8 riiki 8 päevaga. Neljas päev Fes 41

Ärkasin selle peale, et toakaaslased hakaksid end Istanbuli lennuks sättima. Õnneks aga oligi kell enam vähem täpselt 7 kohaliku aja järgi ja pidingi juba giidiga hotelli ees kohtuma. Tänavad olid täiesti tühjad ja linn haudvaikne. See tundus lausa uskumatu! Aussi juba ootas ja varsti ilmus nurga tagant välja ka Nike tossudes ja lühikestes püksetes giid, tundus nagu araabia variant Eesti jõmmidest.

Kiirelt läbi tänavate liikudes rääkis ta, et siin, Medinas ehk vanalinnas, elab umbes 350 000 inimest alal, mille suurust vaid 3×5 kilomeetrit. Kokku on vanalinnas 9400 tänavat, 250 erinavat piirkonda, mis mõnesaja aasta eest ka üksteisest väravatega eraldatud olid ja 275 možeed, milledest suurimasse koguneb igal reedel palvetama ligi 22 000 inimest. Kui iga tänav oleks vaid 100 m pikk, siis tähendaks see kokku ligi 1000km tänavaid, mis on 15 ruutkilomeetrile kokku pressitud. Sellest siis ka selline segane ja uskumatu tänavate labürint.

Pärast määratut hulka pöördeid jõudsime lõpuks ühe naha parkimise töökojani. Kitsede, lehmade, kaamlite, lammaste ja teab mis kõikide loomade nahad ligunevad päevi ammooniumi lahuses, mis neid pehmemaks muudab ning karvade naha külest eraldamise lihtsamaks teeb. Ammooniumi ei saada aga mitte mingist tehasest, vaid selle asemel kasutatakse tuvi väljaheiteid. See omakorda tähendab, et naha lagunemisest ja tuvi väljaheidetest koosenevast tugevast ebameeldivast lõhnast on juba kaugele ära tunda kui mõni töökoda lähedal on. Paljudes töökodades pakutakse sisenemisel piparmündilehte, mida nuusutada kui süda päris pahaks kipub minema. Austraallane, kellega koos ekskursioonil olime, hingas igatahes päris mitu korda kopsud sügavalt värsket õhku täis enne kui üle läve astus.

Naha parkimine ja vististi ka kõik muu käsitöö käib siin endiselt nagu keskajal, mis tähendab meeletut vaeva. Pärast leotmist pannakse nahad hiiglaslikku puust trummilisse, kus neid leotuslahusest puhtaks pestakse. Seejärel tõstetakse nahad värvilahustesse, kus töölised neid iga päev jalgadega sõtkumas käivad. Iga värvi jaoks on oma taimede segu, kollasele safran, rohelisele piparmünt, punasele moon, henna oranžile jne. Nii on see töö käinud samas kohas mitmeid ja mitmeid sajandeid. Pärast tunnist jalutuskäiku hakkas „giid“ meid aga oma kõigi sugulaste poodidesse vedama, kuid pärast paari-kolme poe külastmist nägi, et me tõesti ühtegi vaipa või nahktagi osta ei soovi. Ning nii saigi meie ekskursioon oodatust oluliselt varem otsa. Vastasel korral oleks tal ma usun poode, mida külastada kuni hilisõhtuni jätkunud. Edasi jätkasime vanalinna avastamist omapäi koos Lonely Planeti abiga.

Naeratusest on ka vahel abi

Siinkohal leidsin ka suurepärase viisi, kuidas kõiki kohalikke abipakkujaid, „giide“ ja kõikvõimalike kaupluste PR mehi endast eemal hoida. Eile, kui proovisin täieliku ignoreerimise meetodit, läksid asjad sellises järjekorras (kolm punkti siis kohtadel, kus mina oleks pidanud vastama): „Hello, how are you? … Where are you from? Do you need a hotel? I know a nice one aroud the corener. I’ll show you… What do you want? …Have you been in a tannery… What are you looking for? … Come see the leather shop… Do you want me to take you to see a mosque? … Why don’t you say anything? … Do you need a carpet? What do you want? Have you got a smoke? Could you give me 5 Euros for smoke…. Give me 3 Euros … One Euro…“ ja siis kui on selge, et ikka üldse asja ei saa – „You ass! Go fuck yourself!“ Ei olnud just kõige meeldivam nii tänaval kõndida kui keegi pidevalt midagi tahab, eriti kui pärast veel keegi tänaval sulle järele sõimab.

Täna aga võtsin iga uue tulija naeratusega vastu ning vastasin rõõmsalt kõigile küsimustele. Tulen Eestist, mul läheb kõik suurepäraselt ja ma ei otsi midagi, vaid vaatan lihtsalt linnas ringi. Hotell on mul juba olemas, hommikul käisin kolmes nahatöökojas, nahktagid on ostetud ja kolm vaipa ootavad hotellis kodumaale saatmist. Suitsu ei tee ja raha ka ei ole, seetõttu ei ole mul plaanis ka sinu sugulase poest midagi osta. Seejärel patsutasin talle sõbralikult õlale ja ütlesin siiralt, et tal pole mingit mõtet mind jälitada ja minuga tegeleda. Surusin talle käe pihku, soovisin talle head päeva ja jätsin ta arusaamatu näoga tänavanurgale passima. See võte töötas alati 🙂

Õhtuti võib Fesis ohtlikuks minna

Istusime õhtul aussi ja ühe inglise paariga, keda aussi Sevillast Marokosse sõites laeva peal kohtas ning kellega juba hommikul juhuslikult samas kohas kohtusime, Thami restoranis peatänava ääres. Istusime siis seal ja rääksime juttu kui äkki tabasin ennast mõttelt, et ma pole juba mitu päeva ei töö, ei kooli või üldse igasuguste argiprobleemide peale mõelnud, mis harilikult elus ikka ette tulevad. Ikka on nii, et hommikul ärkad üles ja lähed linnapeale, kus iganes linnas sa ka juhtud olema. Haarad tee pealt, midagi hommikusöögiks ja kõnnid linnas ringi. Siis kui palavaks läheb ja lõuna kätte hakkab jõudma lähed kuhugi varju alla teed jooma või hotelli magama. Pärastlõunal tagasi linnaga tutvuma ning lähed koos linnas kohatud tuttavaga restorani või liitud mõne täiesti tundmatu, restoranis oma einet ootava seltskonnaga, kellest lahkud hiljem heade tuttavatena. Vahetad möödunud päeval kogunenud muljeid ning kuuled mida teised päeva jooksul näinud ja teinud, uurid kaardilt kohti, kus keegi käis ja kuidas sinna minna, kuulad lugusid varasematest reisidest ja erinevatest maailma paikadest. Väljas on mõnusalt soe, kuskilt kostab muusikat, inimesed tulevad ja lähevad. Pähe hakkavad tulema mõtted, et ehk peaks ikka pärast seda reisi varsti Sevillasse ka minema, mida kõik kiidavad ja siis Marrakechi ning Portosse ka muidugi. Istud restoranis, väljas on 30 kraadi sooja, kiigud tooli serval, rüüpad piparmünti täis tassist teed ja lased ajal lihtsalt voolata… Ja siis saad aru kui ohtlik selline mõtlemine on, sest sellest kõigest võib sõltuvusse jääda. Ja siis käidki seljakott seljas või kohver käes muudkui mööda maailma ringi. Ohtlik värk!

Araabia stiilis pidu

Siia lõppu veel paar videot Cafe Clockis toimunud araabia peost. Kvaliteet on kahjuks jube kehv, pilt jäi jube tume, aga heli on enam vähem kuulda. Parema ettekujutuse saamiseks on korralikku fantaaisat vaja, aga lisan lühikese kirjelduse ka: kaks meest istusid sohva peal ja mängisid trummi samal ajal kui teised koos publikuga poolkaares seisid ja üksteisel käest kinni hoides tantsisid. Väga meeleolukas oli igal juhul nagu folgi parematel kontserditel.

Araabia pidu @ Cafe Clock Fes teine lugu

Araabia pidu @ Cafe Clock Fes

Äraarvamismäng 2 voor: millega on tegu?

Homme Madridi just siis kui siin meeldima hakkas…

41 KOMMENTAARI

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *