8 riiki 8 päevaga. Tagasisõit ja kokkuvõte 19

Pärast kella neljast äratust lähen hommikuse bussi peale ja lennujaama, seejärel 10 tundi täis lendamist ja lennujaamu. Õhtul kella viieks jõudisn lõpuks Kaunasesse. Kuid järgmine buss Tallinna suunal läks alles kell kuus järgmisel hommikul. Kaalusin oma võimalusi ning otsustasin proovida jõuda häälega Riiga, kust ka öösel bussid Tallinna läksid ning kui see ei õnnestu, siis võtta endale Kaunases öömaja.

Kuid enne, kui hääletama sai hakata, tuli võtta ette umbes poolteist tundi kestev jalutuskäik linna piirile. Proovisin ka piiri poole liikudes mõne auto peale saada, kuid kahjuks ei olnud ükski nõus peatuma. Piirile jõudes möödus umbes 15-20 minutit, kuni üks päris vana Madzda mind peale võttis. Sees istus üks noor leedu perekond, kes nüüd 15. septembril Inglismaale elama kavatseb asuda.

Tegemist oli aga arvatavasti kõige lahkemate inimestega, keda kunagi näinud olen. Nähes, et kell on juba palju ja väljas hakkab pimedaks minema, pakkusid nad mulle, et võin nende juures ööbida ja süüa saab ka. Et kus mul vaesel ränduril ikka minna. Kui veensin neid, et minuga on kõik korras ja et ma võin ka hotelli võtta kui vaja peaks minema, viisid nad mind nende endi sihtkohast veel 25 kilomeetit edasi Panevezisesse. Nad andsid mulle oma numbri ning ütlesid, et kui ma nüüd ikka ühegi auto peale ei saa, siis ma helistaks neile ja nad tulevad mulle järele ning homme hommikul viivad mu Panevezisesse, kus saan bussi peale minna. Vot sellised inimesed.

Kuid väljas oligi juba pime. Tänavavalgustus kohas, kus maha läksin, millegipärast ei töötanud ning oli selge, et pimedas mind ükski 100 kilomeetrit tunnis mööda kihutav auto peale ei võta. Vaja oli leida mõni valgustatud koht. Kell oli umbes üheksa õhtul, Riiga veel 160 kilomeetrit. Viimane buss enne hommikut läks Riiast Tallinna poole kell kaks öösel. Seega oli mul kindasti vaja enne poolt kahtteist mõne auto peale saada, et Riias bussi peale jõuda.

Lootsin kusagil eespool näha mõnd valgustatud teelõiku, kuid lähemale kõndides selgus, et see, mis kaugelt tundus valgustatud teelõiguna, oli vaid järjestikku vastutulevate autode tulede kuma. Olin umbes kakskümmend minutit jalutanud ja jõudnud ümber ühe lauge kurvi keerata kui nägin kaugel kurvi taga mingeid tulesid. Need olid ühe suure lao kõrval, kuid silm ei suutnud täpselt seletada, kas ladu asus tee ääres või teest eemal. Veel kümme minutit jalutamist ning oli selge, et lao tuled teed ei valgusta. Meeleolu oli millegipärast pärast kogu seda jalutamist veel ikka hea, väsimust polnud veel peale tulnud ja kuna olin kõik soojad riided, mis kotist leidsin, endale selga pannud, polnud veel ka külm hakanud. Otsustasin oma otsinguid jätkata.

Lõpuks, veidi enne kümmet, silmasin kaugel üht ristmikku, kus paistsid ka tuled olevat. Mõtlesin, kas ehk jälle mõni pettekujutelm, kuid lähemale jõudes selgus, et seekord siiski mitte. Kõigist laternapostidest, mida oli paarikümne ringis, töötas küll vaid kuus, kuid seda oli piisavalt, et seljakott seljast võtta ja vaadata kas keegi on nõus mind peale võtma. Kell oli vahepeal 22 saanud ning aega mõne auto peale saada oli veel poolteist tundi.

Kui pool sellest ajast oli kulunud peatus üks päris väike kahe uksega Nissan. Kaks venelast olid just ühel oma tuttaval Leedus külas käinud ning nüüd teel tagasi Riiga. Autos mängis kristlik rokkmuusika ning pea kohe, kui olin tagaistmel istet võtnud, algas Ove õigeusku pööramise protsess, mis kestis peaaegu Riiani. Kuulsin lugusid imelistest tervenemistest, soovide täitumistest, andeksandmisest ja kõigest muust. Teate neid mormoone, kes mustas ülikonnas paarikaupa mööda linna ringi käivad ja kõigiga usust rääkida tahavad. Vot kujutage nüüd ette, et te kahe sellisega kaks tundi ühes autos peate veetma. Igatahes jõudsin elusalt, tervelt ja endiselt ristimata lõpuks Riiga. Ning pärast kiiret sööki jõudsin ka bussi peale, kus kohe ka magama jäin. Unevõlg oli päris suureks muutunud juba.

Järsku tundsin kerget mükasatus, arvatavasti sõitsime hooga üle lamava politseiniku. Avasin silmad ja tõstsin pea seljakotilt, kuhu olin selle toetanud ning vaatasin ringi. Olin bussis, sellest sain ma aru, ning väljas oli mingi võõras linn. Mõtlen : Miks ma küll bussis olen ja mis linn see on? Kuhu ma sõidan? Esimene mõte oli, et olen Madridis ja sõidan lennujaama. Vaatan aknast välja – võib-olla küll Madrid. Siis mõtlen, et ei oota, miks ma Madridis olen, ma pidin ju täna koju sõitma. Oli see ikka täna? Ei, aga Madrid see olla ei saa. Aga mis linn see siis on ja miks ma siin bussis olen? Mõtle Ove, mõtle! Jõudsin ju enne Riiga bussi peale, nii et ma olen Tallinna bussis. Vaatan korra veel aknast välja – ei Tallinn see pole ja Pärnu vist ka mitte. Uni tuleb jälle peale, panen pea taas koti peale ja jään magama teades, et Madridis ma vist ikka ei ole ja buss peaks mind lõpuks Tallinna viima…

Blogimisest

Esialgu reisile minnes mõtlesin, et mis see paar rida iga päev kirjutada ikka ära ei ole. Lõpuks moodustas blogi kirjutamine aga küllalt arvestatava osa minu päevast. Esiteks mõtled enda jaoks läbi, mis päeva jooksul juhutunud, valid välja sobivad teemad. Siis kirjutad ning sõnastad pea kõik laused vähemalt kaks korda ümber. Vaatad läbi kõik päeva jooksul kogunenud pildid, teed nendest mingi valiku. Otsid interneti ühendust, laed pidid üles, mis nii mõneski kohas päris palju aega võtab. Siis vahel ei tahtnud pildid ja tekst omavahel klappima hakata. See võttis tavaliselt päris kaua aega, et pildid siis tekstiga ühendatud saaks. Lõpuks saadad blogi kinnitamisele. Kõik see protsess kokku võttis keskeltläbi kolm tundi igast päevast, niiet ei ole see blogimine nii lihtne midagi.

Tänud

Kõigepealt tahaks väga tänada Gomaailma selle vahva võistluse eest! Tänu sellele sain mina igatahes esimest korda jala Aafrika pinnale ja igati toreda seikluse osaliseks. Siis tänaksin kõiki, kes kirjutatut lugeda on viitsinud ja veel toredam, et vahel ka mõne toreda kommentaari kirjutanud. Oli ka minul tore näha, et on inimesi, kes kirjutatud loevad ja kaasa mõtlevad. Ja suur aitähh veel ka kõigile reisipisikuga nakatunud inimestele Austraaliast ja Tšiilist kuni Leedu ja Poolani, oli tore!

Reisil näeme!

19 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga