Venemaa sõda Ukrainas on eestlaste südames nii olulisel kohal paljuski tänu meie sõjareporteritele ja -analüütikutele. Astrid Kannel, Kristjan Svirgsden, Margus Martin, Vahur Laiapea, Igor Taro, Rainer Saks, Teet Kalmus, Indrek Kannik ja mitmed teised on toonud meieni tohutult pinget ja traagikat.
Rääkisin kahe ajakirjanikuga ja lootsin neilt, ausalt öeldes, saada dramaatilisi emotsioone lahingolukordadest ja isiklikest läbielamistest. Aga ei midagi sellist. Nii Anton Aleksejevilt kui ka Jaanus Piirsalult kuulsin vaid selle töö professionaalsest poolest, mitte enda raskest elust.
Rahvusringhäälingu ajakirjanik Anton Aleksejev on viimase aasta jooksul Ukrainas käinud rohkem kui kümme korda. Kui küsida, mis on tema jaoks kõige raskem, nimetab Anton võitlust bürokraatiaga ja kokkulepete tegemist eri ametkondadega, mida tohib näidata ja mida mitte.
Anton, käib sõda, kuulid lendavad sinu ümber ja sa räägid, et kõige raskem on bürokraatia. Mis jama sa ajad. Kas sa ei karda seda, mis su ümber toimub?