaastane poiss ning kuusteist ja kaheksateist aastat vanad tütred.

Viis, kuidas need lapsed kasvatatud on, ajaks iga lastekaitseametniku lahinal nutma. Olen näinud videokaadreid sellest, kuidas David oma kaheaastase tütre mägijõkke heidab, hüüdes: „Ära kunagi alla anna!” ning tütar saja meetri pärast natuke solvunud, ent rõõmsa näoga jõest välja tuleb. Kuigi ma pehmelt öeldes põlastan tätoveeringuid, siis laagrist Taisse tagasi saabudes lasin ma käsivarrele tätoveerida hästi väikselt never give up ('ära kunagi alla anna'). See on nii väike kiri, et keegi seda tähele ei pane. Peale minu. See kiri aga tuletab mulle nüüd alati meelde, et ei tohi elus alla anda.

Lapsed on temaga kaasas missioonidel Lõuna-Sudaanis, Kurdistanis, Süürias – igal pool, kus häda kõige suurem – ning kõik, isegi väike poiss, löövad kannatanute aitamisel jõudumööda kaasa.

Ühel hilisõhtul, kui istume kontoris ja kuulame Davidi seiklusrikkaid lugusid, ütleb keegi, et maja ees pimeduses varitseb mürgine madu. Davidi väike poeg võtab taskulambi ja kaika ning kaob pimedusse. Isa isegi ei katkesta oma pajatusi. Väljast kostab põõsastes sahistamist ja materdamist. Poiss tuleb tagasi ja teatab täiskasvanulikult, et oht on möödas – kuri madu on surnud.

Ega see ilus ei ole looma tappa, aga keegi ei taha seal keset džunglit üsnagi surmavalt voolikult sutsu saada.

Laagriplats oli muuseas kunagi mürgimadudega nii „risustatud”, et kohalikud arvasid, et see on nõiutud koht –sellepärast see nii lahkelt kakskümmend aastat tagasi Davidi kasutusse antigi. Ajapikku said maod aru, et kohal on uus peremees, ja kadusid minema. Karin ütles mulle, et palvetamise jõud oli suurem kui ussi kurjus. Üksikud maod on siiski jäänud. Ilmselt need ei saanud jumalasõnast aru. Minu sealoleku ajal leiti mõni duširuumist ja üks vonklev kurikael ronis ülbelt lausa avalikku kööki.

Tegime Alexiga oma dokumenteerimistööd kokku kolm nädalat. Siis oli aeg tagasi minna. Mina ütlesin ilma naljata, et mina ei lähe, aga tuli välja, et enamik teed tagasi saame nüüd traktoriga – käima pidi ainult kolm tundi. Sellega leppisin.

Aeg lahkuda

Lahkumise päeva varahommikul kisti mind hulga tugevate kätepaaride poolt magamiskotist välja, määriti tuhaga kokku, kanti suure huilgamise saatel jõe äärde ja visati vette. Ma protesteerisin, aga see ei aidanud. Siis hüppasid kõik kadetid mulle järele ning hakkasid mind pesema ja nalja pärast mu pead vee alla vajutama. Kõikidel peale minu oli nalja kui palju. Mul oli suu seepi täis ning kopsu läks nii palju vett, et ühel hetkel selle rahvamassi sees, üritades õhku ahmida ja suutmata enam karjuda, mõtlesin, et küll oleks tobe, kui ma selle sõbraliku rituaali tõttu nüüd ära upuks. Kaugel see ei olnud.

Olin maruvihane. Mulle sellised rituaalid ei meeldi.

Siis kanti mind kätel (vaesekesed, ma kaalun umbes sada kilo isegi siis, kui ma kuus kilo alla võtan) jälle laagrisse tagasi ja pandi suure kivi peale seisma. Kõik kadetid rivistusid üles ja vahtisid mulle suurte silmadega otsa. Mina omakorda tilkusin vett ja vaatasin nõutult otsa Davidile ning küsisin, et mida kuradit ma nüüd tegema pean?

"Pea väike kõne," ütles David vaikselt.

"Aga mida ma ütlema peaksin?" küsisin abitult.

"Ütle esimene asi, mis pähe tuleb," julgustas David.

Tegingi nii: „Ma kuivatasin oma riideid eile spetsiaalselt selle jaoks, et täna nendega Taisse minna. Aga teie viskasite mu vette! Ja siis, pagana tõprad, nagu sellest oleks veel vähe olnud, te oleksite mu äärepealt ära uputanud – mul on ikka veel seebi maitse suus…”

Kõik hakkasid naerma. Isegi David.

„Ma ei tee nalja!!!” kiunatasin. Ma tõepoolest ei teinud, olin suhteliselt pahane. Kõne lõpuks ma muidugi tänasin kõiki kohalikke, vabatahtlikke ja Davidi perekonda selle eest, et nad lasid mul nendega koos olla ja näha maailma sellist külge, millest mul enne aimu ei olnud. Nemad ulatasid mulle nüüd kohmetunult (raamitud)  diplomi, mis tänas mind toetuse eest. See oli ilus paber, mis ütles: „Rene, meie organisatsioon tänab sind toetuse eest.” (Millise toetuse?!)

Igal juhul panen selle elutuppa seina peale, sest mulle pole kunagi varem ühtegi diplomit ega kiituskirja antud.

Tekst ja fotod: Rene Satsi

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga