Klassikalise suusastiili austajatel on juba kolmandat kevadet võimalus osaleda Rootsis Saamimaal suusaajaloo meenutamisel ja pisut ka tegemisel. Jokkmokki ja Kvikkjokki külade vahel toimus 24.–25. märtsil maailma pikim suusamaraton Red Bull Nordenskiöldsloppet.
Käesolevat aastat ilmestasid erakordselt rasked lumeolud − mäest alla liueldes tuli ka kahe käega hoogu juurde anda, et alla välja jõuda. Võidumehed jäid autasustamisele tunnikese hiljaks, lihtsalt ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Pooled startijad ei lõpetanud.
Asja juured on päris sügaval. 1883 otsis soome-rootsi polaaruurija Adolf Erik Nordenskiöld Gröönimaa sisemusest oma „Sannikovi maad”. Tema silmadeks said kaks saami karukutti ja supersuusatajat, kes 57 tunniga läbisid 460 kilomeetrit. Seda ei uskunud peale Rootsi kuninga Oscar II (kes ikka kenasti oma alamaid usaldas ja vapruse eest medali annetas) muidugi mitte keegi. Nii ei jäänudki Nordenskjöldil muud üle, kui 1884. aastal üks 220 kilomeetrit pikk suusavõistlus korraldada ja ühel kangelassuusatajatest Pavva Lars Nilsson Tuordal see 21 tunniga võita.
Pärast 132 aastat pausi ehk 2016. aastal taaselustati see meeleolukas ettevõtmine tänapäevasel kujul.
Kuna allakirjutanu osales kolmandat korda, siis transtsendentaalse kogemuse ootust tal enam ei olnud. Teatud elukogemus ütles, et nii pika pingutuse jooksul kirgastumist kui sellist ei toimu, küll aga muutuvad mõtted varem või hiljem väga lihtsaks ja klaariks. Välja mõeldud probleemid kaovad ja hea meel on, kui kusagilt väga ei valuta. Võib muidugi tekkida küsimus, et mis siis üldse motiveerib üht linnameest sellist katsumust ette võtma? Mõistlikku põhjendust ei ole, aga ilmselt on ka soome-ugri genofondis seda päris kutti nii palju alles, et hoolimata mikroevolutsioonist loob see teatud isenditel välja ja ajab metsa, suusatama.
Liikumine teeb vabaks ja tuju heaks.
Tekst: Tiit Riisalo
Fotod: Photo Nordic