Ajakirjanikud sõjas

Venemaa sõda Ukrainas on eestlaste südames nii olulisel kohal paljuski tänu meie sõjareporteritele ja -analüütikutele. Astrid Kannel, Kristjan Svirgsden, Margus Martin, Vahur Laiapea, Igor Taro, Rainer Saks, Teet Kalmus, Indrek Kannik ja mitmed teised on toonud meieni tohutult pinget ja traagikat.

Rääkisin kahe ajakirjanikuga ja lootsin neilt, ausalt öeldes, saada dramaatilisi emotsioone lahingolukordadest ja isiklikest läbielamistest. Aga ei midagi sellist. Nii Anton Aleksejevilt kui ka Jaanus Piirsalult kuulsin vaid selle töö professionaalsest poolest, mitte enda raskest elust.

Rahvusringhäälingu ajakirjanik Anton Aleksejev on viimase aasta jooksul Ukrainas käinud rohkem kui kümme korda. Kui küsida, mis on tema jaoks kõige raskem, nimetab Anton võitlust bürokraatiaga ja kokkulepete tegemist eri ametkondadega, mida tohib näidata ja mida mitte. 

Anton, käib sõda, kuulid lendavad sinu ümber ja sa räägid, et kõige raskem on bürokraatia. Mis jama sa ajad. Kas sa ei karda seda, mis su ümber toimub? 

Kardan küll. Aga kui satun ebakindlasse olukorda, tean enam-vähem, kuidas käituda. Ja seal on relvavennad – ukraina sõdurid –, kes ütlevad, mida teha. Aga eks see bürokraatia näitab, kui muutlik on sõja olukord. Eile leppisime kokku, et me tuleme ja räägime teiega kusagil positsioonidel. Ja siis paari tunni pärast muutub see positsioon põrguks, aga ma pean oma uudised ja pildi kuidagi kätte saama. Bürokraatia on see, mida ma kardan.

Kas meie lugeja-vaataja-kuulaja saab Eesti meedia abil sõjast adekvaatse pildi ehk nii adekvaatse, nagu seda sõjaudus on võimalik saada?

Kuna ma räägin prantsuse keelt, siis jälgin Ukrainas ka nende ajakirjanike ülevaateid ja võrdlen meie omadega. Samuti suhtlen ukraina ajakirjanikega, kellel on ses mõttes lihtsam, et nad on omad joped seal. Aga ikkagi – arvan, et oleme adekvaatsed, eraldi kiidan Jaanus Piirsalu ja Postimeest. Ma arvan, et kui kunagi tekib rahvusvaheline sõjatribunal, siis mõned need tekstid võivad ka seal olla olulisteks tunnistusteks.

(Muidugi võtan ma selle jutu peale ühendust Jaanus Piirsaluga.) Jaanus, mis on sulle sõjas kõige raskem?

Rindel, õigemini selle vahetus läheduses käimine pole raske. Selleks on ainult julgust ja vedamist vaja. Keeruline on vähegi originaalsete teemade leidmisega. Ukrainas on sõja ajal akrediteeritud juba üle 12 000 ajakirjaniku ja nende abilise (fikserid), neist kohapeal on alati vähemalt paar tuhat. Kõik otsivad sõjast lisaks uudistele ka erakordseid lugusid. Sõjaväelastega kohtumine ja intervjuude tegemine pole ka just kerge ülesanne, sest peastaabi poolt on selleks peale pandud hulk piiranguid. Aga me püüame iga päev, kuidas suudame.

Tekst: Tiit Pruuli

Foto: Dmitri Kotjuh / Postimees

***

Lugemissoovitus

Serhi Žadan

Internaat 

Tõlge Veronika Einberg, Hea Lugu 2022

Andekalt ja vaimukalt kirja pandud hoogne lugu väikesest inimesest keset suurt sõda.

Ilona Martson, tõlkija

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *