Antarktika enne ja nüüd

1969. aastal astus Andres Tarand kliimateadlasena esimest korda Antarktika pinnale, 50 aastat hiljem võttis ta selle tee uuesti ette giidina. Allpool tema mõtted turismindusest, loodusest ja teadustegevusest Antarktika pinnal.

Esimene kohtumine

Uue aasta hommik aastal 1969. Mu päevikus on kirjas järgmised read: „Seadsin sammud tekile. Paari tunniga oli palju muutunud. Sõitsime nüüd vabas vees, ainult eemal triivis mõni suurem jäälahmakas või ükskõikne jäämägi. Ees peatus pilk tumedal jäämurdjal „Ob” – ja siis jäi hing kinni. Antarktis paistis! Väidetakse, et ajus olevat kümme miljardit rakku. Sel hetkel oli neid mõne selge mõtte jaoks küll napilt. Antarktika suvehommikusel silmapiiril kerkiv sinine kuppel mõjus siia kaugele merele, surus meeltele ja mõistusele oma hiigelsuuruse ja rikkumata puhtusega.”

Just sellise elamuse võid saada selge ilmaga polaarpäeva varahommikul Ida-Antarktikas, Wilkesi, Enderby või Kuninganna Maudi maa rannikust mõnekümne kilomeetri kaugusel asuva laeva ülatekilt.

Teine kohtumine

19. veebruar 2019. Olime jõudnud laeval „Plancius” üsna sirget meridiaanisõitu tehes Lõuna-Shetlandi saarestikku kuuluva Low’ saare juurde. Hommikul kell üheksa tulid vaateväljale esimesed jäämäed, üks ristkülikuline laudmägi, teine erakordselt priske veepealse osaga tornmägi. Mõlemad tõenäoliselt Lääne-Antarktika soojeneva merevee tõttu kiiresti laguneva mandriliustiku saadetised. Turistid elavnesid taamal vilksatava vaala peale, mida pildistada ei jõudnudki, aga varsti saabus lohutuseks  teinegi, edevam ja fotogeenilisem. Juba edasi lõuna poole, poolsaare ja sellest läänes asuvate saarte vahelistes väinades pakuti vaatamiseks ja pildistamiseks kolme merileopardi, kes väikeste vahedega jääparvedel põõnasid ja laevast väljagi ei teinud. Taeva all päris mere kohal lendles ka tuttavaid rändalbatrosse, paar lumitormilindu (tuntud ka Kapi tuvidena) ja väike parv lõuna tormilinde (tuntud ka lõuna tormipääsuna). Hiljem vaatlesime mitut valjaspingviini kolooniat, kus sain tutvustada antarktika änni. Paadisõidul nägime Antarktika tormilindude kolooniat kaljuseinal.

Mis on muutunud?

Pool sajandit tagasi viidi enamik talvitujaid ja suvetöölisi Antarktikasse laevadega. Need olid jäämurdja „Ob” ning spetsiaalsed Ida-Saksas ehitatud uurimislaevad „Professor Zubov” ja „Akadeemik Vize”. „Ob” oli Hollandis 1954. aastal valminud jäämurdja ning allus veel 1970ndatelgi Eestist pärit kapten Eduard Kuprile. Tänu sellele, et uurimislaevad olid täiesti uued, ei saa ma rõhutada mingit suurt erinevust nende ja praeguse turismiks kohaldatud „Placiuse” vahel. Või kui, siis pool sajandit tagasi oli kajut mõeldud magamiseks kolmele, nüüd kahele.

Kuna ka merelaevandus oli NSVL-is privilegeeritud seisuses, siis enamik toidukraami osteti nii laeval söömiseks kui ka talvitumiseks välismaalt. Reis sinna ja tagasi kestis kumbki poolteist kuud ja mis tolle aja raamides oli oluline, et sai kõndida ka mõne kapitalistliku riigi linnatänaval. Nüüd võttis reis lennukiga Tallinn − Frankfurt – Buenos Aires – Ushuaia koos ümberistumistega 82 tundi ja tagasisõit ligikaudu sama palju. Laevaretk Ushuaiast Antarktika poolsaareni nõuab umbes kolm ööpäeva, lisaks võimalikud viivitused Drake’i väinas.

Meresõidu üks kaasnähe on inimese tormikindlus. Mäletan, et esimese tõsise tormi külglaine „rullimise” elasime 50 aasta eest üle Biskaial ja teine peaaegu kohustuslik tuli „möirgavatel neljakümnendatel” Kaplinnast lõunas, kus üks hiidlaine laeva üsna segamini lõi. Nüüdne mereturist varustab ennast merehaigust leevendavate tablettidega, aga need ei aita laeva rullimise vastu. Saime tunda Drake’i väina külalislahkust kaks ööpäeva jutti, see tähendab, et kois magamine tähendas pikuti loksumist peatsist jalutsisse ja tagasi tempos, mis vahepeal sekunditki magada ei lasknud.

Drake’i väina kohta märgin, et see pole väin tavalises mõttes, vaid veteväli kahe ookeani (Atlandi ja Vaikse) vahel põhjast lõunasse ulatusega 1100 km. Seal ei saa laulda „Ühel pool on Suur ja teisel Väike väin”. Ingliskeelne sõna passage ei anna samuti lahendust, sest see sobib pigem Tallinna Saiakäigu kohta.

Looduskaitse

Aastal 1959, pärast geofüüsika aasta edukat lõppu, sõlmiti Antarktika leping, millele järgnesid looduskaitselepped 1962. aastal. Lepingud külmutasid paljude riikide territoriaalsed pretensioonid Antarktise sektoritele ja kehtestasid kohalike looduslike ressursside kasutamise moratooriumi. Sellega lõpetati ka vaalapüük ja hülgepüük rasvade varumiseks, millegi oli tegeletud 19. sajandi algusest peale. Sama keeld kehtestati maavarade suhtes. Kõik hakkas sujuma kena rahvusvahelise koostöö vaimus, kuigi varjatult tehti ka mõneti militaarseid asju, näiteks globaalse raadioside arendamiseks.

Kõik väga kenaks siiski ei muutunud. Inimestega on kord nii, et nende arusaamad ja käitumismallid lohisevad arengu taga vähemalt põlvkonna jagu. Ma ei saa siin rääkida kõikide lepinguriikide kodanike käitumisest pool sajandit tagasi, sest nägin pealt ainult ühe riigi malle. Nendest halvim oli minu meelest tohutu kihk saada suveniire pingviinitopiste näol. Selleks susati pingviinile naaskliga kuklasse ja organiseeriti − ma ei tea, kuidas − ta naha täistoppimine. See on vägagi vastuolus terve mõistusega. Pingviinid on äärmiselt toredad oma tatsava liikumise, kõhu peal kelgutamise ja veealuse ujumisoskusega. Üks tolmu korjav topis kummutil ei asenda seda kuidagi.

Teatud oht ähvardas ka weddelli hülgepoegi, sest polaarjoonel tavatseti hülgebeebide karusnahast mütse teha. Ma ei oska anda kvantitatiivseid hinnanguid, kuid pool sajandit kestnud turism, kus aastas külastab Antarktikat kuni 40 000 turisti, oleks üht või teistpidi muutnud sellise suveniiritegemise häbiväärseks äriks.

Praegu on eespool kirjeldatu minevik. Lebavatele või püstiseisvatele loomadele ei tohi lähemale minna kui viis meetrit ning kummisäärikuid tuleb loputada enne ja pärast matka looduses.

Teadustööst Antarktikas – olulisim prioriteet

Antarktika üle saja aasta tagasi ulatuvasse uurimislukku kuulunud klassikaline periood oli maateaduslikult avastuslik ning seda aega iseloomustas ka entusiastide kangelastegude rida. Üha populaarsemaks muutus teadusalane riikidevaheline koostöö ühisprojektidest individuaalprojektideni. Elamistingimused ja turvalisus paranesid sel ajal tuntavalt. Meteoroloogina tegelesin regulaarsete vaatlustega, siiski jäi veidi aega lugeda ka varasematest saavutustest Antarktikas, kuna moskvalane A. Korjakin oli võtnud talvitusele kaasa kogu portsu vene keelde tõlgitud kirjandust Antarktikast.

Aastal 1966 loodi Kopenhaageni ülikoolis töörühm, mille eesmärk oli määrata molekulaarse analüüsi kaudu kliimaandmed mandriliustikelt võetud jää puursüdamike kaudu. Töörühma juhtis Willi Dansgaard. Koostöös Gröönimaal pesitsenud USA armeega puuriti läbi jääkilp paksusega 1500 meetrit. Ma ei peatu siin proovidest võetud analüüsimeetoditel, kuid Dansgaard sai vägagi perioodilised tulemused jääaegade kohta ja väitis, et viimasest jääajast möödunud 10 000 aastat tähendas seda, et kohe algab uus jääaeg. See tekitas muidugi teatud elevust. Tänaseks on selgunud, et nii täpne kellavärk Maa soojenemist või jahtumist (ehk kliimaperioode) ei suuna, aga mõni mees unistab ikka suurest harmooniast looduses. Tegelikult on kaheksa jääaega 800 000 aasta jooksul allunud reeglile korduda 100 000 või 40 000 aasta tagant. Mõlemad on tuntud arvud Milankovitchi tsüklitest.

Paari aasta pärast jõudis puurimine Gröönimaalt USA Byrdi jaama Antarktikas ning 50 aastat tagasi kavandati Vostoki jaamas, samuti lõunapoolusel Amundsen-Scottis uusi puurimisi. Tõsi, Vostokis sattus puurimiskoht kiiresti liikuva mandriliustiku (jääjõed mandriliustikes) sisse ning puurauk kippus kõveraks vajuma. Viga taibati ja teine puurimine, mis lõppes Vostokis 1999, on senini üks õnnestunumatest. Sellest Vostok 2-st on ära määratud Maa atmosfääri koostise ja maapinnalähedaste õhutemperatuuride väärtused kuni 430 000 aastat tagasi. Samal ajal ei maganud ka jaapanlased ning said Fuji jaamas puursüdamikud, mis katavad 340 000 aastat.

Lõpetuseks

aastat tagasi ilmus ajakirjas Nature esimene artikkel suurest Euroopa ühistööst Concordia uurimisjaamas (Prantsusmaa ja Itaalia ühisrajatis), kus puursüdamikud oli saadud 740 000 aasta kohta. Hiljuti täiendati uuringut lõplike tulemustega 3,3 km läbimise ja 800 000 aasta kliima kirjeldamisega. Kahjuks on Eesti eesotsas Jaan-Mati Punninguga, kes esimesena terves NSVL-is taipas Dansgaardi meetodi rakendada, oma darvinistliku rahajagamispoliitikaga teaduses Euroopa ühistööst peaaegu kõrvale jäänud. Kuid teadustegevus Euroopa Liidu ühistööna Antarktises jätkub eesmärgiga kummutada vastuväited kliima soojenemisele. Rahvusvaheline teaduskoostöö ongi praegusel etapil Antarktikas toimuva keskmes ning õnneks on meil noorema põlvkonna teadlaste hulgas heade rahvusvaheliste sidemetega inimesi, kes Antarktikas tegutsevad.

Tekst: Andres Tarand

Fotod: Gled-Airiin Saarso

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga