Agras rongi oodates 1

„Kõik indialased ei tahagi sulle võib-olla midagi maha müüa või sult midagi saada,“ arvas Kaido, olles Agra raudteejaamas ühe seltsiva noormehega mõned laused vahetanud. Minut varem oli see kutt püüdnud mulle maha müüa Taj Mahali tuuri. Ma ei hakanud Kaido illusioone indialastest purustama ja ei öelnud talle seda.

Oleme tegelikult turistide mekast Agrast lahkumas ja meile ei õnnestu siin vist enam midagi pähe määrida. Taj Mahal on taasvaadatud, Mirza Ghiyas Begi ja ta naise mausoleum ka taasvaadatud, Agra ki9ndlust ei viitsinud enam üle vaadata. Ju on sealgi kõik nagu 4 aasta eest. Või 400 aasta eest, kui Agra oli üks islamimaailma keskpunkte Aasias.

Taj Mahali julgen küll soovitada ka kõige küünilisematele turismi- ja arhitektuurimonumentide vihkajatele. Selles hoones, mille šahh Jahan oma surnud naisele ehitas, on ilu ja väärikust. Kunagi tahaks siia veel tulla, sest eriti uhke pidi Taj Mahali marmorpalee olema täiskuuöödel, seda pole veel näinud.

Delhist Agrasse sõitmiseks võtsime Delhi lennuväljalt takso. Ligi kuue tunnise sõidu eest maksime 4200 ruupiat ehk laias laastus 1000 krooni. Ööbisime ühes odavas võõrastemajas, mille peremees, põhimõtteline taimetoitlane ja alkoholivihkaja, meid lausa isaliku hoole ja armastusega toitis. Õhtusöögiks serveeriti hiiglaslikel thalidel (metallist taldrikud, kus iga toidu jaoks erinev õnarus) riis ja chapatid (õhuke ümmargune leid) erinevate juurviljadega, hommikusöögiks parathasid (järjekordne õhuke ümmargune leib) erinevate jogurtite ja kohupiimalaadsete asjadega. Ja joogiks ohtralt teed piima, ingveri ja kardemoniga. Näis, mis me kõhud nüüd tegema hakkavad.

Edasi liigume Mumbaisse (endise inglasliku nimega Bombay), kuhu peaks meid viima rong nimega Punjab Mail Express. Ei hakanud peenutsema, ostsime teise klassi piletid. Saame 23 tundi sõita u 125 krooni eest, läbime veidi üle 1000 kilomeetri. Praeguse teadmise järgi ei ole teise klassi vagunis konditsioneeri, aga pikali peaks ennast öösel ikka saama visata. Aga oleme seda rongi Agra raudteejaamas juba paar tundi oodanud. Õnneks lubasid kohalikud, püsside ja bambuskeppidega relvastatud, valvurid meid puhkama raudtee-administratsiooni hoone ette muruplatsile vana veduri kõrvale. Siin on vaiksem ja rahulikum. Kerjuseid ja kaubapakkujaid valvurid meil ligidusse ei lase. Päev hakkab soojust koguma, keskpäevaks peaks 30 plusskraadi käes olema. No ja küll rong ka õpuks tuleb.