800 kilomeetrit jalutuskäiku

Alpinist ja seikleja Kaisa Rebane läbis sel talvel üksinda Eesti pikima, 820 kilomeetri pikkuse matkaraja. Mida ta matka ajal koges, kuidas vastu pidas ja kaua see jalutuskäik aega võttis, saate teada alljärgnevast põnevast loost. Kui kellelgi peaks tekkima soov Kaisa kogemust korrata, siis on autor ettenägelikult lisanud ka hulga kasulikke nõuandeid, millega sellist matka planeerides arvestama peaks.

 

Alpinist ja seikleja Kaisa Rebane läbis sel talvel üksinda Eesti pikima, 820 kilomeetri pikkuse matkaraja. Mida ta matka ajal koges, kuidas vastu pidas ja kaua see jalutuskäik aega võttis, saate teada alljärgnevast põnevast loost. Kui kellelgi peaks tekkima soov Kaisa kogemust korrata, siis on autor ettenägelikult lisanud ka hulga kasulikke nõuandeid, millega sellist matka planeerides arvestama peaks.

 

Eesti pikim tähistatud matkarada kulgeb looderannikult Perakülast Lõuna-Eestisse Ähijärvele ja jõuab oma 820 kilomeetri jooksul näidata nii mõndagi huvitavat. Matkatee läbimise plaan hakkas ääri-veeri tegelikkuseks vormuma aasta varem. Teele asusin 2016. aasta detsembri lõpus ja seda kahel põhjusel – esiteks töötan peamiselt suvisel hooajal ja talvel on vaba aega rohkem, teiseks tundus suvine matkamine kuidagi vähem väljakutsuv − olles lapsest saati palju looduses viibinud, teadsin, et soojal aastaajal metsas elades raskusi ei teki, talvise matkamise suhtes aga rohkem kui nädalane kogemus puudus. Muidugi oli plaan läbida rada ühe jutiga, et rõõm eneseületusest oleks suurem. Üksi matkamine polnud eesmärk, vaid paratamatus. Nagu tavaliselt, ei leidunud kedagi, kelle huvid ja vaba aeg minu omadega kokku langeksid. Sündmustest ette rutates aga võib öelda, et nii oligi palju toredam.

Varustus oli enamasti olemas, matkale eelnenud kuude jooksul sai nipet-näpet juurde hangitud. Peamiselt muretsesin elektroonika vastupidavuse pärast niiskuses ja külmas ning otsisin parimaid vahendeid särtsu kaasavedamiseks. Laetud telefon tähendab ju ühtlasi turvalisust. Hankisin 20 000 mAh mahutavusega akupanga, mis pidas suurepäraselt vastu.

Liikuda plaanisin esialgu kelguga, mistõttu ei muretsenud ka eriti kaalu pärast. Kuna matka alguses oli aga maa must ja väljas viis plusskraadi, tuli alustada seljakotiga ning ka vahepeal tuli ette kelgu koti vastu vahetamist. Seljakoti kaal oli matka jooksul sõltuvalt õhutemperatuurist ja vajaminevast varustusest 18–30 kilogrammi. Õppisin kiirelt vaatama iga asja seljakotis kaalukriitilise pilguga ja timmisin koti nii kergeks kui võimalik, lõigates ära isegi toidupakkide servad ja ebaolulise infoga osad kaardil. Samuti ei vedanud ma kaasas vett, vaid jõin vett hommikuti ja õhtuti laagris olles.

1–100 km Peraküla–Metsanurme

Buss viib Balti jaamast Nõvale, kust jalutan mööda maanteed matkaraja alguspunkti Perakülas. Ilm on soe, +3 kraadi. Esimesed päevad olen planeerinud lühikesed, et keha suurema kaaluga leebelt harjutada. Kodus täisvarustuses-riietes kaalule astudes näitas see 105 kilogrammi, mis ei ole kuigi tavapärane ja võib jalgu ebameeldivalt üllatada.

Harjumaa mitmenäolistes metsades liigub üllatavalt palju loomi, põrkan kokku suure metsseakuldi ja vasikatega emapõdraga. Ühel ööl ärgates ehmatan end hirmust kangeks telgi ääres nuuskiva looma tegutsemisest. Esimese kolme matkapäeva jooksul tulebki tõdeda, et olen kohanud rohkem loomi kui inimesi. Ehkki olen peaaegu alati üksi telkinud, ei meeldi see mulle siiani − kuidagi kõhe on õhtuti. Valget aega on napid kuus tundi ja õhtune pikk laagris passimine jätab oma mõtete ja metsahäälte kuulamisele alguses liigagi palju ruumi. Raske kott hakkab pikapeale vanu spordivigastusi välja tooma ja Metsanurme kandis pean paari tunni vältel koguni  katkestamisplaane. Õnneks ei luba elukaaslane metsast välja tulla, seega tuleb leida toimivaid lahendusi liigeseid toetavate jõuharjutuste näol.

100–200 km Metsanurme–Aegviidu

Sellel etapil tuleb maha kauaoodatud lumi ja läheb esimest korda järsult külmemaks. Liigun varustust kelgul vedades, mis teeb elu imelihtsaks ja matkamise tõeliselt nauditavaks. Kelgu miinuseks on aga liikumisel tekkiv müra, mis kaotab võimaluse loomadega kohtuda. Samas kui keegi kardab matkale minna kurjade metsloomade hirmus, siis võib ta julgelt näiteks kelku vedada!

Olin millegipärast juba matka planeerides arvanud, et alguse osa kuni Aegviiduni on kõige raskem ja igavam. Kuna ma selle nii ära otsustanud olin, siis läkski õige  matkamine lahti alles Aegviidus. Sealt alates teadsin, et teen igal juhul selle matka läbi! Tegelikult ei ole ka alguse osal muidugi midagi viga.

200–300 km Aegviidu–Oostriku

Paljukäidud ja mälestusi täis Kõrvemaa. Esimesed rabad ja laudteel kelgu vedamine. Alguses tundub see ilmvõimatu, kuid lõpuks avastan, et kelku on hõlpsam vedada ühe jalasega laudteel, teisega maas. Ilm on tuulevaikne, pilves ja udune, paari miinuskraadiga. Pärast Kõrvemaad algab hüljatud Eesti − külade viisi varemeid. Omas mullis elavale linnainimesele väga silmiavav, kui palju on Eestimaal tühje talusid! Kruusateed, mida ma tavaliselt väldin ja mille pikkuse suhtes hirmuga kõikvõimalikku infot kogusin, osutuvad kelgutamise mõttes meeldivaks pinnaks. Kartsin, et kui miski võib moraali murda, on need pikad kruusateed, aga see oli alusetu kartus.

300–400 km Oostriku – Kaiu järv

Moraalile on ohtlik hoopis kehv lumikate, mistõttu on kivid teedel välja sulanud ja kelk kipub kinni jääma. Päevade viisi seda jõnksutamist paneb reieluud valutama ja tekitab tahtmise kelk koos kõige täiega kraavi virutada.

Ilmad muutuvad väga niiskeks ja tuuliseks. Miinuskraadidega varustusse jäätunud vesi sulab ühel ööl ära ja kogu kraam on sama hästi kui jõest välja õngitsetud. Teen kuivööbimispausi Jõgeval ja vahetan vastumeelselt kelgu seljakoti vastu. Muidu lamedale ja siledale maastikule on tekkimas esimesed silmaga eristatavad kõrgusvahed. On kohe rohkem, mida vaadata. Rebasejälgedele lisanduvad kraavipõhjadesse hundi omad. See langeb kokku ajaga, kus ajalehed kirjutavad iga päev huntidest, kes Tartumaal koeri ja lapsi kimbutavad, ja mu ema saadab mulle mureliku järjepidevusega kõik selleteemalised artiklid, sekka loo Viljandi surnuaias ringilippavast ilvesest. Püüan teda rahustada vanarahva lugudega hundist kui teelise saatjast ja kurja eest kaitsjast. Hundi nägemine oleks ju ometi pigem suur õnn, eriti keset tähistatud matkateed. Elistvere ja Kaiu järve äärde jõudes on ilmad soojad, põllud haljendavad ja lumest ei saa enam undki näha.

400–500 km Kaiu järv – Kiidjärve

Ähijärvele on nüüd jäänud vähem maad kui Perakülla. See tähendab, et rohkem kui pool maad on läbitud. See tundub hoomamatu. Piisavalt palju on õnneks veel ees.

Jätkuvad vesised olud. Väsimus ja energiapuudus avaldavad mõju, millest ma esimese hooga arugi ei saa. Paljud asjad, mida muidu ei märkakski, kutsuvad esile emotsioonide ralli. Peamiselt negatiivsete. Kukemetsa läbivettinud ja prügi täis onn – masendav, istun kohale jõudes tund aega tühja pilguga enda ette vahtides ja sepikut närides. Pikad kruusateed enne Tähemaa lõkkekohta – nagu jooksulint, mis kerib jalge all, jättes mind sama koha peale siplema. Kantsi kandis tormis ja külmas öö peale jäämine – külmavärinad ja elukaaslase peale vihastamine. Ahja lõkkekoht – külmatunne, mille eest peab peldikusse sooja pugema. Kõik tähistuseta teelõigud – vihanooled rajameistri poole. Samas mahub sellesse teelõiku ka huntide ulgumist, mis paneb end tundma maailma rikkaima inimesena, ja hetk raiesmikul, kus paarikümne meetri pealt kitsedega mitu minutit tõtt vaatame. Ning need viimased, 20% ägedaid emotsioone, kaaluvad mitmekordselt üles ülejäänud 80%!

500–600 km Kiidjärve–Lõunalaagri

Kiidjärvel liitub mõneks päevaks mu elukaaslane ja toob ümmarguse numbri tähistamiseks kaasa datleid ja Jägermeistrit. Uudistame Taevaskojas ja Meenikunno rabas, naudime Liipsaare ja Rebassaare onnide häid taastumistingimusi ja üritame jäistel teedel püsti püsida. Teed on järjest jäisemaks muutunud juba viimased sadakond kilomeetrit ja nüüdseks pole tervete päevateekondade vältel enam üldse võimalik normaalselt liikuda. Suure kotiga kukkuda ei tahaks, on liiga suur oht end vigastada. Pingeline püstipüsimine ja iga sammu otsimine aga kurnab topelt kiiresti. Värska kandist jätkan jälle üksi Lõunalaagri poole. Teele jääb 1926. aastal rajatud kaitseväe õppuste ala, Lõunalaagris on ka laagrit tutvustav matkarada väga huvitavalt ja põhjalikult koostatud infotahvlitega, mis annavad kunagisest laagrielust hea pildi. Põnev paik militaarhuvilistele!

600–700 km Lõunalaagri–Luhasoo

Üksik ja kõle on see Setu kant. Vaid koerad hauguvad kettide otsas ükskõikse kohusetundega ja mõni üksik auto kihutab gaas põhjas mööda. Ilm on nädalaid olnud ühesugune udune, tuuletu, hall ja niiske. Tee kulgeb mööda vana raudteetammi.

Pahkluuni lumi on kaetud jääkoorikuga, kust jalg igal sammul läbi vajub. Pole ühtegi jälge ega märki inimtegevusest ja sirge tamm viib lõpmatusse. Vaikus, hall-valge lõhnatu ajatu maailm. Raudtee ei lõpe kunagi, küllap pole kusagil enam ühtegi hingelist, ainult mina oma väsimusest valusate jalgade ja pideva näljatundega lõputult kõndimas.

Tamm saab siiski läbi ja tee viib Haanjasse, kus avaneb hoopis teine maailm. Tõeline talv härmas puude ja tuisuvaaludega! Elu, suusatajate, kohvikulõhnade ja värvidega! Kõik see, mille eest tavaliselt linnast matkama põgenetakse, tundub nüüd nagu värskendav suplus kuumal suvepäeval. Või pigem kuum vann pärast lumes külmetamist, sest nüüdsest hakkab kiirelt külmemaks minema. Luhasoo rabaonni jõudes ulatuvad temperatuurid –25 kraadini ning karge külm ja pilvitus taevas särav päike meelitab kaheks päevaks onni puhkama jääma. Tegemist on selle matka viimase rabaga ja sellest tuleb ometi viimast võtta. Ajal pole siinkandis, tuhandeid aastaid muutumatu raba keskel mingit tähendust.

700–800 km Luhasoo – Linnajärve

Külma aja õhturutiin näeb välja selline, et õhtuti keedan kaks liitrit vett ja paigutan ühe magamiskotti rinna või selja vastu, teise jalgade juurde. Nii on hea soe magada ja hommikul ei pea esimese asjana lume sulatamisele aega raiskama, vaid hommikusöögivesi on kohe olemas. Magamiskotti laon igal õhtul ka saapad, akupanga, telefoni, märjad asjad, mis kuivatamist vajavad, gaasipurgi, pealambi ja hambapasta. Lisaks topin magamiskotti üleliigsed riided, mis öösel kehatemperatuuri hoiavad ja on hommikul selga panekuks meeldivalt soojad. Külmalaine on pigem nauditav ja teeb elu mõneti lihtsamaks kui siiani valitsenud niiske –2 kraadi. Näiteks saapad on kuivad.

Olen vahepeal saanud jälle kelku vedada, kuid Läti piiri ääres hakkab lumikate kiiresti vähenema. Kohati on kruusateed täiesti lumevabad ja tirin kelku nagu atra läbi kivide ja liiva. On üks füüsiliselt raskemaid päevi matkal. Päike lõõskab erevalgel lumel lõputute Läti põldude vahel ja imeb minust viimasegi energia välja. On küll –20 kraadi, aga vabalt saab ilma mütsi, kinnaste ja jopeta higistada. On tekkinud pidev nõrgaks tegev näljatunne. Kõik meenutab toitu! Teraline lumi – kohupiim; maas vedelev surnud nurmkana – lõkkel küpsetatud liha, metsas jooksev kits – suur tükk liha!

Järgmiseks hommikuks Tellingumäel on külma järele jäänud –8 kraadi ning jõelt tõusnud niiske udu. Mitte ainult puud, vaid ka õhk tundub jääs olevat, täidab kogu olemise tihke jäise niiskusega ja teeb sellest hommikust konkurentsitult matka kõige külmema. Asjade pakkimine võtab terve igaviku, sest käed jäätuvad ka kahe paari kinnastega kogu aeg ära ja neid tuleb mööda platsi ringi hüpates jälle üles soojendada.

800 kilomeetri täitumist tähistan suurejoonelise poepeatusega. Olen nii näljane, et kraban sületäie suvalist söödavat kraami, tarbin seda poe ees pingil kohaliku külakoera seltsis ja olen alles teisel ringil poodi astudes suuteline selgelt mõtlema, mida mul tegelikult oleks õhtuks süüa vaja osta.

800–820 km Linnajärve–Ähijärve

Viimane öö on selge ja veebruarikuu täiskuu särab samamoodi nagu jaanuari oma. Olen metsas olnud kokku 41 päeva. Linna tagasi eriti ei tahaks, olen matkaeluga nii harjunud. Meenutan lõkke ääres matka alguspäevi, liiga pikana tundunud õhtuid, väikest hirmu üksinduse ees ja ebamugavat pimedust. Nüüdseks on kõik muutunud, matkamine, ehkki juba lapsest saati tuttav tegevus, on uue tähenduse saanud. Õhtuti on alati just parasjagu aega, üksindusega pole probleeme, sest enamik metsahääli on ammu teada ja ma kuulan neid oma igaõhtuste toimetuste kõrval möödaminnes poole kõrvaga. Pigem tundub turvaline üksi olla, sest pidevalt on kuulda, mis kuskil toimub, kellegagi jutustades tundub, nagu jääks mingi oluline info saamata. Ja eluaeg vihatud pime aeg ei ole enam miski, mida peab ära kannatama. See on varjuline ja turvaline aeg, mille sisse end ära peita. Ma mõistan natuke neid metsloomi, kes hämaruses liikuda armastavad.

Sildi juures, mis näitab 2 kilomeetrit Ähijärvele, peatun korraks. Kaks kilomeetrit!? Kui palju olen ma niimoodi silti vaadates mõelnud – kaks kilomeetrit jäises vees sumpamist, kaks kilomeetrit raudteetammi, kaks kilomeetrit läbivajuva koorikuga lund, kaks kilomeetrit jääd või hoopis siledat varjulist metsateed. Ja nüüd viimased kaks kilomeetrit! Tee kulgeb mööda Ähijärve kallast, on jälle udune ja vaikne ja ma üritan võimalikult aeglaselt kõndida, aga see ei õnnestu eriti. Karula looduskeskuse juures ootab auto, mis mind tagasi linna viib. On sellistele olukordadele kohaselt natuke tühi tunne. Nagu koliks kodust välja.

Alles mitu kuud hiljem saan aru, et matk on avaldanud pikaajalist mõju ja olnud palju rohkemat kui värskes õhus sportimine, mida ma oma arust tegema läksin. Öeldakse, et iga jalutuskäiguga looduses leiad midagi, mida ei otsinud. Tõepoolest! Ma leidsin kümneid kohti, kuhu tagasi minna, kogesin sellist vaikust, igavikulisust ja stiimulite puudust, mida ma arvasin eksisteerivat ainult polaaraladel, mitte siinsamas Eestis. Ma ei teadnud et Eestis on külade kaupa mahajäetud talusid. Ma ei oodanud, et lumi lisab matkale väärtust mitte ainult kelgutamise mõttes, vaid pakub loomajälgede näol iga päev põnevat lugemist.

***

Täispikkuses matkablogi saab lugeda aadressil www.otsetee.blogspot.com.

Praktilisi soovitusi

  • Kindlasti tasub rajale minejal hankida matkatee kaardid, mida saab RMK looduskeskustest.
  • Raja planeerimisel ja peatuskohtade valikul on suureks abiks RMK matkatee infovoldik, mida saab osta koos kaartidega.
  • Mõistlik ja jätkusuutlik maksimaalne päevane kilometraaž tundub olevat 25 kilomeetrit. Muidugi on see äärmiselt individuaalne ja sõltub varustuse kaalust, ilmast ja sajast muust asjast, aga tavaliselt kippus olema nii, et üle 25 kilomeetrit muutus tuimaks tampimiseks ja ümbruse uudistamiseks jäi vähe aega.
  • Mida lõuna poole, seda rohkem on lõkkekohtades metsaonne ja lakaga puukuure, mis pakuvad talvisel ajal meeldivat võimalust natuke paremini järgmiseks päevaks välja puhata. Planeerisin lõpuosas päevamarsruute peamiselt onnide asukoha järgi.
  • Kellele meeldib eriti tsiviliseeritult matkata, saaks suure osa ööbimistest planeerida majutusasutustes. Samuti on tendents, et lõuna pool nende tihedus suureneb.
  • Tee ääres olevate poodide asukohad tasub enne rajale minekut välja selgitada, et vältida mõttetute toidukoguste kaasavedamist. Nälgimist minu hinnangul ei saa nagunii vältida, nii et teadmine eesootavast poest on väga hea motivatsiooni tõstja.
  • Ehkki Eesti on ohutu kant, ei saa eeldada, et ei juhtu ootamatuid õnnetusi, mistõttu tasub üksi matkajal kindlasti mõelda, kas ja kuidas lähedased teavad, kust sind häda korral leida. Mina saatsin iga päev lõuna ajal sõnumi järgmise ööbimiskoha asukohaga ja õhtul tegin kontrollkõne elukaaslasele.
  • Telefoni laadimiseks tasub varuda hea akupank, lisaks on seda võimalik teha kohvikutes ja ka külapoodides ollakse vastutulelikud. Enne matkale minekut tegin plaani kõigi potentsiaalsete laadimisvõimaluste asukohtadega, et mitte avastada end täbarast olukorrast tühja telefoniga.
  • Kes kardab koeri, võib koti külge riputada pipragaasi. Lahtiseid koeri oli peaaegu iga päev, aga tõsist huvi ründamise vastu tundis ainult üks, seega pole põhjust koerte pärast väga muretseda.
  • Tähistus on kohati kehvapoolne või lausa olematu, sellega tasub arvestada ja püsida kogu aeg kaardil. Järgmist tähistatud puud otsima hakates võib kõvasti võssa panna.

Tekst ja fotod: Kaisa Rebane

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga